Tartu õunapuuõitsev kunstiäri

Andri Ksenofontov

Tartu noore kunsti oksjon Tartu loomemajanduskeskuses 9. V. 229 esitatud teosest valis oksjoninäitusele 55 teost komisjon (Peeter Talvistu ja Tiiu Talvistu Tartu kunstimuuseumist, Madis Liplap, Heli Tuksam ja Vallo Kalamees Tartu kõrgemast kunstikoolist, Müürilehe kunstitoimetaja Triin Tulgiste, kunstnik Rauno Thomas Moss, Tartu loomemajanduskeskuse juht Raul Oreškin, disainer Martin Rästa ehk Mammut, kirjanik Berk Vaher, ettevõtja ja kunstisõber Riivo Anton ning Kaleidoskoop Kunstilaenutuse juht Liina Raus). Oksjoni võitis Lea Liblika „Õunaaed”: alghind 70 eurot, müüdud 302 euroga, hind kasvas 232 eurot ehk 392 protsenti. Haamer kolksutas Edward von Lõnguse „Tammsaare ja Koidula” 700 eurot üles, kuid lõpphind 1200 on algsest viiesajast kõigest 240 protsenti. Ning kuigi Mihkel Trei „Vaigistite 6” väärtus (alghind 40, müüdud 190 euroga) annab kõrgema lõpp-protsendi kui eelmised kaks, tervenisti 475 protsenti, on see siiski ainult 150 eurot pihku. Ehk Lea Liblikale kuulub pjedestaalil keskmine koht, mis juhtumisi ongi esimene. „Õunaaed” on varakevadiselt raagus nagu ka Tartu hiliskevadised õunapuud oksjoni toimumise ajal, kuid ega kunsti(oksjoni) ülesanne ei ole tegelikkust kajastada, ikka investeeringut paigutada. Ka koguda, valmistada rõõmu mõnele juubilarile. Ja kunstil on veel ülesandeid, milleta Sirp jääks leivata. Sest kui eesti-ekspress-kombain uudispõllu puhtaks koorib, siis igasse kultuurikraavi ta ei ulata ja sinna pääseb sirp terakesi korjama. Kunded söönud, hambad terved. Vabandust, Tartu kirjandusfestivali „Prima vista” luule on nii nakkav, et täitis isegi näitusesaali, kui nii võib Tartu loomemajanduskeskuse trepikoda ja kohvikuruume nimetada. See on geniaalne mõte, sest kui muidu võib keegi pildist õiget vaatamiskaugust otsides taganeda ja üle trepikäsipuu lennata, siis luuletused hoiavad näitusekülastaja trepikäsipuust ohutus jalutustsoonis. Müts maha Tartu loomemajanduskeskuse töötajate ja abiliste ees: nad on tõesti osanud kohaneda riigi majanduspoliitiliste prioriteetidega. Kui varem oli tavaks „lähen trepile suitsu tegema”, siis nüüd ei lepita vähema kui rõdule saatmisega. Nii avanes nišš kunstile: „lähen trepile pilte vaatama.” Saabki neist tubastest surfijatest, printijatest ja kohvitajatest puhkust. Mitte igaüks ei suuda elustiiliga kohaneda.

Miks nüüd kohe nii poliitiliselt? Võitjatele peab au andma, sest kõige rohkem raha teenisid Tammsaare ja Koidula. Kes kuldvasikat ei kummarda, sellel silm peast välja. Oli vist nii. Müüginõks müüb pahna korra, kvaliteeti alati. Selles mõttes olid oksjoninäitusel kõik Tammsaared ja Koidulad. Ainult mõnel veab rohkem, mõnel vähem, mis ei vähenda võitja võitu, vaid vastupidi, kinnitab seda. Küll satub Edward Lõngus ise Tammsaare ja Koidulaga pahuksisse end vonniks upitades. See ei ole just eestimeelne, kuid ta on järjekindel ja panebki Tammsaare ja Koidula paika kui töötu alamrahva, keda näeme siin-seal Eesti linnamüüridel: üks nagu kotimemm koni pahvimas, teine rätsepaistes sente kerjamas. Aga, tõele au andes, meelemürgid müüvad ka. Kindel diil, kullasära.

Koha võitjate sekka leidis Mihkel Trei oma „Vaigistitega” igati teenitult. Eesti toitumisahelas, teatavasti, elatuvad kultuuriinimesed meelemürgitarbijatest. Kuid sellest ei räägita. Räägitakse Tammsaarest ja Koidulast. Tartus ikka tullakse su juurde ja aetakse juttu. Üks viisakas punase dressipluusiga noormees näitusel väljendas kahtlust, kas on õige Tammsaaret ja Koidulat nõnda ära kasutada, neid niimoodi mõnitada. Eriti veel, kui nad ei saa ennast ise enam kaitsta. Ütlesin, et kui peaminister niimoodi töötu kerjusena paika pannakse, siis oleks see mõnitamine küll, satiir, ning tema saaks end kõigiti kaitsta. Kuid on inimesi, kelle puhul alandamine ainult ülendab. Seda, näiteks, usuvad kristlased. Kuna Tammsaare ja Koidula poolehoid kuulus vaestele ja väetitele, siis ei tundu see ebaloomulikuna, kui nad ise vaeste ja väetite rollis esinevad ja neid sellega ülendavad. Alles hiljem sain kuulda, et Edward von Lõngus ollagi kusagil Tartu peal Ansipit kujutanud. Võib-olla ajas keegi ta segamini Von Bombi tööga „Let’s jokk! Eurovolinik”, mis kujutab Siim Kallast samasuguses tänavakunsti trafarettstiilis. Kallas teenis kuus eurot alghinnale lisaks, mis tõusis 29-lt 35-le ehk kõigest kuue euro võrra – kuus on turaka kaardipaki kõige klibum leht. Mida sellisel puhul öeldakse? „Vallandatud!” – ja me oleme veel ühe töötu võrra rikkamad.

Kunst ongi selle poolest tore teema, et sellest saab igasugust teemat üles keerutada. Võimalused on piiritud. Kuid kunstnike ülesanne ei ole ainult kriitikuid elatada, nende vaimutoidu leivast jagub kõigile. Üks tunnustatud kultuurikontsentratsiooni lakmus läbi aegade on luuletajad. Projektijuht Liina Raus tegi teoks huvitava mõtte: enne näituse väljapanekut korraldati eelvoor, kus luuletajad tegid valiku, millest kirjutada. Otsustati ka korraldada pilkupüüdva omapära võistlus. Võitis loominguline kollektiiv Vaglavaip, koolipoisid, kelle pakutud motiivi kasutas Maria Laanelepp firmast Mikser Creative Studios, et kujundada kataloog, tööde pealkirjalipikud ja juurdepandud luuletused ühtlases stiilis. See ei ole disainiedvistamine, vaid hoolimine vaatajast, sest organiseeritud informatsioon jõuab hõlpsamini pärale. Esteetiliselt organiseeritud informatsioonil on šansse isegi tuju tõsta. Kuna Tartu loomemajanduskeskuse üheks valdkonnaks on kujunenud video, siis telliti ka Tartu noore kunsti oksjoni reklaamiklipp, mille tegid Aleksandr Kheyfets ja Ada Tamme (935 klikki You Tube’is 22. V seisuga). Kataloogi tekstid on kirjutanud Indrek Grigor ja Triin Tulgiste, nad on osanud kõike heas valguses näidata küll. Näituse kujundas Madis Liplap.

Luuletajate ja ostjate voorudes tehti mõneti erinev valik. Ühed tugevamad, üle aegade tartulikud Alar Tuule ja Andres Sütevaka maalid jäidki müümata, lohutuseks said nad luuletuse. Hea meel oli ühe kõige pallaslikuma töö, Lea Liblika „Õunaaia” müügiedu üle. Peeter Krosmanni klassikaline natüürmort „Surnud loodus” ei leidnud aga ostjat. Kuid tema surnud Islandi maastik, mis hukkus paberihundi hammaste läbi, sai müüdud kui Jevgeni Zolotko töö „Peeter. Algus”. Jevgeni Zolotko on paigutamise, kujunduse, raamistamise meister, tal on ka irooniasoont. Sest tõepoolest, kontseptualismist on kujunenud säärane fetiš, et isegi paberihunt on edukam kontseptualiseerija ehk mõtestaja kui kunstnik oma pintsli, paleti, molberti ja kõigi nende loominguliste õpi- ja haudeaastatega kokku kusagil pööninguateljees. Aga kunstil ei ole piire ja tõepoolest, miks mitte ka paberihunt?

Tartu noore kunsti oksjon on ühinenud Eestis nende jõududega, kes kangekaelselt rammu Eesti kunstituru kivisele põllule kanda üritavad. Kaelarihm on valmis, jääb üle veel koer püüda. See ei ole lihtne, sest „tulevad vastu / kusagilt kaugemalt / kaks elusuuruses inimest / nende vahel / tolkneb / jalutusrihm”, nagu kirjeldab Alar Tuule pilti „Koeraga jalutamas” luuletaja Kaspar Jassa.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming