Näitusesoovitusi tarbekunstisõpradele

HEILI SÕRMUS

Urve Küttneri ja Nils Hindi näitus „Protsess“ Tallinna Linnagaleriis kuni 19. IV ja Sofi Aršase näitus „Taevalik kookon ja mõned maapealsed lisandid. Situatsioon II“ Hopi galeriis kuni 19. IV.

Urve Küttneri maalilised metalltaiesed ja Nils Hindi kolmemõõtmelised ruumi­objektid on omavahel nii peenes kokkukõlas, et mõjuvad nagu üks teos.

Peeter Sirge

Mõnedes asjades siin elus saab olla kindel: kui metallikunstnikel on väljas hea näitus, siis on kusagil parajasti ka väga hea klaasikunsti väljapanek. Sellised on Eesti tarbekunstivälja loodusseadused.

Urve Küttneri ja Nils Hindi ühisnäitus „Protsess“ on ilus dialoog. Küttneri maalilised metalltaiesed ja Hindi kolmemõõtmelised ruumiobjektid on omavahel nii peenes kokkukõlas, et mõjuvad nagu üks teos. Näituse põhihääl on Urve Küttneri oma, kuid Hindi teosed annavad väärikat tuge nagu hea bass. Näituse mehelik ja naiselik energia on tasakaalus. Urve Küttneri teosed mõjuvad väga poeetiliselt, igatsevalt, õrnalt. Nendes enamjaolt abstraktsetes teostes on midagi pühalikku ja ebamaist. Nils Hindi teostest õhkub seevastu maist elujõudu ja väge. Ehk on see seotud ka sellega, et autorid erinevad üksteisest vägagi: üks on tõeline daam, teine eriti mehelik mees. Mõlemad esitlevad selgelt kunstiakadeemia metallikateedri loomingulisi põhiväärtusi: tundlikkust, poeetilisust, aga ka jõulist ürgset väge. Urve Küttner on pikaaegse õppejõutööga need väärtused oma üliõpilastele edasi andnud ja küllap teeb seda ka noor dotsent ja sepakunsti eriala juht Nils Hint.

Sofi Aršase näitus Hopi galeriis tekitab kergelt kõhedust ja mõjub ekstsentriliselt. Näituse külastaja siseneb raskete mustade kardinate vahelt ruumi, mis meenutab kurioosumite kabinetti.

Seal on lummav ja aukartust äratav klaasist raamat koos sulega, fantastiline teos, mis viib mõtted inimese saatusele ja eluteele. Justkui pooleldi härmas klaaskuul saali teises otsas mõjub niisama saladuslikult. See lihtsa vormiga teos on väga ilus, paeluv ja nõiduslik. Muinasjuttude nõiad ennustavad ikka klaaskuuli pealt. Habras, justkui haavatud klaaspeeker meelitab pattu tegema. Või on see hoopis mürgipeeker? Müstilist aurat lisab põnev öine maastikufoto klaasil. Kõik näituse teosed on erinevad, kuid neid läbib samalaadne tundeniit.

Näituse keskne teos on sulatatud klaasist kihiline kookon, mille sees on videoprojektsioon. Huvitav klaasvorm annab videole raami. Esmalt näeb vaataja XVII sajandi hollandi maalikunstniku Pieter Glaezsi vaikelu „Vanitas viiuli ja klaaskuuliga“ (umbes 1628), mis sümboliseerib aja kaduvust ja inimelu haprust: inimese pealuu, avatud uur, pikali pillatud tühi peeker, rebitud lehtedega raamat koos kirjasulega ning viiul, millel on võib-olla mängitud viimsed palad. Maali kõige põnevam objekt on särav kuul, mis on samuti inimelu kaduvuse sümbol. Kuuli peegelduses on näha maali autor, surelik, kes on end sel viisil igaveseks jäädvustanud. Kui maali põhjalikult silmitseda, saab vaataja aru, et Aršas on kujutanud sümbolistlikke objekte, kuid, nagu eespool öeldud, teoste meeleolust ja kokkukuuluvusest on vaataja juba vaistlikult aru saanud.

Videoprojektsiooni järgmises kaadris näidatakse vaataja kujutist plahvatuse taustal, mis muutub varahommikuse metsa kargeks rahuks. Põnev on see, et vaataja reageerib otsemaid intuitiivsel tasandil, tunneb plahvatuse ajal teatud närvilisust ning rahuneb linnulaulu kuuldes. Väga lühikese ajavahemiku jooksul kogeb vaataja väga erinevaid emotsioone.

Tegemist on tugeva näitusega päris mitmel põhjusel. Aura ja teoste omavaheline kokkukõla mõjutab vaatajat psühholoogiliselt. Iga näituse teos on eraldi samuti mõjus, kaunis. Ükskõik, kas vaadata tervikut või detaili, mulje on ühtviisi intensiivne. Huvitav on ka see, kui elegantselt võib üheks tervikuks siduda XVII sajandi natüürmordi, kunstiajaloost tuntud sümbolid ning videoprojektsiooni. Vanade väärtuste ja uute lahenduste põimimine toob ikka edu, mida on näha nii metalli- kui klaasikunstis.