Moodne kunst algas etüüdi väärtustamisest

Tihemetsa raamatuga avatakse kunstniku loomingus seni kõrvale jäänud tahk.

MAI LEVIN

Evi Tihemets. Armeenia reis. 1962, värviline pliiats.

Evi Tihemets. Armeenia reis. 1962, värviline pliiats.

Katrin Kaev

Mõni Tõnu Põld (Eduard Vilde personaaž) reisib võib-olla selleks, et teatada tuttavatele uhkelt „olin seal ja seal“ või kratsida kuulsale mälestisele oma nimi. Kunstnikele ei ole reisid olnud mitte lihtsalt muljete kogumise, vaid rutiinist vabanemise ja uute loomeimpulsside saamise vahend. Ühtedele on need olulisemad kui teistele: Rembrandt, näiteks, ei käinud väljaspool Hollandit.

Välisreisid kui kunsti uhkus. Piltidega reisikirjeldused hakkasid levima XV sajandil. Mainzi toomhärra Bernhard von Breydenbach võttis 1483. aastal palverännakule Jeruusalemma kaasa maalija Erhart Reuwichi, kelle joonistuste järgi graveeriti puulõiked tema 1486. aastal ilmunud reisikirjade väljaandes. Korfu, Kreeta, Küprose ning Jeruusalemma vaadete kõrval on seal ka Veneetsia panoraam suurusega 26 × 150 cm. Palverännakule võis mitte minna, aga sellidele olid rännuaastad kohustuslikud. Nii käis Albrecht Dürer aastatel 1490–1494 Baselis ja Colmaris, 1494–1495 Veneetsias. Tema akvarellid teekonnalt laguunilinna üle Innsbrucki, Arco, Trento on Albertina ja teiste muuseumide uhkuseks. Aastail 1520 ja 1521 tegi ta reisi Madalmaadele, kust tõi kaasa hulgaliselt joonistusi ja reisipäeviku; viimane on ilmunud mitmetes väljaannetes, sealhulgas tema kirjaliku pärandi kolmeköitelises kogumikus (avaldatud Berliinis, 1956–1569).

Eestis on kunstiuurijad üldiselt väärtustanud reise väljaspool NSV Liitu. Tõepoolest, mis oleks meie kunst Ants Laikmaa Capri ja Tuneesia pastellideta, Konrad Mäe Norra ja Itaalia maastiketa, Roman Nymani Hispaaniata ja Adamson-Ericu Kreekata, Andrus Johani ja Aleksander Vardi Pariisita, Eduard Wiiralti Maroko-joonistuste ja gravüürideta. Neist reisisarjadest on tehtud erinäitusi. François Mitterrand’i visiidi puhul Eestisse 1992. aastal korraldas Eesti Kunstimuuseum Tallinna Kunstihoones kiiruga näituse „Vive La France!“ . Selle näituse kuraator Tiina Abel koostas aastal 2009 Kumus näituse „Grand tour. Eesti kunstnikud Itaalias“.

Välisreise tehti ka nõukogude ajal. Evald Okas on loonud suuri sarju reiside ajel Madalmaadele, Itaaliasse, Prantsusmaale, Jaapanisse, Kreekasse, Eduard Einmann reisist Egiptusesse, Nikolai Kormašov Ungarisse, Indiasse, Enn Põldroos USAsse. Kaks esimest on avaldanud reisiraamatuidki. Jugoslaaviast, Indiast ning Jaapanist inspireeritud gravüüre meenub Vive Tollilt. Kuid kahtlemata tehti neil aastatel hoopis rohkem reise NSV Liidu piires. Neist reisikajastustest pani Mart Lepp 1990. aastate lõpus kokku väikese näituse Vene galeriis Pikal tänaval, aga need väärivad suuremat tähelepanu ja ekspositsioonipindagi.

NSVL kui põhjatu reisisiht. 1946. aastal sõitsid Günther Reindorff, Richard Kaljo, Evald Okas, Elmar Kits ja Alo Hoidre loomematkale Armeeniasse. Eriti ulatusliku joonistuste sarja lõi seal Reindorff, kes suutis vahest sealsetest kunstnikest pareminigi tabada looduse, iidse arhitektuuri ja elulaadi kokkukuuluvust, aga ka Kaljo, kelle elegantsed sulejoonistused on paremad, kui hiljem kodus tehtud ofordid-puugravüürid. Igatahes oli reis nii tulemusrikas, et selle muljeil valminud teostest tehti näitus Tallinnas ja 1947. aastal ka Moskvas. 1947. aastal käisid Armeenias Richard Uutmaa ja Eduard Einmann.

Kui poleks eelarvamusi ja turismiasjanduse korraldamatust, siis oleksid Kaukaasia liiduvabariigid olnud nõukogude ajal looduslikult ja ka kultuuriliselt paljudele Euroopa reisisihtidele võrdväärsed konkurendid. Sedasama võib öelda ka Kesk-Aasia, eriti Usbekistani kohta. 1947. aastal käisid seal „maad kuulamas“ Kits, Linda Kits-Mägi ning Okas ja Richard Sagrits abikaasaga. Usbekistani, Türkmenistani ja Kõrgõz­stani on korduvalt külastanud Einmann, kes on rännanud ka Taga-Karpaatides. Ilmar Malin on unistanud oma 1963. aastal Kesk-Aasias tehtud maalide koondamisest üheks näituseks. Kitse Karjala maastikud 1955. aasta loomematkalt mõjusid avastuslikult ning seejärel suundus mitmeid kunstnike rühmi nii Karjalasse kui ka Koola poolsaarele. Evi Tihemets sõitis Koola poolsaarele ja Karjalasse 1959. aasta augusti lõpul koos Kitse, Priidu Aaviku ja Viktor Karrusega, ent samal aastal viibis seal teisigi: Peeter Ulas, Herald Eelma, Heino Sampu, Endel Palmiste, Valdemar Väli, Henn Sarap, Esko Lepp ja Oskar Raunam. Gurzufi loomingulises baasis Krimmis on elanud paljud, sealhulgas 1961. aasta oktoobri lõpust sama aasta jõuludeni ka Evi Tihemets. Seal tutvus ta maalija Knarik Vardanjaniga (1914–1996), kes kutsus ta järgmise aasta sügisel Armeeniasse. Lennukis olid koos Tihemetsaga Ulas, Raivo Korstnik ja Heinz Valk, kes läksid aga oma teed. Tolli ja Ulas tõid kaasa hulga joonistusi 1961. aasta Moldova reisilt. Kormašovi loomingus on olulisel kohal Põhja-Venemaa maastikud, eelkõige 1965. aastast, Krimmi (1971) ja Gruusia sari (1979). Käidi ka Siberis BAMil ja Kaug-Idas; meenuvad Aleksander Pilari ja Valli Lember-Bogatkina akvarellisarjad neist paigust. Noori kolleege Uuralite taha ja Valge mere äärde vedama soome-ugri juurte otsimisest innustunud Kaljo Põllu, kes oli 1964. aastal käinud Karjalas ja küllap sealt selle pisiku saanudki.

NSV Liidu piirides reisimine oli 1950. aastate teisel poolel ja 1960. aastate algupoolel osalt seotud veel väheste võimalustega pääseda turismireisile läände, osalt aga põhjalikul natuuristuudiumil põhineva koolituse ja kindlate esteetiliste vaadete ringiga. Erinesid aga nii vaated kui ka muljete kunstilise üldistatuse aste; tarvitseb võrrelda kas või Viktor Leškini või Nikolai Kormašovi reisipilte. Seejuures peab arvestama, et vahetult natuurist tehtud etüüd erineb selle alusel ateljees valminud maalist või estambist. Etüüdil on alati, juba enne impressioniste, olnud omaette väärtus just selle vahetuse ja kiirelt fikseeritud mulje värskuse tõttu. Nende omaduste väärtustamisest algas moodsa kunsti ajalugu.

Tihemetsa reisiraamat. Evi Tihemets eksponeeris oma Koola-Karjala (1959), Krimmi (1961) ja Armeenia (1962) matkapiltide näitusel „Hüvasti, kuuekümnendad” natuurist tehtud etüüdide kõrval ka mõned 1960ndate algupoolel matkamuljete alusel tehtud dekoratiivses laadis estambid, aga viimaseid on palju rohkem. Meenub kaheksa (!) värviga trükitud lito „Karjaaed“ (1962), mis põhineb üsna täpselt ühel Armeenia-joonistusel. Tihemetsa guašid, akvarellid ja pastellid Koola ja Karjala loodusest on imetlusväärselt meisterlikud, arvestades sääski, külma ilma ja muid tööd raskendavaid tegureid. Kui sealsed joonistused on põhiliselt tehtud pliiatsiga, siis päikesepaistelises Krimmis oli võimalik teha skitse ka tušiga, näiteks, khaaniriigi aegu meenutavas Bahtšissarais ja selle lähistel koobaslinnas Tšufut-Kales. Pastell, mida ta kasutas ohtralt nagu mitmed teisedki kunstnikud, on põhiliselt ikkagi maalitehnika ja värv on Tihemetsa alati ligi tõmmanud: seda kinnitavad tema värvigraafika kõrval ka 1960. aastate maalid. Kuigi näitusel esitatud valikus kajastus ainult neli loomeaastat, on märgatav noore kunstniku areng suurema üldistatuse ja ekspressiivsuse suunas. Armeenia-pastellid oma julge värvi ja kompositsiooniga, hästi tabatud kohaliku koloriidiga on juba etüüdist kaalukama tähendusega ning kuuluvad Ulase omade kõrval selle põlvkonna reisipiltide paremikku. Portreemaal „Ranuš“ (akvarell, pastell) on žanri iseloomulikumaid näiteid karmi stiili ajast.

Noorele, äsja kunstiinstituudi lõpetanud kunstnikule andsid kokkupuuted kodusest erineva looduse, rahva ja elulaadiga, töö kõrvuti kolleegidega palju. Evi Tihemets on reisipäevikute märkmetest, reisipiltidest ja kodus valminud estampidest avaldanud sel aastal raamatu „Hüvasti, kuuekümnendad“, millele on õla tugevalt alla pannud Vappu Thurlow ja kujundaja Katrin Kaev. See on tolle ajajärgu ja kunsti paremaks mõistmiseks väga vajalik raamat. Reisipiltidest oli Vabaduse galeriis märtsis ka näitus.

Kohanimedes on paar väikest toimetamisapsu: Herson pro Hersoneso, need on erinevad paigad. Hersonesos Sevastopoli lähistel on muistne kreeka koloonia, vene kroonikate Korsun, kus laskis end aastal 988 ristida Kiievi vürst Vladimir. Kreeklaste jälgi on Musta mere rannik täis, nagu on igal pool ka eestlaste jälgi. Nimetagem kas või Amandus Adamsoni monumenti Krimmi sõjas uputatud laevadele Sevastopoli lahe suudmes (1904) või tema pronksskulptuure mererannal Koreisis („Tatari neiu allikal“, 1903, „Nereiid“, 1914).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming