Tantsija pöörijoon

Kristel Saani teostes on füüsiline keha kui manifestatsioon, digitaalne tehnoloogia kui avatar ja tants kui tõusumärk.

KIWA

Kristel Saani isikunäitus „My Rising Sign is Dancer“ ehk „Mu tõusumärk on tantsija“ EKA galeriis 3. – 27. VI.

Kristel Saani töös on omal kohal digitaalse ärevuse teema justkui juhtmotiiv muusikalises suurvormis.

Kristel Saani töös on omal kohal digitaalse ärevuse teema justkui juhtmotiiv muusikalises suurvormis.

Kulla Laas

Viimasel sajal aastal on keha ja kehalise kogemuse uurimine ning defineerimine olnud ammendamatu teema. Üleilmastumise kogemus, psühhoanalüüs, poliitilised protsessid, soouuringud – kõik on andnud võimaluse järjekordselt keskenduda avastamata aspektidele. Praegusel ajamomendil on kõige akuutsem küsimus keha ja tehnoloogia suhe, täpsemalt digitaaltehnoloogia, kus tahtlik mitteosalemine näib juba võimatuna. India mütoloogiast taaskasutusse ilmunud sõna „avatar“ sisaldab täiesti asjakohast keha kui pelgalt füüsilise manifestatsiooni või representatsiooni ideed.

Olen kunagi näinud Kristel Saani tantsimas. Siis ma veel ei teadnud, et ta kord sellise pealkirjaga kunstiprojekti teeb, aga mäletan täpselt, et teda tantsimas nähes mõtlesin, et pole kunagi näinud ühegi tantsija näol sellist kirjeldamatut püha-theresalikku ekstaasi. Tants on peale seltskondlik-meelelahutusliku sotsiaalse rituaali ka viljakas sümboliloome valdkond. India jumal Shiva hävitab ja loob tantsides maailmu. Või Jeesuse sõnad „taevariik on lähedal“, mis ei ole vastupidiselt üldlevinud arvamusele moraal, vaid fakt, et õige kehatehnoloogia toel saame holistilise või transpersonaalse kogemuse, langeda transsi või ekstaasi, mis väga selgelt defineerib kehast lähtuva kehaülesuse.

Praegu oleme jõudnud sinna, mida juba infotehnoloogia pioneer ja küberneetika mõiste leiutaja Norbert Wiener ette nägi, kui ta ütles, et tuleviku probleem on infovoost õige/vajaliku teabe välja selekteerimine. Kuigi üks pakub rohkem huvi kui teine, võib resümeerida, et kvantitatiivselt on digitaalsel väljal nii kunsti kui kassipilte liiga palju. Kristel Saani teostes on üsna kavalalt kokku võetud füüsiline keha kui manifestatsioon, digitaalne tehnoloogia kui avatar ja tants kui tõusumärk ehk siis see, kuidas teised sind näevad.

Digitaalsuse ja keha suhtes avaldub kvalitatiivselt teistsugune kogemus, aga kas see on ka evolutsiooni seisukohalt määrav, pole praegu võimalik veel öelda. Homo sapiens’i skaalal võime tegelikult näha samasuguseid mustreid, seega olen mitu korda viidanud mütoloogiale. Samuti on mütoloogiast teada, et homunkuluse või krati loomisel on alati ohu- või kontrollimatuse faktor, mis tõenäoliselt on see tsoon, millest antud juhul räägitakse kui „digitaalsest ärevusest“. Biopoliitilisest võimudiskursusest teame, et keha ei ole kunagi totaalselt vaba või iseseisev, samuti ei suuda digivaldkonnas keegi kõiki mõjufaktoreid arvesse võtta. Sünkroonist väljaminek, keha ja avatari distants, ongi moodne sündroom, digitaalne ärevus.

Kehakunsti võlu ja agenda XX sajandil (kui jätta kõrvale populaarsed vormid, kus küll tegelikult toimuvad kõige radikaalsemad eksperimendid, nagu iluoperatsioonid, bodybuilding jne) on olnud poeetilised kui kõige üldistamisjõulisemad metafoorid, pigem minimalistlikud žestid ja (ning eelkõige just) keha kaudu psühholoogilise ruumi representeerimine. Seetõttu on Kristel Saani töös omal kohal digitaalse ärevuse teema justkui juhtmotiiv muusikalises suurvormis. Samamoodi nagu inimkogemus on olnud läbi ajaloo keha külge aheldatud, on kehakunst mingil määral oma mineviku ja tuleviku külge aheldatud. Ma ei tea, kas see iha seal taga on pigem (taunimisväärselt) hedonistlik ja antropotsentristlik või (kiiduväärselt) humanistlik. Digitaalsuseiha on ju tegelikult iha kehatuse järele, nagu paradoksaalselt kogu kehateema üleüldse. See, et see teema ikka veel ammendunud ei ole, näitab selle komplitseeritust.

Saani töö huvitavaim osa on trükis, mis on koostatud jututoa formaadis. Chatroom’i eripära on see, et selle sisse ära kadudes on raske vahet teha, mis on nii-öelda päris ja mis on konstrueeritud. Kui lugemise käigus viidetele tähelepanu mitte pöörata, võib tunduda, et autor on olnud kontaktis samaaegselt XXI sajandi kunstnike, surnud autorite ja filosoofidega. Mis on päris, kes on päriselt kohal ja kus kohal? Töö jutustaja KRISTEL_ on võtnud kolmanda isiku kuju, esineb kuvandina ja teeb kratitööd. Ta ei esinda kedagi teist peale iseenda, ta blufib tõeste faktide abil ning loob seeläbi persona, mille kaudu saab ennast kõige ausamalt kehtestada.

Kui avatar on kuvand, visuaalne manifestatsioon, siis tekib küsimus, kas seda kuvandit on tegelikult vaja. Võib ju kirjutada programmijupi või algoritmi, mis nagu kratt sulle vajaliku info „kokku kannab“, andes seega omaniku tegelikule kehale rohkem vabadust. Avatar on tegelikkuse digitaalsusse liikumise järelm. Kuidas ja mil määral on selle tulemuseks vastupidine liikumine ehk kuidas ja mil moel digitaalne avatar reaale mõjutab?

Üldistatult võime rääkida ka ühismeediast kui avataristlikust platvormist. Mis saab avataridest või profiilidest, kui nende looja või omanik on nad hüljanud (näiteks surnud Twitteri või FB kasutajakontod)? Milline on digitaalsete krattide järelelu?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming