(pealkirja pole)

MAARIN MÜRK

Meil on institutsioonikriitikast palju räägitud, seda on puudutatud ka mõnes kunstiprojektis, kuid Tallinna Kunstihoone võttis selle veebruaris projektiga „Mõtleme kohe pealkirja ka välja, palun oodake“ tõsiselt käsile. Institutsiooni sõbrad (või ka vaenlased) arutlesid hoogtöö vormis kuidas- ja miks-küsimuste üle. Kuid kas uues institutsionaalsuses, kus väljastpoolt tulnud paljastuste asemel on institutsiooni enda esilekutsutud refleksioonid, tajutakse suuremat omavastutust väljal toimuva ees või ollakse skandaalidest tüdinud, sest need õõnestavad kunsti mainet niigi skeptilise publiku hulgas? Või on tegemist veel millegi muuga? Maarin Mürk arutlebki nende küsimuste üle.

R. V.

„Mõtleme kohe pealkirja ka välja, palun oodake“ tekitas katkestuse näitusemajade „binaarses süsteemis“, nagu seda nimetas Hanno Soans projekti ajalehes ehk et on kas nullid või ühed, näitus on avatud või suletud. Tegelikult on kõik muidugi hoopis komplitseeritum, nagu teavad ka Sirbi teiste valdkondade lugejad: nullide ja ühtede vahelise tumealaga maadlevad kõik, kes kõigepealt midagi harjutavad ja siis publikule ette näitavad. Näituse „installiperiood“ ehk ala 0/1 vahepeal on eriline fluidum, kus saavad reaalsuseks kuude- ja aastate­pikkused ettevalmistused. Kui kellelgi on „käimas install“, siis kohtlevad kolleegid (kel parasjagu „installi“ peal ei ole) teda erilise õrnusega: ei eeldata, et ta vastab kohe meilidele, sest tema peas keerlevad ainult kohe avatava näituse detailid, mida saadab avamise kellaaja tiksumine.

Esitleb? Nelja päeva jooksul sai publik sisse astuda tumealasse, sinna, kus pealkirja veel ei ole. Selle kontseptuaalse konksuga, et käimas oli „asi iseeneses“ ehk näitus näituse installeerimisest. Ringi sagisid ainult topeltidentiteediga tegelased – kunstnikud, kes ühtlasi on ka need, kes paljud näitused professionaalse teenusepakkujana üles ehitavad. On huvitav, et siinse (?) kunstiilma iseärasuse tõstis esile kõrvaltvaataja pilk: projekti algataja oli Kirill Tulin, kes alles üsna hiljuti on sisenenud siinsesse kunstiellu, kellena, see veel selgub. Näituse ajalehe kirjelduse järgi on tegemist meie aja täiusliku kangelasega.

Aktsioon joonduski tema etteantud piiride järgi: piire ei olnud, juhiseid ei olnud „installatsionistidele“ ega ka publikule, teatud elemendid on aga näitusena äratuntavad: ilmus pressiteade, toimis audiogiid, osalejaid tasustati, korraldati ekskursioone publikule. Näituse ajalehes oli sõnastatud, et on loodud tingimused vabalangemiseks.

Töötab? Kultuuripealinna raames oli Vabaduse väljakul klaaskuppel, kus näidati kõigile soovijatele kultuuriinimesi – erilist tõugu, kellele raha teadupärast väga ei kulu, aga justkui kompensatsiooniks, et nad ei saa endale lubada lõõgastumist troopilises kliimas, loodi neile soe oaas keset linna, kus nad said vahetustega paariks tunniks aja maha võtta.

Võib-olla oli ka „Mõtleme …“ projekt oaas kunstniku ja näituste installeerija skisofreenilises identiteedis. Ühised kodutoiduga lõunasöögid, mida Hanno Soans näituse ajalehes värvikalt kirjeldas, hajutasid viimasedki hirmud, et peaks millegagi selle nelja päeva jooksul hakkama saama. Kui midagi ei pea valmis saama, võtab see ära kogu pinge ja alles jääb ainult elevus. Erinevalt kohmetusest klaaskupli all olid kunstnikud-installaatorid heas toonuses ja sagisid ringi. Õhus oli adrenaliini ja põnevust: kui ei tea, kuhu me läheme, viib meid sinna iga tee!

Suhestub? Suhestava esteetika valdkonda kuuluvate kunstiprojektide puhul, mille eesmärk on luua avatud osadussituatsioon, on pealtvaatajal keeruline oma kohta leida. Vaadata otseselt midagi ei ole, pigem kiputakse kohmetuna jalgu jääma. Lisaks on tihti nihked liiga spetsiifilised, et laiem publik aru saaks või sümboolset kandevõimet hinnata suudaks. Vahest kõige magusamad ongi sellised projektid püsivalt kunstiväljal liikujatele, kolleegidele, kes käivad regulaarselt samades ruumides näitustel ja oskavad hinnata tähenduslikke muudatusi, nagu näiteks Neeme Külma seina seest lahtiraiutud uks, mis ühendas kontoripoolt ja näitusesaali.

Kritiseerib? „Mõtleme …“ oli oma loomult suhestav algatus, kuid kas see oli ka institutsioonikriitiline? Millegi etteplaneeritud poolelijätmises on nüüdisaegse projektipõhise kultuuritöö kontekstis kindlasti protestivaimu. Õhku rippuma jätmine on ninakas, poolikud asjad on häbenemisväärt ja tuleb maha salata; loometegevus kulgeb tipult tipule – üks (edukas) projekt teise järel, tšekid kokku korjatud, aruanded kulkale esitatud.

Kõige otsesemalt institutsioonikriitiline teos oli suurejooneline konstruktsioon, millega said Tallinna Kunstihoone näitustele ligipääsu ratastoolis ja lapsevankritega tulijad. Kahjuks kadus ka see pärast projekti lõppu koos ülejäänud vabalangemisega. Rohkem tähelepanu juhtimist käsitletava institutsiooni, Tallinna Kunstihoone puudujääkidele näiteks õiglases kohtlemises, mitmesuguste ühiskonnagruppide kaasamises, tasustamises, kunstniku toetamises vms ei tundunud olevat. Projekti käima tõmmanud siinset kunstivälja iseloomustava nüansi, et on kunstnikke, kes töötavad teiste kunstnike näituste installeerijatena, olemasolu üle ei kurtnud eriti keegi, meeleolu oli nagu mõnel muhedal festivalil.

Armastab? Lucrezia Calabrò Visconti küsis Kumu näituse „Arhiivi ja arhitektuuri vahel“, mis samuti suhestus kunstimuuseumi kui füüsilise ja mentaalse ruumiga, kataloogi arvustades,* kas institutsioonikriitika võib ilmneda hoopis armastusavalduse kujul. Kas uues institutsionaalsuses, kus väljastpoolt tulnud institutsioonikriitiliste paljastuste asemel on institutsiooni enda esile kutsutud refleksioonid, ongi meetod eelkõige delikaatsus ja lugupidamine, osundamine, alternatiivse võimaluse väljamängimine, pehmed sekkumised? Kas tajutakse suuremat omavastutust väljal toimuva ees või ollakse skandaalidest tüdinud, nähes, kuidas need õõnestavad kunsti mainet niigi skeptilise publiku hulgas? Või on kriitika tasalülitatud institutsiooni enda kutsel ja lõpuks ka toimuva käigus töömeetodite / maja sisemiste hoiakute, võimuvõitluste jms tõttu? Kuigi kriitika näitusemajade / institutsionaalse kunstimaailma suhtes kerkib ikka ja jälle esile ühismeedia seintel ja kohvikulaudades, kuigi näitusemajad peaksid justkui olema kunsti ja kunstniku teenistuses, siis mitte alati ei jää kunstnikel sellist maiku suhu.

Kui üldse kellelegi armastust tahetakse avaldada, siis oma kolleegidele, teistele kunstnikele ja võitluskaaslastele, neile kunstitöötajatele, kes on endast kõik andnud, et institutsionaalne inerts ei kisuks mõtteid rööbastele, kus on kõige mugavam ja tuttavlikum. „Mõtleme …“ projekt lõi neljaks päevaks võimaluse nii institutsioonile kui ka tema sõpradele-vaenlastele (kõigile, kes temasse kirglikult suhtuvad) esitada hoogtöö korras kuidas- ja miks-küsimusi. Ning sellele vabalangemisele polegi vahest ei pealtvaatajaid ega ka pealkirja tarvis.

* Estonian Art, 1/2017 http://www.estonianart.ee/wp-content/uploads/2017/04/612_EstonianArt2017-1_web.pdf

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming