„Pseudodiskussiooni” järg: jälle see KUNST.EE

Rael Artel, Flo Kasearu

Rael Artel: Ilmunud on järjekordne KUNST.EE. Pool aastat ooteaega on läbi, uus number väljas ning on põhjust jätkata selle kvaliteedi, funktsiooni ja välimuse üle arutlevaid „pseudodiskussioone”, nagu toimetus kunstiprofessionaalide sõnavõtte leheveergudel pilkavalt nimetanud on (KUNST.EE, 2009, nr 3-4, lk 56). Arvan, et on igati õigustatud ja lausa tervitatav, et 1958. aastast järjepidevalt ilmunud kunstiajakirja (mis pole muide Eesti ainus kunsti- ja  visuaalkultuuri ajakiri, nagu diskussioonis läbivalt on väidetud; kallid kolleegid ei tohiks unustada selliste väljaannete nagu Cheese, Estonian Art ja kas või Sahtel olemasolu) sisu ja vorm pole jäänud pelgalt uue, vast ametisse valitud toimetuse eraasjaks ning et ajakirja teemal võtab sõna laiem kunstiprofessionaalide ring. Ajakirja enda äärmiselt pidetu olemus ajendab mõtlema, millist kunstiajakirja on meie keele- ja kultuuriruumis üldse vaja,  toimetuse arrogantne ja ignorantne bravuuritsemine vastusena Laanemetsa-Sirkli argumenteeritud kriitikale (kriitika Sirbis nr 27, 2009 ja vastus nr 29, 2009) aga esitama küsimust, kust tuleb kohaliku kunstimaailma tippmänedžmendi soovimatus pidada konstruktiivset dialoogi, rääkimata täielikust enesekriitika puudumisest. Ma ei arva, et KUNST.EE-le kaastöö tegemine tähendab automaatselt, et ajakiri ei võiks olla meie kriitika objekt. 

Flo Kasearu: Tegin KUNST.EE ajakirja esimesest numbrist audiovariandi: lugesin ajakirja kaanest kaaneni kõva häälega ette. Ma ei ole kindel, kas ajakirja peaks kaanest kaaneni lugema või mitte. Mina tegin seda (suurte) ootustega uuenenud ajakirja vastu. Aega võttis see umbes üheksa tundi. Järgmine number ilmus poole aasta pärast. Enam ma kaanest kaaneni ei lugenud. Uute käsitluste ning huvitava lisainfo asemel meenutati jaanipäeva KUNST.EE-s sel ajal juba pool aastat tagasi toimunud sündmusi Eesti kunstielus. Samas jäidki need pelgalt meeldetuletamisteks. Ka KUNST.EE jõulunumber ei toonud erilisi muutusi. Kui jätkata nii, et jõulunumbrist saab alati lugeda selle kohta, mis algas juba enne jaanipäeva, jääme ajas väga maha. Kui KUNST.EE ülesanne on katta nii suur ajavahemik, muutub ajakiri tahes-tahtmata arhiiviks. Puuduvad pikemad analüüsid, kunstiüritustest ajendatud süvenenumad mõttearendused, mida kuus kuud suurepäraselt võimaldaks. Illustreerivate piltide kõrvale on jäetud lahedalt tühja ruumi, mille arvelt on teksti maht endiselt kahetsusväärselt väike. KUNST.EE lisad on taas ajakirja sisukamad osad, näiteks jõulunumbri Toltsi eri, mis võtab enda alla peaaegu poole ajakirjast ja annab teemast sisuliselt tiheda ülevaate.

R. A.: Ka minule meeldis Andres Toltsi erinumber,  kuid tekkis ka küsimus, miks ometi ei võinud see olla omaette raamat. KUNST.EE-l on ju ka raamatusari ning Toltsi kaliibriga kunstiklassik väärib kahtlemata eraldi käsitlemist. Selle asemel poogiti see ajakirja külge – täiesti ebafunktsionaalne lahendus. Seda kõike lugedes-vaadates tekib küsimus, kas kaks korda aastas ilmuvat väljaannet saabki üldse nimetada ajakirjaks. See omakorda seab kahtluse alla toimetuse enesekindla suunavaliku  ajakirjanduslikkusele. Toimetusel on muidugi arvestatav ajakirjandusliku töö kogemus. Kuid kas päevalehe kultuurikülje toimetamine ja raadiomeedia välktöö on ikkagi võrreldavad eeldatavasti millegi sisuliselt kaalukama ja läbimõelduma kokkupanemisega, nii et lugemist jätkuks pooleks aastaks? Kas toimetus üldse tajub formaadivahetusest tulenevat funktsioonivahetust? Või üritatakse järjekindlalt täita päevalehtede rolli  jooksva kriitika koha pealt? Vaatamata ajakirjandusliku tausta puudumisele, julgen väita, et globaalne trend on selline, et uudisväärtusega päevakajaline info kanaliseeritakse ja tarbitakse eelkõige võrgumeedias, pikemad ja põhjalikumad käsitlused aga trükitakse paberil. Miks mitte sellega kaasa minna ning lõpetada klanstpaberil poole aasta taguste näituste kajastamine paari tuhande tähemärgi ulatuses? Sorry, aga saja krooni eest  ma seda ei osta. Kui on eesmärgiks seatud kunstielu dokumenteerimine ja arhiveerimine, siis miks mitte see kirja panna põhjaliku kronoloogiana (nagu Kunstiteaduslikes Uurimustes) ja varustada markeeriva pildiindeksiga? Natuke piinlik on jälle meenutada igihaljast KUNST.EE veebilehe temaatikat. Miks just veebileht ei võiks olla jooksva näitusekriitika väljund? 

Teine äärmiselt küsitav valik on osa artiklite puhul ingliskeelse täistõlke kaotamine ning selle asendamine sõna otseses mõttes juhusliku kokkuvõttega. See otsus on äärmiselt rumal ja lühinägelik, sulgedes Eesti kunstielu veel rohkem maailma arengule ning taastootes Eesti kunstielus niigi valitsevaid ksenofoobseid hoiakuid. Paraku on nüüdsest välismaale sõites kaasa võtta ainult Eesti instituudi publitseeritud Estonian Art, kuna KUNST.EE on rahvusvahelises  plaanis kõnevõimetu. Julgen siiski toimetusele soovitada tutvumist selliste endises Ida-Euroopas ilmuvate kakskeelsete kunstiväljaannetega nagu Piktogram, Præsens, CAC Interviu, Studija, Idea või Exit. Info kahesuunaline vahendamine (maailmast perifeersesse rahvusriiki ja sealt välja) on siiski võimalik, kui aga tahtmist on!

F. K.: Kunstnikuna tahaksin teada, mil määral jõuavad selle ajakirja vahendusel tööd üldse  rahvusvahelisele kunstiväljale? Mind huvitab, kuidas toimetus korraldab selle ajakirja rahvusvahelist levitamist? Ja sellest lähtudes: mis on KUNST.EE roosade kokkuvõtete mõte antud kujul? Ainukesena on täielikult inglise keelde tõlgitud KUNST .EE impressum. Kui majandusliku olukorra kiuste on KUNST.EE tiraaž 750, kas on siis üldse praktiline raha ja energiat kulutada tõlkija, roosa värvi ja toimetaja peale, kui neid numbreid ei jagu niikuinii välislugejatele.  Isegi eesti lugejani jõudmine on sellise tiraažiga raske, hoolimata uue numbri tähelepanu püüdvast kaanekujundusest.

R. A.: Kujundus on paraku selle ajakirja üks suuremaid prohmakaid. Nõustun täielikult LaanemetsaSirkli väitega, et see illustreerib väljaande mõttelagedust. Kunstiajakirja visuaalne lahendus (või segadus) tekitab küsimuse, miks ometi ei tee seda tööd oma ala professionaal. Eesti vabariigis antakse graafilise disaini haridust  juba aastakümneid, nii disainerite ettevalmistamist kui ka KUNST .EE-d rahastab Eesti riik. Häda on ehk selles, et graafilist disaini ei hinnata kui iseseisvat valdkonda. Hindamiseks ei pea ma ainult aasta kaunima raamatu valimist, vaid eelkõige oluliste tellimuste andmist oma ala professionaalidele. Erasektor võib töid tellida kellelt tahes, kuid avalike, nn rahva raha eest tehtud tellimuste puhul võib professionaalide palkamise jutuks võtta, just selles  osas peaks eeskuju näitama riik. Praktika on paraku vastupidine: kultuuriministeeriumi uus logo tuli reklaamibüroost, KUNST .EE uus kujundus läks ilma avaliku konkursita kunstnikule (ei vaidlusta siinkohal tema kunsti kvaliteeti). Kuigi just kunstiajakirja uue kujunduse avalik konkurss oleks olnud hea võimalus tekitada diskussioon ajakirja välimuse ja olemuse üle, kaasata ka professionaalseid disainereid. Toimetuse valulik reaktsioon uue kujunduse  kriitikale on mõistetav: meil puudub peaaegu täielikult asjalik graafilise disaini kriitika ning kui keegi võtab seda teha, ei osata sellele reageerida. Samas, uudiseks see toimetusele ei tohiks olla, on ju sellessamas ajakirjas aastaid ilmunud Kristjan Mändmaa, Ivar Saki ja Tõnu Kaalepi eestvedamisel-osalusel graafilise disaini lisa. KUNST.EE kujundajajuhtumi puhul võib tõmmata paralleele valitseva traditsiooniga kasutada pigem poolprofessionaale, kuigi  koolitatud inimesed on olemas. Mastaapseima näitena võib tuua esindusmonumendi tellimise mehaanikainseneridelt.

F. K.: Eestis on kombeks istuda mitmel toolil ja teha kõike korraga. Selle tulemuseks on näiteks see, et Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, kes reaalsuses tundub nii suletud ning vähese aktiivsusega institutsioon, loob ajakirjas endast kõva tegija kuvandi. Mõlemas 2009. aasta KUNST.EE-s ilmunud esilood olid KK EKi vahendatud  projekti „Järelsõda” kajastused.

R. A.: Just nimelt, teine huvitav tendents uues KUNST.EE-s on trend muutuda toimetajate n-ö põhitöökohtade häälekandjaks, nende institutsioonide tegevuse dokumenteerijaks ja põlistajaks. Ühel toolil toodetakse, teisel kajastatakse. Selles pole midagi uudset, pigem on see üks järjekordne näide teiste seas, mida võib tinglikult nimetada ka korruptsiooniks. Ei pea just omama eriväljaõpet, et märgata, kuidas enamikul  Kunstihoone näitustel on roheline tee Sirbi kunstiküljele ja Eesti Ekspressi.

F. K.: Aga kriitika ei muuda mitte midagi! Umbes aasta aega tagasi, eelmise aasta jaanuarikuus, kutsusin ma kunstikriitik Ants Juske kohvi jooma, et vestelda temaga artiklist, mille ta kirjutas eelmise aasta lõpus, täpsemalt 23. XII 2008 Eesti Päevalehte. Jutt on kirjatükist, kus on juttu minu ja Tõnis Saadoja näitusest, mis toimus Tallinna Linnagaleriis 2008. aasta  lõpus. Üle tunni aja kestnud kunstniku ja kunstikriitiku n-ö jutuajamine põhjustas (minu arvates) positiivse vaikuse EPLi kultuurileheküljel: mõnda aega ei ilmunud Juske lati alt läbi joostud kirjatükke. Kuid siis, ma ei tea, mis juhtus, pärast paari nädalat vaikust ja rahu kordus vana stsenaarium – Juske jätkas endisel tasemel. Ei oskagi midagi öelda. Kriitika kriitikat kas eiratakse või nimetatakse see ümber pseudodiskussiooniks. Ükskõikne hoiak vohab. 

R. A.: Tõsi, palju hirmutavam kui visioonitu ja ambitsioonitu, kohalikkusesse kapselduv ja visuaalselt segane ajakiri (toimetus keeldub seda tunnistamast ning selle põhjusi selgitamast) on aga toimetuse soovimatus astuda dialoogi nii kohaliku kui rahvusvahelise kunstiringkonnaga. Rahvusvahelist ekspertiisi ja head kohaliku kunstiajakirjanduse ajaloo tundmist ei hinnata, vaid heidetakse kirjutajatele ette! Asjatundlik kriitika materdatakse sovetiaegseks kaebekirjaks.  Lihtne on taandada kriitika isiklikuks ebasümpaatiaks, sest nii saab vältida probleemidest rääkimist ja nende lahendamist! Maad on võtnud suhtmine, mille puhul „kõik kõlbab ja loll on see, kes vabandust ei leia”. Poleks ju keeruline korra maha istuda ja asju arutada inimestega, kellele ja kellest see väljaanne on. Paraku tundub, et ei toimita mitte nii, nagu oleks kõigile otstarbekam, vaid nii, nagu on tegijaile mugavam. Lootus sureb viimasena …