Ühe mündi kaks poolt

Ants Laikmaa näitus Kumus on oma ja võõra teema lühikonspekt.

TIIU TALVISTU

Näitus „Ants Laikmaa. Vigala ja Capri“ Kumus kuni 17. II. Näituse kuraator Liis Pählapuu, kujundaja Liina Siib. Kataloogi artiklite autorid Liis Pählapuu ja Bart Pushaw.

Ants Laikmaa. Capri maastik.  Pastell, 1910.

Ants Laikmaa. Capri maastik. Pastell, 1910.

EKM

Mu mõttetegevus oli hõivatud artikliga Kivi-Vigalas sündinud Ants Laikmaa näitusest, kui avasin hommikul külmkapi ning mulle vaatas vastu karp, kaanel kirjad „Vigala“ ja „mascarpone“. Itaalia on niisiis füüsiliselt jõudnud Vigalasse, kus toodetakse Lombardia maakonna ühte traditsioonilisemat toiduainet, mida Laikmaa sai oma eluajal mekkida ainult sealpool Alpe. Maailm tuleb tänasel päeval meile kätte mitmesuguste kanalite kaudu ja mitmesugusel kujul, on kogu aeg tuntav ja tunnetatav.

Laikmaa ajal võis maailma asjadest lugeda ajalehest, kauged paigad tundusid sootuks eksootilisemad, seda eriti talutare laua taga. Nii näivad need, kes läksid siit maailma avastama, omas ajas hoopis erilisemate tegelastena. Kui 1990ndatel külastasime professor Voldemar Vaga, siis rääkisime temaga ka Laikmaast. Oma jutu juhatas ta sisse sõnadega, et kui mõnda inimest võiks aatemeheks nimetada, siis oli see just Ants Laikmaa. Kumu näitus pani nende sõnade tähenduse üle uuesti mõtlema ja mõneti avarama pilguga sellele lähenema. Rääkides meie kunstiteaduse grand old man’i juures Laikmaast kui pedagoogist ning tema ateljeekoolist, kus Vaga ja tema vend Alfred olid mõlemad käinud, jäi kõlama pigem isamaalisus kui aade. Kumu näituse külastamisel hakkas Laikmaa kui aatemees paistma tunduvalt laiemas kontekstis: sellesse mahtus tema kodumaa-armastus ja ka kosmopoliitiline austus kultuuri ja ligimese vastu, mille puhul riigipiirid ei ole takistav tegur.

Austa oma suurkujusid. Soome iseseisvuspäeva tähistamise sündmusi telekast jälgides imestasin, kui palju oli selle pidupäeva kõnedes ja intervjuudes juttu oma rahva suurtest kultuuriheerostest.

Enesest ja oma kultuurist hoolimisest saab alguse maailma ja selles leiduva austamine, mida tänapäeval oleks just eriti vaja. „Väärikus“ on üks kena sõna, mida viimasel ajal harva pruugitakse, aga mida soomlaste pidustuste puhul võis kogeda. Nad oskavad oma suurmehi hinnata ja praeguse ajaga siduda, selles on suisa põhjamaist kirge. Põhjalikult tähistati vaid aasta enne Ants Laikmaad sündinud soome muusika suurkuju Jean Sibeliuse sünniaastapäeva, mis kulmineerus möödunud aasta 8. detsembril, kui üle tuhande inimese kogunes pealinna katedraali treppidele poeemi „Finlandia“ laulma. Meie siin ei ole aastapäevade usku ja suhtume skepsisega suurkujudesse, kardame olla emotsionaalsed. Neid ei ole vaja mumifitseerida ja ülistada, vaid nad tuleb praegusesse aega tuua, et nad kõnetaksid meid ajaloo kaudu, looksid silla tänapäevaga, sest ajalist vahemaad on sootuks raskem tajuda kui ruumilist vahemaad.

Kumu ajalooliste suurkujude näitustest meenub muuseumi avamise sündmuste jadasse paigutuv vendade Raudade „Ühest sajandist teise“, mis oli mastaapne ettevõtmine ja meelitas kohale hulgaliselt publikut. See pakkus värske pilgu Raudade loomingule, milles eriti hästi oli lahti mängitud Paul Raua roll. Seni oli ta ikka kippunud oma venna varju jääma.

Nüüd on siis ette võetud vennakeste kaasaegne ja meie kunstiloo teiseks oluliseks alustalaks nimetatud Ants Laikmaa, kelle loomingus saab enim kokkupuutepunkte leida Pauli omaga ning ühiskondlikus tegevuses Kristjani ettevõtmistega. Ta on kunstnik, kes mängis eelmise sajandi esimestel aastakümnetel avalikus elus vaata et suurematki rolli kui kunstnikuna. Laikmaa mitmed märgilised teosed valmisid juba tema loometee alguses: „Lääne neiu“ (1903), Marie Underi portree „Mutti“ (1904), „Vana Aitsam“ (1904). Need teosed pluss suur hulk lõunamaiseid ja kodumaiseid maastikke ning rahvatüüpe, samuti omaaegseid kultuuritegelasi on Kumu III korruse B-tiivas temaatilistesse plokkidesse koondatuna vaatamiseks välja pandud.

Efektne kujundus. Näituse kujundus peab värvis ja arhitektoonikas lisama kvintessentsi ning Capri ja Vigala vastandumised ja põimumised esile tooma. Kodumaine aines on koondatud rohekas-sinaka ja pruunika tonaalsusega ruumiplokkidesse, kus ühest jaotusest teise liikudes tuleb läbi astuda loosungpunaseks värvitud avausest, mis viitab ilmselt revolutsioonilistele sündmustele, kus Laikmaa aatemehena aktiivselt kaasa lõi, kuid punane värv mõjub aktsendi ja pingestajana pigem deklaratiivselt. Seinte toonid üha tumenevad ning kõlavad finaalis liialt raskepäraselt kokku nii mitmegi portreteeritu fooniga. Vastukaaluks kodumaisele raskepärasusele ümbritseb lõunamaiseid vaateid ja värvikaid inimtüüpe puhas valgete arhitektooniliste vormide ja kirgassinise taevatriibuga ruum, mis suisa kipub kunstiteostest üle mängima.

Eluloolisi seiku kajastavad fotod ja reisidelt saadetud postkaardid on vahelduvate pisipiltidena nähtavad seinal eenduvates kastides, mis asetsevad mõne vaataja jaoks ilmselt liialt kõrgel. Võib-olla oleks parem lahendus olnud kogu materjali koondamine üheks pildiprogrammiks koos selgitava tekstiga, et anda terviklikum ülevaade Laikmaa elust, temaga seotud isikutest ja reisidest. Infot kunstniku kohta jagab ju näituseruumis saadaval voldik, kuid seda kiputakse lugema pigem kodus kui kohapeal. Kunstiteoste juures näitusel istet võttes ja seletustega programmi vaadates on külastajal aga endal võimalik seoseid luua ning nähtu üle mõtteid mõlgutada.

Läbematu Laikmaa. Näituse keskne telg on Laikmaa kui rändur, uute paikade ja rahvaste avastaja, ning teiselt poolt Laikmaa kui kodumaaga tugevat loomingulist ja vaimset sidet hoidev isik. Tema kunstnikuks kujunemise teekonna juhatab sisse legendaarne jalgsimatk Riiast Düsseldorfi sealsesse kunstiakadeemiasse, kooli, mille mitmed õppejõud olid pärit Eestimaalt ja kus ka õppurite seas oli siinseid kunstihuvilisi, kuigi seal valitsenud akadeemilisele õpetusele oli Laikmaa juba enne maalistuudiumini jõudmist selja pööranud. Tema elu oli ka edaspidi täis mitmeid kannapöördeid ja kiireid otsuseid, ta ei olnud mees, kes oleks ennast kellegi või millegagi pikalt sidunud.

Karakteri läbematus väljendub ka Laikmaa kui kunstniku meelistöövahendis, milleks kujunes pastell, mis lubab kiirelt töötada. Tema paremad maalid kannavadki endas esmamulje säravat värskust ning pigem on tema töödele kahjuks tulnud liigne detailidesse süüvimine ja kujutatu tihe läbitöötamine. Nii võlubki üks esimesi kodumaal maalitud rahvusliku värvinguga portreid „Väike Alma“ kunstniku vennatütrest, kellel on seljas Läänemaa punane rahvariideseelik. Märgiliseks on küll tõusnud kolm aastat hiljem, 1903. aastal valminud „Lääne neiu“, mis on üks varasemaid krestomaatilisi rahvusromantismi näiteid meie kunstis. Kunstnik on püüelnud siin suurema üldistuse poole: talumaastik rahvariietes neiu foonil annab teosele sümbolväärtuse, muutes jutustuse rõhutatult rahvuslikuks. Antud rida tipneb Friedrich Reinhold Kreutzwaldi portreega „Kaugelt näen kodu kasvamas“ (1903, näitusel 1923. aasta variant), kuid sellist koidupunast fooni on Laikmaa kasutanud ka kirjanik Maksim Gorki portrees (1905) ja näiteks pastellis „Vigala neiu“ (1905, ei ole ekspositsioonis). Selles reas seostub rahvuslik vabanemispüüd abstraktsema vabadusihalusega. Noorte neidude puhul on tugevaks küljeks õnnestunud modellivalik: neist õhkab vahetust ja naturaalset ilu, mis päästab portreed liigsest pateetikast. Vahest on siiski kõnekaim tagasihoidlikuma lahendusega „Vana Aitsam“ (1904), kus edastatud mõtted on leidnud abstraktsema koloriidilise lahenduse ning portreteeritava väärikas karakter on tabatud suurepäraselt. Eks mässumehed ole need teisedki talutaadid koos noore Tuglasega.

Modellivalik. Laikmaal on silma huvitavate karakterite ja modellide otsimisel ja tabamisel, olgu siis tegu vanade meeste või eitedega, kelle puhul reedab nii riietus kui ka mõni detail talupoeglikku päritolu. Kumus portreede galeriina eksponeerituna omandab karakteritabamine suisa filosoofilise allteksti ning paneb mõtisklema elu kaduvuse ja püsiväärtuste üle. Alustas ju Laikmaa oma kooliski kunstiõpetust inimkolba joonistamisest ning enamasti oli see asetatud rahvusliku triibumustriga kangale. Ta oli eelmise sajandi alguses üks vanavara kogumisele õhutavaid tegelasi, kelle jälgedes käisid ka tema ateljeekooli õppurid. Vanavara ja rahvuslikke mustreid märkas ta oma reisidelgi, jäädvustades neid kas või idamaiste kaunitaride portreedes. Neid esemeid tõi ta reisidelt ka kaasa ning tema kodust interjööri kaunistasid need kõrvuti kohalikega – Aafrikast toodu segunes koduümbrusest korjatuga.

Näitusega kaasnevas kataloogis arutlebki Bart Pushaw võõramaiste tüüpide üle kunstniku loomingus, alustades rida 1903. aastal valminud portreega „Abessiinlane“, mis on tehtud ilmselt Tallinnas ajal, mil Laikmaa avas seal ateljeekooli. Nimelt on sama mehe jäädvustanud söejoonistusena ka üks tema esimesi õpilasi Vera Grüner, kelle õnnetust romantilisest kiindumusest oma õpetajasse on kirjutanud Endel Nirk raamatus „Kaanekukk“ (lugu Ants Laikmaa elust ja ettevõtmistest). Mustvalge ülesvõte Tartu kunstimuuseumi fotokogus annab tunnistust, et kunstniku esimene mustanahalise portree jääb aga Düsseldorfi aegadesse. 1911. aastal alanud Tuneesia reis lisas sellesse võõrapäraste tüüpide ritta noorte tumedasilmsete avali pilguga kaunitaride värvika galerii, aga ka mõtliku ilmega maailma uurivad elukogenud beduiinid ja araablased. Nii nagu kodumaal valminud portreid iseloomustab ka neid võõrsil valminuid autori siiras huvi inimese vastu. Ta on suhtunud ühesuguse sümpaatiaga kortsulisse eluõhtul vanainimesse ja ka nooruslikust elujõust pakatavasse modelli. Reisil valminud töödes on kunstniku pilk uudishimulikum ja kiirelt fikseerivam, tööd, mis valminud hiljem kodumaal, sageli repliikidena, on viimistletumad ja detailitäpsemad. Laikmaa ei mõju eksootikat püüdva valge inimesena pärismaalaste hulgas, vaid tema suhtumine modelli on samasugune nagu kodumaal jäädvustatud rahvatüüpidesse, selles on austust ja lugupidamist portreteeritava vastu.

Maastik tuleb Laikmaa loomingusse alles pagulasena Soomes ja jääb sinna kuni tema elupäevade lõpuni. Need põhjamaise looduse vaated sobiksid näitusel küll pigem kodumaiste lähedale kui päikesevalguses kümbleva lõunamaise ilu keskele. Itaalia ja Capri on oma jälje jätnud mitme meie eelmise sajandi alguse kunstniku töödesse. Vaid mõni aasta pärast Laikmaad, 1914. aastal on noor Vabbe jäädvustanud neidsamu vaateid ning ühtmoodi jaapanlikku kalligraafilist joont näeb mõlema kunstniku pisikestes tundlikes joonistustes. Näitusel vitriinis ei pääse need visandid aga hästi mõjule, kuna vajaksid enda ümber rohkem õhku ning kahjuks segavad vaatamist ka pilti osaliselt varjavad etiketid. Laikmaa lõunamaised maastikud pakatavad elujõust, neis on tunda rõõmu ühest kaunist hetkest. Eestimaised vaated on mõtlikumad ning, mida aeg edasi, seda enam on jäänud ta pilk pidama vanadel räsakil talumajadel. Selles on eluõhtule läheneva kunstniku vaikset leppimist kaduvusega.

Ants Laikmaa. Autoportree. Pastell, 1918.

Ants Laikmaa. Autoportree. Pastell, 1918.

EKM

Kunstniku uuriv pilk. Näituse autoportreede rida toob vaatajani esmalt noore energiast pakatava mehe, kelle kohta on sobilik teinegi Vagalt kuuldud repliik. Nimelt olla linnas vastu tulnud Laikmaa mehelik uuriv pilk isegi kunstiajaloolase emal, kellel kasvatada mitu poega, jalad nõrgaks võtnud. Kristine Mei on maestro välimust iseloomustanud nii: „Pikk, kõhn, laiaõlaline, sirge rühiga mees, pisut korratus ülikonnas, kuid alati lill nööpaugus, kõrge tärgeldatud krae kaelas ja tugev jalutuskepp käes. Nägu polnud tal ka tavaline. Kõrge ja lai laup, tugevad põsesarnad, suured hallid vurrud ning heledad, elavad ja tähelepanelikult vaatavad silmad.“1 Autoportreedelt vastu vaatav mees jääb ka vananedes imposantseks, tema elutee ristus nii mõnegi huvitava naisega, kellest on kunstiajalukku jäänud meistri maalitud portreed. Noor ja kütkestav Marie Under, kelle luuleandele Laikmaa tuule tiibadesse puhus. Plastilist tantsu viljelenud Edit Oltrop, kelle esinemist on Laikmaa ise ajalehes iseloomustanud: „liigutusis peenelt painduv, kurb-tõsine, pühalik-graatsiline (feierlich)“.2 Siira pilguga Miku, kes Laikmaad ka tema haiglasolekutel põetas ja kes nende tütre Soome Laikmaa sugulaste perre kasvatada andis. Kunstniku elu isiklikumale poolele tehakse näitusel ja kataloogis vaid diskreetseid vihjeid. Samuti on Liis Pählapuu käsitlenud oma artiklis üksnes riivamisi Laikmaa tegevust pedagoogina ning tema ühiskondlikku rolli.

Näituse eesmärk ei olegi laiahaardeline ülevaade ning ajaloolisse tausta süvitiminek, vaid lühikonspekt oma ja võõra teema kohta kunstniku loomingus. Tegu on suurkuju tähtpäeva äramärkimisega ja publikul on hea võimalus tema loomingust osa saada.

1 Kristine Mei, Mõnda Ants Laikmaast. – Edasi 14. IV 1957.

2 Ants Laikmaa, Gerd Neggo õpilaste etenduse kohta.  Päevaleht 6. IV 1927.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar