Tõlkes üles leitud

Honoré ei olnud unustanud siinseid kunstnikke, keda on küll keeruline rahvusvahelisse edukonteksti panna, kuid kellel on roll oma kunstiväljal.

KAARIN KIVIRÄHK

Balti triennaali avaüritus „Prelüüd“ Vilniuse kaasaegse kunsti keskuses kuni 18. X.

XIII Balti triennaali avaüritus „Prelüüd“ ei mõtesta valgust, ruumi ega isegi mitte ühtegi meediumi. Küll aga leiab sealt rõõmu, valu, klatši, armastust ja Alla Pugatšova.

Lähiregiooni järgmise aasta üks suuremaid rahvusvahelisi kunstisündmusi on XIII Balti triennaal, mida on korraldatud 1979. aastast, kuid mille seekord korraldavad kolm Balti riiki üheskoos. Tallinna näitus avatakse järgmisel suvel. 14. IX avatud „Prelüüd“ on triennaali avaüritus.

Eestlane, lätlane ja leedulane otsustavad koos kunstitriennaali korraldada. Kutsuvad konkursile kuraatoreid. Valitakse välja prantslane, kes elab Londonis. Kuidas see kõik nüüd peaks toimima, kuidas saavutada ühine keel kohalikus plaanis ja rahvusvaheliselt? Mida on prantsuse kuraatoril Vincent Honorél, kes on teinud karjääri suurtes muuseumides ja kunstikeskustes, öelda väikeses Eestis, Lätis ja Leedus? „Prelüüdil“ on väljas Tarek Lakhrissi videoteos „Raske armastada“ („Hard to Love“), mis jutustab tõlkes kaduma minekust ja sellest, kui raske on võtta omaks teine keel, hakata mõtlema, nalja tegema ja armastama keeles, mis ei ole päriselt oma. Keel on Honoréle stardipunkt, mida võib ühtlasi mõista tema püüdena tõlkida mõtted Balti triennaali konteksti ja oma keelde baltlaste mõtteid.

Kus on tont?

Honoré pealkiri „Give Up the Ghost“ (vabas tõlkes „Unusta tont“) on mõeldud toimima kogu triennaalile. Mis tont see on? Baltimaades võib tonti tõlkida kui kannatusrohket ajalugu, kui mineviku tuntavat kohalolu ühiskondlikus elus. Sattusin hiljuti sõpradega arutama, et kui Venemaa okupeeris Krimmi, siis mõtlesid Eestis vist küll kõik, olenemata ametist või vanusest, mida teha, kui sama stsenaarium peaks meil korduma. Imelikul kombel ühendab see tont meid ikka veel. Kuid tont võib olla ka isiklik paine. Näiteks nii on seda „Prelüüdil“ mõtestanud USA luuletaja CA Konrad, kelle luulekava üks osa oli pühendatud tema julmalt tapetud sõbrale. Pärast peigmehe mõrva oli kunstnik-luuletaja kaua suures depressioonis ja just luuletamine, oma painele hääle andmine, aitas tal sellest välja tulla, unustada tont.

Tont võib olla ka eelarvamus, olgu selleks siis eelarvamusega suhtumine kas sisserändajatesse, taimetoitlastesse, leedulastesse või kaasaegsesse kunsti. Kui vaadata „Prelüüdil“ osalenud kunstnikke, nende teoseid, siis tundubki, et Honoré on väsinud objektikunstist ja võib-olla üleüldse kunstist, nii nagu seda tavaliselt ette kujutame. Vahel tundub hoopis palju huvitavam muusika või kirjandus ja miks peaks seda siis varjama? Näiteks on Honoré kaasanud Maria Minerva, keda tunneme ühe parima lauljana, mitte mõne kunsti­auhinna laureaadina. Heliteos on väljas ka muusikult-luuletajalt Moor Motherilt ja videod muusikult lavanimega Planningtorock. Honoré on Londoni David Roberti kunstifondi (David Roberts Arts Foundation, DRAF) asutaja ja kuraator ning ühes intervjuus on ta öelnud, et nad ei tee DRAFis kunagi retrospektiive ega näitusi, mis käsitlevad kindlat teemat, näiteks prantsuse kunsti või videokunsti. Nende näitused on igaüks iselaadi, nad võivad teha ühe näituse, mis on lavastatud kabaree-etendusena ja siis järgmise, mis mõjub krimiromaanina. Korra tabasin Honoréd ütlemas, et teda huvitavad „hääled, mis avaldavad arvamust“. Kõlab algeliselt, aga selliseid hääli annab tõesti tikutulega taga otsida.

Alla Pugatšova

Kui viimati Lätis käisin, ööbisin hotellis, kus oli kunagi peatunud ka Alla Pugatšova. Nüüd Leedus ja Vilniuses oli Pugatšova taas mõtteliselt kohal. Eesti muusik Maria Minerva on loonud triennaalile heliteose, mis on pühendatud „Ameerika häälele“ ja kus ta on kaverdanud minervaliku häälega Pugatšova hiti „Kutsu mind endaga“ („Позови меня с собой“). Heliteos kõlas tühjas fuajees ja tajusime, kuidas eestlased ja leedulased tahavad kaasa laulda. Kuigi suhtlesime omavahel inglise keeles, oskasime ühtäkki peast venekeelseid laulusõnu. Samal ajal ei teadnud muidu nii ülevoolavalt hea suhtleja, prantslasest assistent Cédric täpselt, kuidas reageerida. Midagi läks talle tõlkes kaduma.

Nagu ka teater, on performance’i-kunst kaduv kunst, kust jääb järele ainult üksik hunnik, nagu näiteks leedu kunstikerühmituse Young Girls Reading Group installatsioonist „Prelüüdi“ näitusel. „Prelüüdi“ avaõhtu oli suurepärane: järjest palju põnevaid etteasteid, vähe niisama, veiniklaas peos, ringitammumist. Kuid pärast seda jääb ainult näitus, mis ka parema tahtmise juures ei ole sama kaasahaarav kui kaheksa järjestikust performance’it. Sandra Jõgeva esines „Prelüüdil“ kuulujuttude performance’iga, mis on eri variatsioonides tuntud ka Eestis. Vilniuses käis asi nii, et õhtu alguses said kõik näituse­külastajad paberi, kuhu tuli kirjutada kaks Leedu kunstivälja klatšilugu ja õhtu lõpus luges Sandra Jõgeva need ette ja korraldas parimate vahel loosimise. Klatš kipub tõlkes kaduma – kui ei tea, kellest on jutt, siis ongi juba igav –, kuid nendel, kes teadsid, kes oli see leedu kunstikriitik, kes purjus peaga löömingut alustas, või kes on Kęstutis ja Lolita, kel on ühine laps, oli see-eest väga lõbus.

Rahvusvahelise kuraatoriga rahvusvahelised kaasaegse kunsti näitused on tihti nii valusalt anonüümsed – miski ei lähe tõlkes kaduma, kõik on rahvusvaheliselt mõistetav. Mulle meeldis „Prelüüdil“, et olenevalt vaatajast läks mingi osa ikka kaduma. Mõned leedu noored ei viitsinud ingliskeelseid etteasteid jälgida ja võib-olla ei olnudki kajavas näituse­ruumis kõike kuulda. Eestlased, sealhulgas Sandra Jõgeva, ei saanud eriti aru leedu kunstivälja klatšinaljadest. Prantslased ei mõistnud hästi Pugatšovavaimustust. See-eest läksid need väga korda neile, kes said aru, ja need, kes ei saanud, said midagi uut teada.

Honoré oli kutsunud „Prelüüdi“ avaõhtule rahvusvahelisi kunstnikke, kes toovad Baltimaadesse nüüdiskunsti uusimaid mõtteid. Ta ei olnud unustanud ka siinseid kunstnikke ja oli otsinud välja just sellised nimed, kelle tegevust on keerulisem rahvusvahelise kunstimaailma edukonteksti panna ning kes seetõttu ei kordu ehk igas pressiteates, kuid kel on see-eest oluline koht oma kunstiväljal ja sisukas looming. Kõik arvamust avaldavad hääled ehk kogu kunstnike nimekirja on kuraator lubanud avaldada järgmisel aastal.

Sandra Jõgeva esines „Prelüüdil“ kuulujuttude performance’iga, mis on eri variatsioonides tuntud ka Eestis. Pildil helistab Sandra Jõgeva parima kuulujutu autorile, et teatada võidust.

Andrei Vassilenko / CAC

Nagu ka teater, on performance’i-kunst kaduv kunst, kust jääb järele ainult üksik hunnik, nagu näiteks leedu kunstnikerühmituse Young Girls Reading Group installatsioonist „Prelüüdi“ näitusel.

Andrei Vassilenko / CAC

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming