Valgest marmorist Marie Under

Juta Kivimäe

Lühike vestlus skulptor Mati Karminiga        Marie Underi surmapäeval 25. septembril avati Tallinnas rahvusraamatukogu ees poetessi mälestuskuju. Autorid on skulptor Mati Karmin ja arhitekt Tiit Trummal.  Tallinn on saanud unikaalse marmorskulptuuri ja mälestuspargi ning üle paljude aastate on jälle valminud monument eesti naiseleloojale, seekord poetess Marie Underile. Kuigi Eesti naiste osakaal rahvuslikus humanitaarkultuuris on erandlikult kõrge, pole mälestusmärke Eesti suurtele naisloojatele kuigi palju. 1996. aastal avati Terje Ojaveri Betti Alveri mälestusmärk Jõgeval ning 1929. aastal on  loodud Amandus Adamsoni Lydia Koidula monument Pärnus. Marie Underi marmorkuju on kõikide klassikaliste reeglite järgi raiutud marmorist Carraras, ent viimistletud Tallinnas skulptor Mati Karmini koduaias. Selgub, et Mati Karmin on kandnud ideed valendavast Underi monumendist kaasas juba aastakümneid ja poetessi kuju pidi saama raiutud marmorisse. Mati Karmin: „Valge marmori idee salvestus 1985. aastal, kui toonane Kärdla linnaarhitekt 

Aarne Maripuu tegi ettepaneku püstitada Kärdlasse Marie Underi büst. Tõin marmori salakaubana. Idee oli tol ajal provokatiivne: Marie Under oli ju taunitud pagulane! Mingil põhjusel büsti siis ei püstitatud, kuigi tegin kolm kipsportreed. Kaks tükki on tänini alles. Sellel konkursil tuligi mõte võtta valgest marmorist Marie Underi vorm mälu järgi – oli ta ju Siuru-aegsetel nooruspõlve piltidel valge paleuslik kuju!       

Linnapildiga pole probleemi: Eesti vajab ammu tumedatele pronksist Vabadussõja sõduritele ja otse linnasüdamesse paigutatud tobedatele päkapikkudele vahelduseks ka midagi muud. Küllap veab välja ka kliimaga: figuur on immutatud tänapäevaste ainetega, mis aitavad linnasaaste, külmatsüklite ja võimaliku värviründe vastu. Usun, et Marie Underi isik on väärt võetud riski: vaimsuse ja ilu edasiandmiseks ei sobi raud ega plastmass, marmor on läbi aastatuhandete õilis ja püha materjal.”       

Mati Karmini avalike skulptuuride figuurid tunneb kohe ära, need ärgitavad mõtlema autori mängule stiilide võimalustega. Karmin on eklektiline kunstnik ja miks ka mitte tuua tänapäeva põhjamaisesse linna ühtaegu nii  klassitsistlikku ülevust, romantismiajastu voogavaid vorme ja liikumist kui ka art déco’likku stilisatsiooni. Monument on ju igavene maamärk mis tahes linnapildis, eriti aga nii väärikas ja keerulises naabruses, nagu seda on Raine Karbi samuti eklektiline ja Eesti linnapildis vägagi erandlik dolomiidist raamatukoguhoone. Poetessi üle kolmemeetrise kuju ja seda ümbritseva veekaskaadi ning muude pargielementide paigutamine kitsukesele maaribale  raamatukogu parkla kõrval oli tõeliselt riskantne ettevõtmine, ent skulptor Karmin ja arhitekt Tiit Trummal on ennegi keerukaid ruumiprobleeme lahendanud.       

Mati Karmin: „Teist võimalust ju polnud! Raamatukogu oli nõus parklast lisaks linna maaeraldusele loovutama vaid 80 cm (sic!). Selge, et lahendus on surutud. Tiit Trummal tegi parima, mis sai: skulptuuri ümbritsev ala on parklast pergolaga eraldatud ja väga aktiivne, et vastu seista suurele kolossile selja  taga. Arhitekt on pakkunud välja eraldatuseja mõtiskluspaiga. Mulle on alati olnud rõõm ja au töötada koos Tiit Trummaliga. Tunneme teineteist ja oleme koos projekte teostanud üle kahekümne aasta. Mõistame ja täiendame teineteist. Tiidu eetilised ja esteetilised tõekspidamised on imetlusväärsed. Naudin alati tema mõttekäike – nii tavaelus kui töös! Hindan kõrgelt tema loomingulist eruditsiooni ja pühendumust. Seetõttu on iga ühisettevõtmine,  millele suudan teda tihedas ajagraafikus meelitada, mulle ahvatlev väljakutse.”     

Tundub, et Tiit Trummali meisterlik marmorist ja eri toonides graniidist veekaskaadide kompleks süvendab poeedi eraldatuse, tema üksinduse ideed. Vaimusuurus on inimesele paratamatult ka taak. Suur anne nõuab selle omajalt palju ja eraldab ta tavaliste inimeste argielu rutiinist, ent Marie Underi puhul lisandus erilisele isiksusele ja selgelt tunnetatavale missioonile ka sunnitud emigratsiooni raskus.  Kaunis marmorpoetess on ülev, ent kuju ilmes ja hoiakus võib näha ka resignatsiooni. Mati Karmin: „Resignatsioon ootab meid kõiki, massikultuuri abiga ehk liigagi vara. Ees ootab lootusetu leppimine, et primitivism, mida toidab suur võõras raha, lämmatab kultuuri. Nagu tumedad hordid katavad meie teadvuse ja meie maa. Marie Underi hilisemas loomingus on paratamatu kodumaatuse äng. Me ei suuda selle kaotuse suurust täielikult  tajuda. Ei suuda mõista, mida tähendab vaadata lõputut merd, silmapiiri – ja igatseda lakkamatult! Igatseda kättesaamatut teispoolsust. 1980ndatel ringles inimeste käes Tuglase salaja läkitatud kiri Underile – selle ahastav mõju on siiani mälus!”

Vestelnud Juta Kivimäe

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming