Pilar, akvarell ja klassika

Juta Kivim?

Aleksander Pilari nimi tähistab keskealisele kunstipublikule klassikat. Midagi, mida on aastakümneid harjutud pidama omal alal parimaks, mida on järgitud ja millest palju räägitud. Aleksander Pilari (1912–1989) surmast on möödunud juba pea paarkümmend aastat ja viimane näituski oli kakskümmend aastat tagasi. Praegu kuuekümnendais maalijad meenutavad vanahärra Pilarit galantse härrasmehena. Nõukogude tegelikkuses sosistati ta aadlipäritolust ja imetleti akvarelle, mis 1960. aastate teisest poolest ilmusid alati ülevaatenäitustele. Võiks öelda, et tema mõõduka üldistusega akvarellid kuulusid samuti liikumisse eesti kunstis, mida Sirje Helme on nimetanud tabavalt modernistlikuks realismiks. Esmakordselt pärast lühiajalist kaldumist konstruktivismi 1920. aastate teisel poolel võib perioodil 1960–1970 eesti kunstis vaadelda olulisi vormiuuenduslikke liikumisi, millele lisanduvad kohalikest oludest tingitud kaasnähtused. Nagu mitmete eesti maalijate lõuenditele ilmusid ka Aleksander Pilari akvarellipaberile mehiselt konstruktiivsed linnavaated ja maastikud. Pilar tõi eesti akvarellitraditsiooni märjale paberile kantava akvarellitehnika: tema alusele kleebitud märjal paberil oli ilmselt lastud pisut kuivada, enne kui meister kandis sellele oma mitmekihilise pildimaailma. Vabaduse galerii näitusel on põnev uurida, kuidas ta on tegelikult siis oma pildid maalinud. Ilmselt ehitas ta pildi struktuuri üles laia pintsli ja tumedate, pruunjate või koobaltsiniste tugevate kontuuridega, sulatas nende kontuuride vahele õrnalt sulavad akvarellilaigud ja aktsentueeris siis maali värskete skitseerivate horisontaalide ja vertikaalidega, väikeste täpsete pintslitõmmetega, mis andsid pildile konkreetsust ja elavdasid ühtaegu maalitud illusiooni. Hinnatud akvarelliõpetajana liikus Pilar kogu tollase „suure kodumaa” piirides, keeleprobleemi tal polnud, sest ta pärines Vene tsaariarmee laevastikuohvitseri perest.

See oli üks neid valgeemigrantide peresid, kes tsaaririigi kokkulangemise järel otsisid pelgupaika Eestist ja kuigi perekonna üks harusid oli kohalik baltisaksa aadlisuguvõsa, ei oodanud Pilar von Pilchau peret Eestis ees midagi erilist. Näituse kuraatori Jüri Haini põhjalikust saalitekstist võib lugeda vabrikutööst üldharidusliku kooli lõpetamise järel ja eratundidest Anatoli Kaigorodovi ateljees ning üsna lühidaist õpinguist riigi tarbe- ja kujutava kunsti koolis. Kuidas oleks kulgenud võimalik kunstnikukarjäär eesti rahumeelse arengu korral, pole ilmselt võimalik konstrueerida. Teise maailmasõja puhkedes tabas Pilarit paljude Eesti noormeeste saatus. Tal polnud võimalik valida, Punaarmee mobilisatsioon viis ta Uuralitesse tööpataljoni. Millistel asjaoludel ja kelle soovitusel pääses keegi eesti kunstnikest neil päevil Jaroslavli kunstiansamblitesse, pole tänaseni päris selgeks kirjutatud. Neist, kes tööpati näljast ja haigustest ning rindemehe saatusest pääsesid, selle tee läbi käisid ja sõja järel Nõukogude Eesti kunstnike privilegeeritud kihi moodustasid, pole kuigi palju alles jäänud. Sõjajärgsetel aastatel töötas ka Aleksander Pilar Eesti kunstisfääris mitmetel administratiivsetel ametikohtadel ja jõudis oma kunstnikuolemuse tuumani akvarellistina tegelikult alles 1960. aastate lõpus.

Tänapäeval peavad paljud vanema ja keskmise põlvkonna akvarellistid end otseselt või kaudselt tema õpilasteks. Ka need, kes tegelikult polegi ateljeetundides käinud, vaid õppinud midagi tema maale vaadates. Noorem generatsioon ei tea Pilarist mitte midagi – muuseumi püsiekspositsioonides esineb ju akvarell haruharva. Ent selle näitusega seoses tahan meenutada, et alles juuni alguses avati Soomes Kuusankoski Talo galeriis suur eesti akvarellistide žüriinäitus ja sellest võttis osa 46 eri põlvkonnast akvarellisti, nende hulgas Tartu ülikooli ja kunstiakadeemia õppejõude, maalijaid, arhitekte ja disainikunstnikke. See on väikese Eesti kohta üllatavalt suur akvarellikunsti esindus. Paistab, et akvarell on siin väga elujõuline žanr ning oma suur roll eesti akvarellikunsti arengus on olnud Aleksander Pilaril.