Mis on unikaalne vanakunst?

Hieronymus Boschi juubelinäitustega avalikkuse ette jõudnud atributsioonisõda tõstatas mitmeid ka laiemalt vanakunsti hindamist puudutavaid küsimusi.

GRETA KOPPEL

Praeguse muuseumi mõjusamaid märksõnu on „ligipääsetavus“. See nõue juhib muuseumi traditsioonilisi põhitegevusi – kogumist, säilitamist ja tutvustamist. Kogude töö üks prioriteete on digiteerimine ja online-platvormidele toomine: virtuaalnäitused, -tuurid ning eesrindlikuma sammuna teoste kujutiste vabakasutusse andmine (Rijkstudio, Google Arti platvorm jne). Ikka selleks, et tagada pärandi aktiivne kasutamine, elushoidmine. Ligipääsetavus tuleb tagada ka tegelikkuses ja suunata muuseumi tegevus võimalikult erinevatele sihtgruppidele. Ühiskonnas vastutustundliku missiooni täitmist kannustab tulu teenimise nõue, liberaalmajanduslikus süsteemis on see otseses seoses muuseumi edukusega (loe: missiooni õnnestunud täitmisega).

Iga kunst on oma ajal olnud kaasaegne ja selleks et paremini tõlkida vana kunsti võimalikku tähendust tänapäevale, on vaja mõista selle kunagist ajakohasust ehk loomisaegset konteksti. Minevikuga suhtlemine ja teadmiste väljatoomine nõuab süvenemist ja ajamahukat tööd, mis on aga üha kiirenevas rütmis tegutsevas muuseumis luksus. Aga kui uskuda, et laia publikut, mille taga peituvad oma hoiakute ja huvidega indiviidid, motiveerib teadmishuvi, uudishimu, isiklik, eksistentsiaalne suhe ühiskonnaga, sh kultuuri ja ajalooga, siis võib pidada sillaehitaja tegevust põhjendatuks. Muuseumi ühe põhitegevusena nimetatud säilitustegevuse missioon kätkeb ka teoste tähenduse säilitamise kohustust – see on midagi, mida iga ajastu uuesti üle vaatab.

Edujuhtum. Veebruari keskpaiku jagati välja ülemaailmsed kujutava kunsti auhinnad (Global Fine Art Award) möödunud aasta silmapaistvamatele näituseprojektidele. Oma kategoorias1 autasustati ühiselt Hieronymus Boschi näitust Põhja-Brabanti muuseumis Hollandis („Hieronymus Bosch. Geeniuse nägemused, 9. II – 8. V 2016) ja Prado kunstimuuseumis Madridis („Bosch 500“, 31. V – 11. IX 2016).2

Kaks muuseumi kandideerisid ühiselt, kuid muuseumimaailmas on tegemist kahe kaalukategooria tegijaga: Prado on maailma üks suurtest muuseumidest,3 ilmselt ainus, kes võiks korraldada Boschi näituse ka üksnes oma kogust, Põhja-Brabandi muuseumil ’s-Hertogenboschis on olnud regionaalne tuntus,4 selle kogus ei ole ühtegi Boschi või sama kaalukategooria tegija teost, mida laenude läbirääkimise turul muuseum saaks vastu pakkuda. Küll on sellel seotus Hieronymus Boschiga: ta elas ja tegutses kogu elu ’s-Hertogenboschis (Den Boschis).

Boschi säilinud looming on küll võrdlemisi väikesearvuline, hõlmates ligikaudu 45 maali ja joonistust, mis on laiali üle maailma muuseumides (ja üksikutes erakogudes) ning neid hoitakse kui rariteetset vara, mida muuseumid üldjuhul ei laenuta, või kui laenutavad, siis kaasnevad väga kõrged nõudmised. Kuidas siis ikkagi õnnestus korraldada ühel väikemuuseumil rahvusvahelise kaaluga suurnäitus?5

Näitus oli linna asutatud sihtasutuse Bosch500 2010. aastal ellu kutsutud rahvusvahelise uurimisprojekti BRCP6 üks osa, et kajastada selle ideid ja tulemusi. Näitus oli kuluka uurimistöö rahastamise tingimus. Linna ambitsioonid olid kõrged: tuua kokku kõik Boschi maalid ja joonistused. Näituse tööde laenutamise läbirääkimisel pakuti laenajatele teaduslikku ekspertiisi ja konserveerimise toetust.7 Enamikul juhtudel see vahetusskeem ka toimis, kuid mitte alati. Näitusele suudeti tuua kokku enamik Boschi töid, sealt puudusid kunstniku loomingu kolm suurt vaala: „Maiste ihade aed“, „Kuningate kummardamise altar“ (Prado) ja „Antoniuse altar“ (Lissaboni kaunite kunstide muuseum).

Mõni päev enne näituse avamist lahvatas rahvusvaheliselt ohtralt kajastatud konflikt Prado muuseumiga, mille oli vallandanud 2015. aasta lõpul valminud BRCP uurimistööd kajastanud Pieter van Huystee dokumentaalfilm. Prados ei nõustutud filmis kajastatud ekspertide hinnanguga kolme nende muuseumi Boschi autentsuse kohta ning otsustati Hollandisse näitusele lubatud maalid „Rumaluse ravi“ ja „Antoniuse kiusatus“ viimasel hetkel tagasi võtta.8

Sellegipoolest osutus näitus suureks publikumenukiks, rahvusvahelise tähtsusega suursündmuseks. Märtsi alguseks oli ette välja müüdud kõik plaanitud 300 000 piletit ja muuseum oli avatud seitse päeva nädalas kella 9–19. Aprillis tulid müüki lisapiletid ja muuseumi lahtioleku aegu pikendati veelgi. Näitust külastas 421 700 inimest, kolme kuuga ületas muuseum mitmekordselt oma aastase keskmise külastajaarvu.

Prado näituse külastajanumbrid jäid Hollandi näitusel siiski püüdmata: „El Boscot“ külastas ligikaudu 600 000 vaatajat.

Hollandi näituse edulugu on kahtlemata väga laiahaardelise ja hästi organiseeritud koostöö tulemus: see hõlmas nii kõrgete ametnike rahvusvahelist lobitööd, projektijuhtide leidlikkust ja turundusekspertide meistriklassi, tähtis osa oli selles uurijatööl.

Loori kergitamine. Hieronymus Bosch (u 1450–1516) on üks Vana-Madalmaade kunsti meistreid, kelle nimi on üldtuntud. Tema fantaasiarikas, omas ajas loogilist arengut järgivast kunstitraditsioonist selgelt eristuv kunst, samuti napp info tema isiku kohta on andnud alust arvukateks tõlgendusteks ja kujundanud kunstnikust ühe müstilisema teisitimõtleja Euroopa kunsti ajaloos. Viimase paarikümne aasta jooksul on põhjalikum arhiiviallikate läbitöötamine ja kunstiteoste detailne lähivaatlus salapära loori kunstnikult küll kergitanud, toonud päevavalgele eluloolisi andmeid, teavet kunsti eeskujude, tellijate ja ateljeepraktika kohta, kuid Boschi nimi tähistab ikkagi veel ainukordset originaalsust, geniaalsust ja salapära.

Selline käsitlus Boschist kujunes välja XIX sajandi lõpul, kui tema kunst taasavastati ning muutus seoses alateadvuse uurimisega päevakajaliseks. Tänapäeva kunstipublik hindab teda eeskätt inimkonna olukorra kriitikuna. Boschi nime sidumine kunstnik-geeniuse, kunstniku eneseteadvuse, originaalse loomingu jms nähtuste sünniga on tõstnud selle kui erakordse kunstiajaloo parnassile ning tööde rahalise väärtuse kosmilistesse kõrgustesse, seetõttu on ka mõistetav, et vajadus eristada päris-Boschid mittepäris-Boschidest on pälvinud kõrgendatud tähelepanu.

BRCP ehk Boschi uurimise ja konserveerimise projekti peaeesmärk oli läbi uurida, üles pildistada ja dokumenteerida kõik kunstniku teosed, et saada rohkem infot tema töömeetodi, käekirja kohta ning vastata küsimusele „mis on Bosch?“.

Rahvusvahelisse uurijategruppi kuulusid kunstiajaloolased, konservaatorid, pildinduse eksperdid. Tegemist oli küll selgelt teadusliku uurimisprojektiga, aga märksõnad „ligipääsetavus“ ja „avatus“ olid sealgi esikohal. Tehnilistes uuringutes piirduti optiliste ja valguskiirteuuringutega: stereomikroskoop­uuringud, röntgenuuringud, infrapunauuringud, ultraviolett- ning teoste kõrgresolutsioonis ülespildistamine tava- ja külgvalguses. Dokumentatsioon, sh 12 terabaiti pildisalvestisi, on koondatud avalikku andmebaasi (boschproject.org). Andmebaas on tõsine uurimisalane töövahend: seal saab pilte pisidetailideni suurendada, libistada „kardinavaatega“ maalikihilt alusjoonistuste kihini, detaile välja valida, kõrvutada, salvestada ja oma leide foorumis jagada. Andmebaas pakub nii palju avastamist ja mängulisust, et huvitab ka laiemat publikut. Fotodokumentatsiooni kõrval on keskendutud Boschi isiku ja teostega seotud dokumentide otsimisele: tulemus on ligikaudu tuhat allikat hõlmav BoschDoc, mille leiab Huygensi instituudi avalikust andmebaasist.9

Uurimisrühm ise peab aastatepikkuse töö suurimaks saavutuseks just avatud ja kõigile kasutamiseks mõeldud ning loodetavasti edasist uurimist ja kunstniku loomingu tõlgendamist stimuleerivat online-arhiivi.10

Infot Boschi tehnika, alusjoonistuse, maalitehnika kohta õnnestus BRCP-l koguda Boschile omistatud 30 maalist 25 kohta, ülejäänud viie puhul, mis küll asuvad avalikes kogudes, uuringuteks ja/või uuringute salvestuseks luba ei antud. Ei Prado ega ka Viini kunstiakadeemia ei lubanud uurimisrühmal „oma töid“ uurida. See on kahetsusväärne, sest Viini „Viimse kohtupäeva altar“, mille maalikihis on tuvastatud kõrvuti mitu autorit, maalijakätt, oleks olnud uurijatele tähtis infoallikas.

BRCP uurimistöö viis mitme Boschi teose atributsiooni korrigeerimiseni, teoste ümber-, maha-, juurde- ja tagasiatribueerimiseni. Fotograafiliste salvestiste kõrval olid ekspertidel kasutada ka 2000. aasta Rotterdami näituse eel tehtud põhjalikud materjaliuuringud, sh dendrokronoloogilised mõõdistused.

Õige või vale Bosch? Mitmel juhul leidis BRCP uurimisrühm küllaldaselt tõendeid, et teosed Boschilt maha atribueerida. Uuringute põhjal tunnistati kolm Prado kogu Boschi mitte-Boschideks: „Rumaluse ravi“, „Antoniuse kiusatus“ ning „Seitse surmapattu“, kuid maineka uurimisrühma hinnangust hoolimata kasutas Prado omanikuõigust neid hinnanguid mitte tunnistada.

Kunstiajaloo seisukohalt on neist kõige tähelepanuväärsem „Seitsme surmapatu“ lauaplaadi Boschilt äraatribueerimine. Seda teost on kaua peetud Hieronymus Boschi kunsti üheks iseloomustavaks näiteks: selle pildi kaudu on ta seatud Madalmaade olustikužanri teerajajaks ning sajandeid käibel olnud kõrtsi-, bordelli-, interjööristseenide eeskujude loojaks. See on maal, kus on nähtud avalduvat eriti teravalt Boschi satiiriline pilk ja tema pessimistlik maailmavaade. Kuid BRCP üksmeelne hinnang pärast põhjalikku maalitehnika ja alusjoonistuse analüüsi ning võrdlust teiste kindlalt Boschile omistatud töödega on, et seda ei ole maalinud Bosch ise, küsitavaks peetakse ka selle valmimist Boschi ateljees.

Teiseks üllatajaks oli Genti kaunite kunstide muuseumile kuuluv ristikandmise stseen, tänapäeva popkultuuris vahest enim tsiteeritud Boschi töid. Kui ristikandmise stseen ilmus XX sajandi alguses kunstiajaloo areenile, omandas see keskse koha Boschi kunsti käsitlustes. Kuigi stiililt erineb see silmanähtavalt teistest boschidest, on peetud iseenesestmõistetavaks, et selle kriipiva groteski autor saab olla just tema. BRCP hinnangul erineb maal tehnilisest küljest ka ateljeetoodangust. Autor on keegi teine ja dendrouuringute järgi on töö valminud veidi hiljem, umbes 1530ndatel.

Muuseumid, kellele mainitud tööd kuuluvad, reageerisid uudisele kumbki omal kombel, kuigi mõlemale muuseumile jäeti alles ka päris-Boschi töid: Gentile üks ja Pradole vähemalt kolm. Prado võttis ignoreeriva seisukoha, Genti kunstimuuseum toimis vastupidiselt. Ta jagas uudist kohe ühismeedias, eksponeerides kõrvuti pilte Boschi maalist, kui see oli atribueeritud kunstnikule ja kui see enam ei olnud talle atribueeritud, ja esitas küsimuse: „Mis on muutunud?“.

Kunsti- ja kultuuriloo seisukohalt on tegemist pigem rikastava teadmisega: suurepäraseid kunstnikke oli rohkem, isegi kui me praegu nende nimesid ei tea. Ka Boschi kunsti käsitluse narratiiv vajab uuesti läbivaatamist. Bosch ei ole enam oma ajas nii erandlik, temasuguseid teisitimõtlejaid oli veel.

Aga mõni teine töö, mille Boschi-kirjandus oli kunstniku omade seast välja arvanud, tunnistati autograafseks. Positiivne otsus langetati 2014. ja 2015. aastal konserveeritud Brugge Groeningemuseumi „Viimse kohtupäeva altari“ kohta. Seda oli 1980. aastal ilmunud Gerd Unverfehrti autoriteetsest uurimusest saadik loetud Boschi assistendi, mõnel juhul isegi assistendi assistendi tööks.11

2015. aasta lõpul uurimisprojekti lõppfaasis, kui teaduslik kataloog oli juba toimetamisel, sai BRCP grupp vihje Kansas City Nelson Atkinsi muuseumile kuuluva maali „Püha Antoniuse kiusatus“ kohta. Boschi bibliograafias harvaesinev (atributsiooniga „mõjuring“) töö oli seni uurijate tähelepanu alt kõrvale jäänud. Ka see töö osutus ehtsaks Boschiks, kuigi tugevate restaureerimisjälgedega, ja vaid algse teose fragmendiks.

Võime küsida, kas selline teos, mille on küll maalinud kunstnik, kuid mida on hiljem „ümberlõikamise“ käigus moonutatud, on enam selle autori teos? Ka Veneetsia akadeemia püha Wilgefortise altari konserveerimise käigus selgus, et maal on väga viletsas seisus, aja jooksul on sellelt maha pudenenud ning ülemaalingutega kaetud üle 50% pildipinnast.

BRCP kompleksse lähi- ja läbivaatlusega toodi nähtavale kunstniku mitu käekirja. Neist ühte iseloomustab kiire ning tehniliselt pigem skitseeriv, ökonoomne laad, värvikihtide üksteisesse sulatamine, pidev muudatuste tegemine nii alusjoonistuse kui ka maalimise faasis. See on autori käekiri, kes teost maalimisel ka loob seda. Kuigi puudub arhiiviallikas, mis seoks kas või ühegi praegu Boschile omistatava teose vankumatult temaga, võib siiski veendunult väita, et „kiiret ja mõtlevat kätt“ saab just temaga seostada. Samal ajal kinnitavad nii arhiivileiud kui ka tehnilised uuringud, et ta ei töötanud üksi, vaid ateljees: Bosch, kodanikunimega Jheronimus van Aken õppis ja töötas oma pereateljees, kus töötasid ka tema vanaisa, isa, onu ja vennad. 1480. aasta paiku saab ta selle ateljee juhiks, tema kunst pälvib laiema tähelepanu ning ta hakkab töid elamiskoha järgi signeerima Boschina.

Uuringud tõid ilmsiks, et mitu vähem kvaliteetseks Boschi tööde koopiaks peetud maali olid valminud samaaegselt „originaalidega“ Boschi ateljees. Kui Boschi ateljees maaliti A- ja B-kategooria maalide kõrval ka C-kategooria pilte, siis mis ikkagi on Bosch? Kas ta on nimi suures kunstiajaloos, keda igal ajastul uuesti esile tõstetakse kunstniku-geeniuse, kunstniku-teisitimõtleja, kunstniku-leiutaja ja kunstniku-ettevõtjana?

Boschi juubeliaasta näituste suurim väärtus oli kahtlemata teoste kokku­toomine ühisesse ruumi, võimalus neid lähedalt vaadata ja kõrvutada. Avalikkuse ette jõudnud atributsioonisõda heidab aga valgust muuseumide ligipääsetavuse nõude varjukülgedele.

1 Best Renaissance, Baroque, Old Masters, Dynasties – solo artist.

2 Mul oli võimalik vaadata mõlemat näitust ning osaleda ka Boschi uuringuid tutvustaval sümpoosionil ja rahvusvahelise Hollandi ja Flaami kunsti kuraatorite organisatsiooni CODARTi aastakongressi kirglikuks kujunenud arutelul.

3 keskmiselt ligi kolm miljonit külastust aastas

4 keskmiselt ligi 200 000 külastajat aastas

5 Põhja-Brabandi Bosch500 edulugu on õpetlik ja hea eeskujuks ka Eesti kunstimuuseumi 2018. aasta rahvusvahelisele näituseprojektile, kus käsitletakse Tallinnast pärit Euroopa õukondades tegutsenud maalikunstniku Michel Sittowi loomingut, mille puhul on ka tegemist üle maailma mainekates muuseumides paiknevate rariteetsete töödega.

6 Bosch Research and Conservation Project. PRCP institutsionaalseks raamistikuks oli Radboudi ülikool Nijmegenis ja peamine rahastaja Hertogenboschi sihtasutus Bosch500.

7 Teoste konserveerimist rahastas Getty fond Los Angeleses.

8 Film „Hieronymus Bosch. Touched by the Devil“ (režissöör Pieter Huystee, 2015) oli eelmisel aastal (26. X 2016) Kumu dokumentaali programmis.

9 BoschDoc.huygens.knaw.nl

10 Uurimis- ja konserveerimistöödest saadud teadmised publitseeriti ka kaheosalises kataloogis (1060 lk): Hieronymus Bosch, Painter and Draughtsman: Catalogue Raisonné. M. Ilsink (koost.), Yale University Press, 2016; Hieronymus Bosch, Painter and Draughts­man: Technical Studies. L. Hoochstede (koost) Yale University Press, 2016. Mõlemad köited on EKMi raamatukogus.

11 Austria kunstiajaloolane Fritz Koreny, Hieronymus Boschi joonistuste ekspert, on joonistuste viirutuse järgi tuvastanud Boschi grupis nn vasakukäelise assistendi, kellele on alusjooniste stiilikriitika põhjal omistanud ka maale, näiteks „Heinavankri“ triptühhoni. BRCP grupp on selle teooria osas väga skeptiline, selline hinnang tugineb eeldusel, et Bosch teostas oma tööd algusest lõpuni ise ega kasutanud assistentide abi.

BRCP projektijuhi Matthijs Ilsinki pilk läbi Boschi. Kaader Pieter van Huystee filmist „Jheronimus Bosch. Saatana puudutus“ („Jheronimus Bosch. Touched by the Devil“, 2016).

http://www.amstelfilm.nl/jheronimus-bosch

Hieronymus Bosch. Ristija Johannes erakluses. Umbes 1490–1495. Madridi Museo Fundación Lázaro Galdian. Professor Robert G. Erdmanni (BRCP) pilditöötlus.

Rik Klein Gotink

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming