Uus laine vabadusekuues

Siram

Kaasajal ei ole erutumiseks palju vaja. Olen viimasel ajal korduvalt vestelnud 20. eluaastates noortega teemal, et miks nad tarvitavad antidepressante. Ema kiusab, koolis on stress, hirm paksuks minna, raha vähe – need on tegurid, mis põhjustavad noortes deprekat. Tule taevas appi – siis peaksid kõik veidigi vanemad inimesed pideva arstliku kontrolli all olema, sest nende elus on toimunud ju märksa traagilisemaid sündmusi nii ühiskondlik-ajaloolises kui vanuse tõttu üldjuhul ka isiklikus plaanis. Miskipärast olen alati arvanud, et inimene peaks püüdma oma probleeme lahendada ennekõike oma vaimseid võimeid arendades ja kasutades ning väline sekkumine tuleb kõne alla vaid ekstreemsetes olukordades, kuid ju see on vanamoodne eksiarvamus.

Traditsiooniliselt on kunsti eesmärk olnud üksiku kaudu üldistuseni jõudmine, kuid praegu ei paista see enam aktuaalne olevat. Noor kunstnik erutub pisiasjadest ja üldjuhul jääb arusaamatuks, kas ta on näiteks kirjavahemärkide ülessuurendamise, foto järgi maali ja maali järgi uue maali tegemise või maketimaailma ülespildistamise kaudu soovinud jõuda ka mingite filosoofiliste üldistusteni, mis võiksid muuta tema enda ja vaataja elu, või mitte. Ilmselt mitte, milleks, kui kuraatorid otsivad uuest kunstist “uusi maailmakirjeldamise viise”. Kirjeldus kui žanr teenib pragmaatilisi eesmärke, seda kohtame muuseumide kartoteekides, politseiraportites, kindlustusdokumentides. Miks peaksin minema kunstinäitusele kirjeldusi lugema, jääb arusaamatuks. Kirjeldust võib muidugi kontseptualiseerida, kirjeldus on mõneti iseenesest kontseptuaalne, kui asetame selle nendesamade pragmaatiliste elusfääride konteksti, kuid see kontseptsioon ei ole oluline, see ei võimalda vaadata asju avastusliku nurga alt. Ligi pool sajandit võitlust madala toomise nimel kunsti kõrgetesse sfääridesse on vilja kandnud: kunsti ei anna enam argielust eristada ning see on muutunud seetõttu mõttetuks, kaotanud oma funktsiooni.

Kunstnik peaks õppeprotsessi osana tõepoolest dekonstrueerima kõik teda huvitavad elunähtused ja käeharjutuseks neid ühekaupa analüüsima. Kuid iga nutikas ideepoeg või naljakas leidkujund ei ole veel küps kunstiteos, mille peaks vaatajate ette tooma. Vaataja tahab endiselt tunnetada, et kunstnik on teose loomiseks rohkem energiat kulutanud kui tema kunstihoone trepist ülesronimiseks.

Loomulikult ei ole selline kunstikäsitlus Hanno Soansi ja Anders Härmi välja mõeldud. Heaoluühiskond on tootnud arvutul hulgal tegelasi, keda ehk ei peaks kunstnikeks nimetama, kuid kes on käinud kunsti- või mõnes muus humanitaarkoolis, nikerdanud elatise teenimise kõrvalt valmis mõne vahva projekti. See on kuraatorite poolt üles korjatud ja selle peale on aru saadud, et selletaolise erilist mõtte- ega lihaserammu nõudva tegevusega on kergesti võimalik reisida, stippe saada, CV-d täita ja justkui tunda end Euroopa intelligentsi osana. Need tegelased kuulavad konverentsidel üksteise sõnavõtte ja trükivad brošüüre, mida keegi ei loe. Seda võib ju ka nimetada rahvusvaheliseks konverteeritavuseks, aga see pole mingi kvaliteedinäitaja: ka McDonald’s, organiseeritud kuritegevus ja Lähis-Ida sõjad on rahvusvaheliselt konverteeritavad nähtused.

Toomas Thetloffi “Tõde ja õigus I–V” ei ole ilmselt rahvusvaheliselt konverteeritav, aga see on hea, sest loodud tugev kujund näitab suurepäraselt eestlaste rahvuslikku kehandit tugevalt vorminud teksti kollektiivset alateadvust vormivat rolli. See on tekst, mida teame lugematagi ja võime lugeda ka siis, kui tähed on vales järjekorras.

Üsna mõtlemapanev on tõdemus, et “nooremad kunstnikud on keha kui eelmise põlvkonna väljendusvahendi ise teadlikult kõrvale jätnud. Pole kunsti, mis surgiks inimteadvuse labürintides ja pakuks ennast välja lõpututele psühhoanalüütilistele tõlgendustele”. Inimese füüsilise ja psüühilise olemuse taandamine ajalehepealkirjadele ei mõju praeguses ajas enam meediakriitikana, vaid meedia võiduna kunsti üle. Kõnekaim meediatõlgendus sel näitusel on Taavi Piibemanni kaadrid pimedast mehest ja tühjast billboard’ist, kus infomürast on saanud tühjus nii, nagu kõikide värvide segamisel saame valge. Kas see on seda sorti tühjus, mis on rullnoka peas, või see, mis on nirvaanasse jõudnu meeltes, sõltub juba omapoolsest vaimsest pingutusest.

Keha ja psüühika on meid ära tüüdanud ja viskame selle kõrvale, aga see ei lahenda meie igavesi kehalisi ja psüühilisi probleeme, vaid paneb need lihtsalt kalevi alla. Tulemuseks ongi antidepressante neelavad noorukid, kes isegi pole kuulnud, et “lõputud psühhoanalüütilised tõlgendused” võiksid nende probleemid lahendada palju efektiivsemalt.

Samas ei ole see kehavabadus “uue laine” näitusel absoluutne. Minu kaks lemmikteost sulatavad kokku nii kehalise kui vaimse, nii isikliku kui ühiskondliku. Üks neist on Minna Hindi video “3 pilti elust ja ajast”. Heaoluühiskond on jätnud meile mulje vabaduse võimalikkusest, kuid tegelikkus lajatab kuvaldaga: sa kas orjad end siiski poolsurnuks või vegeteerid töötuna, leidmata elu mõtet ja sisustades aega ebaõnnestunud enesetapukatsetega.

Maria Arusoo, kes on kuu aja jooksul pildistanud end igal hommikul kell 6, on need armsalt unised portreed kirjanud väljavõtetega kunstidiskursusest ja saavutanud sellega efekti, kus tsunftisisesed tõmblused mõjuvad tegeliku, elusa maailma kõrval tõeliselt absurdsena.

Kuraatorite poolt on vastutustundetu innustada noori tegelema kunstiga, mis välistab “ajatusele, universaalsele, lüürilisele ja igavikulisele pretendeerivad autoripositsioonid”. Samamoodi üritab McDonald’s rahvale selgeks teha, et nende toodang on tervislik ja tegevus keskkonnamõjudeta: lollid pubekad lähevadki õnge, kuigi kõik vähegi terve mõistusega inimesed saavad aru, et tegu on täieliku jampsiga. Kunstnik on siiski elusolend, kellel on mingigi enese alalhoiu instinkt ja kui ta vähegi oma peaga mõtleb ega orienteeru vaid kuraatorite taktikepile, siis ta ei taha vabatahtlikult teha asju, mis on ebakommunikatiivsed ja mille väärtus on vaid praeguses hetkes – see oleks energia raiskamine.

Kas see lähenemine on “mitmekülgsem, orgaanilisem, tehniliselt küpsem ja intelligentsem” kui eelmistel põlvkondadel? Värviline maailm on taandatud must-valgeks, sotsiaalsete probleemide käsitlus ei arvesta laiemat konteksti: siin on tegemist inimesega, kellel on eemaldatud keha ja psüühika, on järel vaid virtuaalne input meedia imemiseks. Tehnika on tõepoolest arenenud, arvutid ning kaamerad on odavamad ja paremad kui kümme aastat tagasi, samas võiks ju kaasaegses kujutavas kunstis kasutada märksa laiemat eneseväljenduse ampluaad kui paberileht või projektsioon seinal. Hea maalija ei viitsi enam pilte valmis teha, vaid toob näitusele kavandid. Suuremas jaos 39 taiesest puudub püüe tervikliku maailmakäsitluse poole, mis ei näita erilist intelligentsust.

Iga kunstnik ja iga kuraator saab maailma muuta. Kui tahame muuta maailma igavaks ja pinnapealseks, siis nii juhtubki.