Vaikselt vananeda

Kui noorust ja tegusust ülistav avalik sõnum vanadust ei malda hinnata, siis meenutavad selle väärtust pilvi maalivad kunstnikud.

KATRIN KIVIMAA

Kai Kaljo näitus „Vanadus@vabadus“ Vabaduse galeriis kuni 13. IX ja Annika Haasi, Elo Liivi ja Jekaterina Kultajeva näitus „Nägemise õpetus“ Tallinna Kunstihoone galeriis 29. VII – 3. IX.

Suvelõpu pealinnas oli teineteise kõrvale sattunud kaks näitust: ühe teemaks nägemispuudega inimesed ehk kogemus olla pime, teisel vanadus. Kui lubasin kirjutada vanadust kõnetavast näitusest, ei teadnud ma, et kõrval­galeriis on samal ajal vaadata pimedusest kõnelev näitus. Ei tea praegugi, kas see oli niimoodi planeeritud või on tegemist kokkusattumusega. Kuna mittejuhuslik sünkroonsus annab tegelikkusele võlu juurde, jäägu see võimalus alles.

Kas kõik on nii? Mõlemad kogemused kõnetavad laiemalt. Need, kes kunagi enda meelest vanaks ei saa või veel vanad ei ole, ei ela ometi vanadusest puhastatud maailmas. Samuti puudutab suutmatus või oskamatus näha ehk pimeolek igaühte, olenemata tema silmanägemise ulatusest. Igaüks on aeg-ajalt pimedusega löödud, olgu siis armastuses või sõjas, ehk, nagu on kirjutanud Tamara Luuk näituse „Nägemise õpetus“ kaastekstis: „ …vähemuse puue avab [—] kompensatsioonivõimaluste ja tundlikkuse kohatise terava ilu, mis muudab ilmajäetuse teisejärguliseks [—], sest on omane ka enamusele“.

„Kas kõik on nii, nagu „nägijad“ näevad? Mis hetkest hakkab nägemine pimestama?“ Need küsimused olid visatud õhku, et panna „vaatajad“, s.o nii nägijad kui ka nägemispuudega külastajad (näitus oli neilegi kogetav, küll teiste vahenditega), mõtlema selle üle, kuidas me reaalsust määratleme ning kellele on antud voli seda kirjeldada.

Näitusele „Vanadus@vabadus“ võib läheneda samas laadis. Kas kõik on nii, nagu „tegijad“ teevad? Mis hetkest hakkab tegutsemine või võimekus pimestama? Foto surivoodil vanast naisest, kunstniku emast, kes hoiab käes noorpõlve fotot, on austusavaldus elatud elule ja lähenevale surmale. Osa elu tähendusrikkusest läheks kaotsi, kui poleks teadmist selle lõplikkusest.

Tagasipöördumised. Inimese elukaarel on huvitav täheldada suunamuutusi. Kui neid pole, jääb tunne, et midagi on valesti või kedagi oleks nagu petetud. Enamasti iseennast  – aga ka teisi ja maailma.

Noorte tung on suunatud väljapoole, maailma muutmise ja ühiskonna (ümber)korraldamise ning tegutsemise suunas. Millalgi võiks see muutuda. Kogu aeg ühes suunas ja vaid ühe eesmärgi poole liikuda oleks … Mida siis täpsemalt, rumal? Ühekülgne? Igav? Pime?

Vanadusteemalise näituse teinud Kai Kaljo on keskealine naine, kes on pöördunud tagasi küsimuste ja kunstiliste vahendite juurde, mis ta oli noorustuhinas (mõneks ajaks) kõrvale jätnud. Vananemisest räägib meile kunstnik, kes on uuesti maalima hakanud, kunstnik, kes vaatab taevasse ja maalib pilvi. Kui kaua võtab aega viiekümne väikse pilvemaali tegemine? Kaua võtab aega vaatamine? Ja kaua unistamine?

Vaikselt vananeda. Tihti öeldakse, et praeguses Eestis (lääne kultuuris) on vananemine miski, mida peetakse probleemiks ning mida võimalusel eiratakse. Ega vanadust ole paljudes kultuurides millekski meeldivaks või ihaldusväärseks peetud.

Üks tuntumaid lugusid vananemise kohta pärineb budismi rajaja Siddharta Gautama ehk Buddha eluloost. Tema vürstist isa, kellele ei olnud meeltmööda ennustus, et pojast võib saada suur vaimne õpetaja, paigutas noore printsi elama luksuslikku tehisparadiisi, kus polnud midagi, mis oleks meenutanud elu valulikkust. Printsi ärapööramine naudingutele suunatud elust sai alguse aga pärast seda, kui ta nägi oma paleest väljudes esmakordselt haiget inimest, vana inimest ja surnukeha – vaatas elutegelikkusele silma.

Vanemaks saades võiks oskus näha maailma sellisena, nagu see on, tõepoolest kasvada.

Paljusid vananemisega kaasnevaid ebameeldivaid ja valulikke protsesse saab tänapäeval leevendada ning seetõttu ei pruugi keha vananemine (vähemalt teoreetiliselt) meid nii hullusti ehmatada, nagu see Buddhale osaks sai. Seda valusamaks on osutunud vananemisega kaasnevad psühholoogilised aspektid. Kui traditsioonilises kultuuris oli vanadel täita teadmiste kandja ja edastaja roll, siis nüüdses efektiivsust, tugevust, kiirust ja ekstravertsust ülistavas maailmas saadetakse nad silma alt ära. Vananemisega – vähemalt potentsiaalselt – kasvav elukogemus, vahendajaroll või elukorralduse suhtelisuse paremini tajumine on väärtused, millest meie liigselt tootlikkusele ja edule suunatud ühiskond kipub üle vaatama.

Ma ei väida, et vananemine toob alati ning iga indiviidi puhul (justkui automaatselt) kaasa mõistmise ja emotsionaalse intelligentsi kasvu. Nende asjade, aegade ja olemisviiside mäletamine, millest praegused tegutsejad ja kõval häälel kõnelejad suurt ei tea, pakub harukordse võimaluse näha praegustki tegelikkust uutmoodi – teistmoodi valguses.

Väärikalt ja ausalt vanakssaamine on suur väljakutse. Aeg võtab meilt alati üht-teist, mida väärtuslikuks peame, aga annab ka midagi juurde. Kui noorust ja tegusust ülistav avalikkus seda viimast vaadata ei viitsi ja hinnata ei malda, siis meenutavad selle väärtust meile pilvi maalivad kunstnikud ning tasapisi kulgevast ja vaiksest olemisviisist kõnelevad luuletajad.