Rooma taas nüüdiskunsti keskuseks

ehk Kuidas tuua kunstinädala formaadi abil nüüdiskunst rahvani?

KADRI UUS

Biennaalide, messide ja teiste kunstisündmuste kõrval kogub hoogu mitmetele sündmustele katust pakkuv ja enamasti laiemale publikule suunatud kunstinädala formaat. Oma kunstinädal on Berliinis, Stockholmis, Kopenhaagenis, Londonis, Dubais, Singapuris. Möödunud aastal lisandus Euroopa kultuurisündmuste kalendrisse veel kaks kunstinädalat: juunikuus esimene Tallinna kunstinädal (Tallinn Art Week ehk TAW) ja oktoobri lõpus, 24. – 29. X esimene Rooma kunstinädal (Rome Art Week ehk RAW).

Tallinna kunstinädala eestvedajad, Noari tegevjuhid Andra Orn ja Kadri Uus tutvustasid Roomas oma kogemust. Seal tunti tõesti huvi Eesti kunsti ja -elu vastu, tekkis mitmeid üsna konkreetseid koostöömõtteid. Rooma Curva Pura galerii ja eksperimentaalse platvormi River of Trees üks asutajatest, RAWi välissuhtluse eest vastutanud Andreas Romagnoli on Noari potentsiaalne koostööpartner.

Kui võrrelda Rooma kunstinädalat Itaalia teiste arvukate nüüdiskunsti üritustega, siis miks on Roomas veel eraldi kunstinädalat vaja?

Andreas Romagnoli: Kunstinädala formaadis saab avada nüüdiskunsti potentsiaali: nüüdiskunst kipub ka Roomas jääma nii-öelda kitsama niši pärusmaaks, ühel ajal üle kogu linna toimuvate üritustega leidis kunst märksa rohkem avalikku tähelepanu. Galeriid, projektiruumid, stuudiod, kunstnike ateljeed on paigutatud linnaruumi nii, et kunstihuviline saab galeriide tuuril suurepärase ülevaate kunstnike loomingust, aga ka stiilidest ja ajastutest. Nüüdis- ja antiikkunsti sild, isegi mõtteline ühisruum on kerge tekkima.

Mis on RAWi peamine eesmärk? Kas tuua Rooma tugevamalt nii-öelda nüüdiskunsti kaardile?

Roomas on tegelikult alati olnud arvestatav nüüdiskunsti traditsioon. Itaalia transavangard sündis Roomas ja kujundas enam kui kahekümne aasta jooksul kogu Itaalia nüüdiskunsti. Ja mitte ainult Itaalia oma. Viimasel ajal on küll Torinos või Milanos tugevamalt nüüdiskunstile orienteerutud, Rooma on jäänud nende varju. Kunstinädala üks eesmärkidest on kindlasti Rooma positsiooni taastamine nüüdiskunsti keskusena.

RAW on väga suur koostööprojekt, täiesti sõltumatu ning mittetulunduslik. Esimesest kunstinädalast võttis osa 124 galeriid ja institutsiooni, lisaks veel 209 kunstnikku. Toimus 459 üritust, korraldamisse oli kaasatud terve hulk Itaalia nüüdiskunsti võtmetegelasi nagu kunstiajaloo professor Alberto Dambruoso, nüüdiskunsti teoreetik Claudio Zambianchi, Ameerika kunsti professor Shara Wasserman, kunstikriitik Lorenzo Canova, kuraatorid Antonio Arévalo ja Saverio Verini, kunstnikud Alfredo Pirri, Bruno Aller, Angelo Bellobono, Helia Hamedani, Dario Evola, Ilaria Schiaffini.

Nii Rooma kui ka Tallinna kunsti­nädal korraldati esmakordselt. Millised on nende kahe kunstinädala võimalikud kokkupuutepunktid?

Näen head võimalust vastastikuseks tundmaõppimiseks ja ka koostööks rahvusvahelisel tasandil, et saavutada suuremat kõlapinda. Mulle tundub, et meie kultuuri DNAs on midagi, mis vastastikku täiendab.

Eks nii Rooma kui ka Tallinna kunstinädala mõte oli eelkõige publiku, nende inimeste, kes ei kuulu nüüdiskunsti vereringesse, mitte kunstimaailma korüfeede kaasahaaramine. Eesmärk on viia nad kontakti sellega, mida tähendab kunst just praegu.