Uus maa minu akna taga

Theodor Kallifatides: „Mitte keegi ei suuda ebakindlalt pinnalt kõrgele hüpata, meil on tarvis nii juuri kui ka tiibu.“

ALISSA NIRGI

Theodor Kallifatides

Theodor Kallifatides

Anneli Salo / Wikipedia

Noorel Tallinna kunstnikul Alissa Nirgil lõppes äsja EKA galeriis esimene isikunäitus „Uus maa minu akna taga“ (8. IX – 3. X). Väljapaneku pealkirja laenas ta Rootsis elava ja töötava kreeklase, filosoofi ja kirjaniku Theodor Kallifatidese raamatust, mis tänavu aasta algul ilmus Loomingu Raamatukogus, 15. V Sirbis ilmus selle raamatu arvustus. Nirgi (1993) õpib EKAs fotograafiat, oma töödes on ta keskendunud inimestele, puudumisele ja eraldatusele – geograafilisele, majanduslikule, kultuurilisele ja emotsionaalsele. Dokumentaalse lähenemisviisi kaudu on ta vaadelnud arvutis istuva (seda võib juba eluviisina vaadelda) ja seetõttu eemalviibiva elukaaslase, sõjapõgenikust vanaema, Ameerika mormoonide jt elu. Kallifatides (1938) asus Rootsi elama 1964. aastal, õppis Stockholmi ülikoolis filosoofiat ja õpetas hiljem seal praktilist filosoofiat. Ta on avaldanud rootsi keeles üle kolmekümne raamatu.

Alissa Nirgi võttis ühendust Theodor Kallifatidesega ning järgnev vestlus leidis aset 20. VIII telefoni teel.

Alissa Nirgi: Minu projekt algas umbes aasta tagasi, kui isa sai aru, et minu vanaemal ehk tema emal ei ole enam turvaline Ida-Ukraina sõjapiirkonnas elada. Ta tõi vanaema Eestisse.

Algul tahtsin dokumenteerida seda, kuidas vanaema oma uuest kodust omaruumi loob ehk need muudatused, mida ta oma toas teeb. Aja möödudes nägin, kui õnnetu ta on ja otsustasin keskenduda tema elu dokumenteerimisele ehk selle, kuidas ta end Tallinnas koduselt ei tunne ja oma endisesse koju tagasi igatseb. Ta oli Ukrainas ühes ja samas kohas elanud üle 70 aasta ja see oli esimene kord, kui tal tuli kolida.

Umbes pool aastat tagasi tundsin, et olen ummikus: mu vanaemal ei läinud paremini, ta ei tundnud end õnnelikuna ja ma ei teadnud, mida teha. Mu näituse kuraator Laura Toots soovitas mul teie raamatut lugeda. Mind hämmastas, kui hästi see minu näituse teemaga sobis. Kui olin raamatu lõpuni lugenud, tundsin, kuidas need nukrad lood võtsid ära osa projektiga seotud raskustundest. Sain aimu, kuidas on olla võõras, ja mõistsin, et minu vanaema jääb end siin alati võõrana tundma.

Kõik see viis nii kaugele, et laenasin oma näitusele teie raamatu pealkirja „Uus maa minu akna taga“. See oli üks põhjusi, miks teiega ühendust võtsin.

Theodor Kallifatides: Kas teie vanaema on ikka veel siin? Kas ta on veel elus või juba siitilmast lahkunud?

Nirgi: Ta elab ikka veel koos mu vanematega nende majas Tallinnas.

Kallifatides: Ja kui vana ta on?

Nirgi: Seitsmekümne kaheksa aastane.

Kallifatides: Jah, ta on vana. Kuidas te teate, et ta kurb on? Kas ta nutab?

Nirgi: Ta vaatab aknast välja. Mõnikord ta lihtsalt istub seal ja vaatab tühjusse. Mõnikord ta tõepoolest nutab, sest ta igatseb oma kodu järele. Ta vaatab tihti ka uudiseid, oodates aega, et ta saaks Ukrainasse naasta.

Kallifatides: Minu ema tuli mulle Rootsi külla ja ka tema polnud seal õnnelik. Ta on tavaliselt väga jutukas, tantsib ja laulab omaette. Tahtsin, et ta meile külla tuleks ja näeks, et me oleme Rootsis õnnelikud ja elame hästi. Tema aga oli meil külas äärmiselt vaikne ja mõnikord lihtsalt istus. Läks jalutama ja eksis ära. Otsisime teda üle kahe tunni. Ma ei usu, et ta jäi meelega kadunuks, aga arvan, et kadumisel oli psühholoogiline põhjus: ta ei tahtnud tagasi tulla. Tal ei olnud peale minu mitte kellegagi suhelda. Mu naine ei räägi kreeka keelt, lapsed samuti mitte. Loomulikult tahab mu ema nendega suhelda, aga ta ei oska. See ei olnud tema kodu. Arvan, et see tuleneb vanusest – seitsmekümneaastasena ollakse liiga vana, et kõige uuega harjuda. Näiteks ostsin emale uue pesumasina. Enne seda oli tal Saksa pesumasin, mida ta kutsus oma väikseks Katrinaks. See läks katki ja ma ostsin talle uue, Ameerika oma. Talle see ei meeldinud. Ta muudkui tuletas mulle meelde, kui suurepärane oli olnud tema Katrina. Selles asi ongi. Me ei saa oodata, et nad oleksid õnnelikud millegagi, mis meile tundub imetore. Nad on oma asjadega harjunud sellisena, nagu need on. Ostsin emale ka uue voodi. Vanas oli tal valus magada, aga ta ei tahtnud uut. Ta tahtis oma vana voodit tagasi, mis sest, et see haiget tegi!

Nirgi: Minu vanaema, aga ka ema, isa ja väike vend räägivad kõik vene keelt ning tundub, et meie pere, kui mind välja jätta, saab üksteisega suhelda, ühist keelt rääkida. Aga kummaline on see, et kui vend jääb vanaemaga kahekesi tuppa, läheb ta toast välja. Ma ei usu, et ta seda tahtlikult teeb, aga ta tunneb end väga ebamugavalt.

Kallifatides: Vend tunneb, et vanaema ei ole õnnelik, niisiis läheb ta ära. Lapsed tunnetavad seda.

Nirgi: Te kirjutate, et inimene ei saa olla võõras, kui ta ei pea end kangelaseks. Ma näen, kuidas mu vanaema käitub järjest enam ohvrina. Ta näeb mu vanemaid inimestena, kes püüavad teda õnnetuks teha, sest ei lase tal koju tagasi minna. Kuid kõik, mida mu vanemad tahavad teha, on kanda hoolt tema turvalisuse ja tervise eest.

Kallifatides: Ta on ohver. Noored saavad teatud määral valida, kas kasvada ühiskonnaga kokku või sellest välja jääda. On karme ühiskondi, kus võõrastele seda võimalust ei anta.

Nirgi: Millele peaksid võõrasse paika kolinud või ümberpaigutatud inimesed toetuma? Minu vanaemal oli sel kevadel insult ja pärast seda hakkas ta tõeliselt usklikuks. Kas usk on midagi, millele toetuda?

Kallifatides: Ma ei usu, et ta hakkas usklikuks pärast insulti, ma arvan, et ta on kogu aeg usklik olnud, et see lihtsalt jõudis tema juurde kuidagi tagasi. Õigeusklikes riikides sünnitakse usu sisse: inimesi nii-öelda marineeritakse selles, kas nad seda tahavad või mitte. Usu võib täiskasvanuna unustada, ent kui juhtub midagi kriitilist, naastakse selle juurde. Olen näinud sama asja juhtumas emakeelega. Aastakümneid Rootsis elanud kreeklased on hakanud vanaks saades uuesti kreeka keeles rääkima. Ka mina olen mõelnud taas kreeka keeles kirjutamisest, mis sest, et olen nüüdseks juba nelikümmend aastat rootsi keeles kirjutanud. Tõepoolest, noorena on inimesi nagu liha või kala väga pikka aega marineeritud.

Lõpuks jääb meile alles ainult meie lugu ja see, et saame end peeglist häbi tundmata vaadata – see on asi, millele saab toetuda.

Nirgi: Arvestades praegust olukorda sisserändajatega, tundub mulle Eestis, et paljud inimesed on frustreeritud, kuna nende arvates tulevad immigrandid siia paremat ja lihtsamat elu otsima – valitsuselt raha, eluaset, tööd saama. Ent oma vanaemast näen, et kompensatsioon ei tee õnnelikuks.

Kallifatides: Loomulikult pole nad õnnelikud, mitte keegi ei saa eeldada, et nad õnnelikud oleksid! Nad on kaugel kodust, oma keelest, oma igapäevaelust, tänavatest ja kirikutest – kõigest sellest, mis on neile oma. Meil tuleb sellega lihtsalt leppida, et nad ei ole õnnelikud … Võime neile anda uusi asju, kuid nad tahavad oma vanu tagasi, täpselt nagu teie vanaema ja minu ema. Samuti tunnetavad nad, et neilt oodatakse, et nad oleksid oma uuele kodumaale kogu elu tänulikud.

Nirgi: Kas teid huvitab, kuidas kunstnikud end väljendavad?

Kallifatides: Jah, muidugi. Noorena olin kirglik fotograaf. Stockholmis on fotograafiale pühendatud muuseum. Käin seal nii tihti kui võimalik.

Nirgi: Mida te pildistasite ja kuidas jõudsite fotograafiast kirjutamiseni?

Kallifatides: Alguses jäädvustasin kõike: oma peret, sõpru, mitmesuguseid detaile jms. Viimaks keskendusin puudele ja kirikutele, mis minu meelest üksteist meenutavad. Kuid pildistamine oli mulle rohkem hobi. Olen proovinud töötada mitmesugustel aladel, nagu filosoofia, teater, filmikunst, televisioon, ja kunagi ei tekkinud küsimust, et tahaksin kirjutamise asemel teha midagi muud. Tegin kõike ainult selleks, et seda kirjutamisel kasutada.

Nüüd tahan uuesti kirjutada kreeka keeles, oma emakeeles. Ma pole kindel, kas suudan, kuid see on järeleproovimist väärt. See on üks vananemisprotsessi osi: me läheme tagasi algusesse, ükskõik, kas see meile meeldib või mitte.

Nirgi: Saab õppida, kuidas olla võõras, autsaider, kuid see nõuab oma hinda. Ometigi tulevad kunstilised uuendused tihti just väljastpoolt. Kas tasakaalu saab saavutada, kui ei kuuluta kuhugi, jäädakse väljapoole, kas või eksperimenteerimise nimel?

Kallifatides: Mitte keegi ei suuda ebakindlalt pinnalt kõrgele hüpata, meil on tarvis juuri ja ka tiibu.

Tõlkinud Luisa tõlkebüroo

Võrreldes paberlehega parandatud 26. X 2015 foto autor, pildi näitusest on teinud Janis Kokk.

Vaade Alissa Nirgi isikunäitusele EKA galeriis.

Vaade Alissa Nirgi isikunäitusele EKA galeriis.

Janis Kokk

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming