Uudishimu ja juhuslikkus

Kristina Tischler

Näitus „CURIOS ABOUT THE WORLD ” („Uudishimulik”) Kastellaanimajas kuni 3. II . Näituse ingliskeelse pealkirja põhjal võib eeldada, et kunstnikud tegelevad oma töödes kõike haarata püüdva uudishimuga, kuid tühjana mõjuva näitusesaali seintel on üksikud fotod. Tundub, et uudishimu on Kastellaanimaja galerii seinte vahele ära kadunud ja annab endast märku väikeseformaadilistel  fotodel põgusate fragmentidena, mis omakorda panevad küsima, miks on näitusele koondatud just need kaadrid? Aga kes on öelnud, et uudishimu eeldab kvantiteeti? Näituse fotosid võiks vaadelda kui kunstnike huvi mõne teema vastu. Kanada kunstniku Roxanne Brousseau-Felio lakoonilised fotod on kantud morbiidsevõitu alatoonist. Näiteks töö „Lifecircle” („Eluring”), millel näeb hauakivi ümbert ringikujuliselt sulanud  lund – vaatepilti, mis võib tekitada kummastavama tundmuse, kui pelgalt foto pealkiri laseb oletada.

 

Näituse kuraator Lea Tomson on tuntud suureformaadiliste ekspressiivsete värvipalangutest lokkavate maalidega, kuid sel näitusel eksponeerib ta hoopis tumedamatest toonidest kantud lakoonilisi mustvalgeid fotosid, mis erinevad autori seniste tööde kirevusest. Kunstniku tööde pealkirjad kommenteerivad  vaid ilmselgelt kaadrisse püütud objekti: plastmassist nukku kujutavate fotode pealkiri on „Nukk” ning „Sissekäiguks” nimetatud kujutavad räämas hoone kinnimüüritud avausega seina, kuhu on kirjutatud „Incoming” ehk „Sissekäik”. Töö ehk visuaali ja selle nimetuse ees seistes tekib teatav äng, mis loob nägemuse, nii et nukuga fotol näeme tõesti ainult nukku ja mitte midagi muud. Kui tegemist on taotlusega, siis jääb lahtiseks, mida see meile  ütleb. Need kaks tööd („Nukk” ja „Sissekäik”) kordavad ennast ka visuaalis väljapaneku vastasseinal, kus näeme täpselt sama nukku ja seina pisut teise rakursi alt. Tööde esitamine duublina jäi pisut küsitavaks. Kui selle ajendiks oli nende parem mõjulepääsemine, siis oleks ehk seda ülesannet paremini täitnud fotode suurem formaat.

Nukutemaatika jätkub ka jaapani kunstniku Takaki Hashimoto videos „Tokyo doll”  („Tōkyō nukk”), kus näeme jaapani subkultuuris levinud Lolita stiilis tütarlast lõbustuspargis seiklemas. Nukulaadseid piigasid tuntakse ka Harajuku tüdrukutena, kes noorte seas populaarses moekeskuses aega veedavad ning on meelsasti nõus poseerima kõigile, kes neid pildistada soovivad: nad lausa võistlevad selle nimel, et neid teistest nukktüdrukutest rohkem pildistataks. Antud juhul on tegemist pigem uudishimuga uudishimu vastu: kas väljaspool  tuntakse huvi minu vastu? Siinkohal ei ole aga kummagi poole huviorbiidis uus teadmine ümbritseva või iseenda kohta, vaid nauding, mis on suunatud iseendale ja teiselt poolt esteetikale.

Selle näituse kõige meeldejäävamaks elemendiks on aga Gerhard Locki loodud hästi komponeeritud, emotsionaalne ja pingestatud muusika, mis mõjub teistest töödest ehk liiga eraldi seisvana. Kui esmapilgul jäi  näitust vaadates mulje, et vaatajaga ei tahetagi dialoogi astuda ning töid võiks käsitleda kui kunstnike sisekaemust, siis Gerhard Locki ekspressiivne muusika võtab näitusekülastaja üsnagi konkreetselt oma haardesse.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming