Pealelend: Kadri Mälk

 

  Kas rakenduskunsti teaduskonna ümbernimetamine disainiteaduskonnaks on mõjutanud ka ehte- ja sepakunsti õpetamist?

Ehte- ja sepakunsti eriala on kunstiakadeemia disainiteaduskonna üks kaheksast struktuuriüksusest. See eriala on teaduskonnas ja kogu akadeemias ainuke, mis on kaheharuline. Õppekavad ehte- ja sepakunsti erialal erinevad nii põhiõppe osas kui magistritasemel. Doktorantuur on disainiteaduskonnas ühine.

Viimase kümne aasta jooksul on teaduskonna nimetus mitmeid kordi muutunud: tarbekunst, rakenduskunst, disain… Nimi ei riku meest.

Varem oli eriala puhul kasutusel nimetus “kateeder”, nüüd “osakond”. Kodukeeles ütleme ikkagi kateeder: see on kodu, kus teeme oma tööd, kellelegi ei meeldi osakonna vabrikulik maik. Ükski üliõpilane seda väljendit ei kasuta. Meie ustel on olnud igasuguseid silte. Ent need on vaid sildid, silt ei tohiks määrata sisu.

Sisult oleme teinud otsuse hoida eesti unikaalehtekunsti joont. Midagi hüpohondrilist selles pole, see on teadlik otsus. Ja seda mitmel põhjusel. Eestis ei ole praegu märkimisväärset ehtetööstust, mis vajaks ehtedisainereid. Ma loodan, et see kunagi tekib. Ja kui on üliõpilasi, kel on soodumus ja erihuvi just disainehte suunas, saadame nad välisõppesse, sinna, kus just see ala tugev ja kus selleks võimalused, näiteks Stockholmi või Birminghami. Seda oleme ka teinud. Meil on koostöölepped üle kahekümne välisülikooliga. Eesti noore ehtedisaini esinimi Anneli Tammik, kes seeriaehteid teeb, on samuti oma koolitust Inglismaal täiendanud.

Välisõpe venitab küll õpingud pikemaks, magistrandid lõpetavad meil harva nominaalajaga. Kui minu teha oleks, unustaksin ma Bologna deklaratsiooni kiirküpsetuskontseptsiooni ära ja lubaksin üliõpilastel õppida niikaua, kui nende arenguks vajalik on. Hambad ristis oleme seda ka püüdnud teha.

Paraku, Eesti haridussüsteem hindab pigem kvantiteeti kui kvaliteeti. Kui vahendeid napid, tuleb valida need valdkonnad, mida on mõttekas arendada; teha vähem, ent teha seda hästi. Alati on neid, kes tahavad palju ja odavalt ja neid, kes hindavad vähemat, ent haruldasemat ja ja hinnalisemat. Kaldun arvama, et maailm liigub viimase suunas.

Unikaal-, autoriehtel on Eestis pikad ja kõnekad juured, mida ei tohiks lasta katkeda. Sellega oleme ka maailmas tunnustust leidnud. Hiljuti sai bakalaureusekursuse lõputööde eest Hollandi nimeka Marzee galerii preemia Jaanika Pajuste, kes jätkab õpinguid Londoni kuninglikus kunstikolledžis. Vastuvõtmine sinna on tõsine tunnustus.

Kuninglikul Kunstikolledžil on küll võrreldamatult paremad võimalused, nad saavad enesele lubada mitme suuna arendamist ehtekunstis, ometi on ka nemad rõhu seadnud just unikaalehtele.

“Chroma” konverentsil läinud nädalal  küsisin Trieri ülikooli professorilt, miks on nad just Eesti Kunstiakadeemia ehte-eriala oma koostööpartneriks valinud. Professor tõi põhjuseks meie eripära, selle, et oleme osanud siduda unikaalehtes juureõppe kaasaegse ehtekunstiga.

“Chroma” ja “Monochroma” näitus, mis veel mõnda aega Tallinnas avatud, näitavad ilmekalt, millise kivi all vähid peidus on. Maailm üheülbastub mühinal, ülikoolide õppekavad nuditakse sarnasteks, üliõpilastele teeb see erialase väljavaate magedaks. Vürtsi on vaja.

Hiljuti koju tagasi jõudnud Melbourne’i ülikooli magistrant kirjutas, et Eestis on nii palju erilist – vaimselt, õpetuslikult. Me ei õpeta vaid ametit, vaid ka eluhoiakut.

Ja kui meie õppekavad on sarnased nendega, mis kasutusel Shanghais, pole Austraalia üliõpilasel põhjust tulla Eestisse. Erinevus on see, mis loeb, ja seda peaksime oskama hoida.