Magus nostalgia n-ö tõsiteaduse järele

Uute teadmiste loomist motiveerivad peale teadmishimu lõputute taotluste, aruannete ning atesteerimiste jadaga varustatud rahastamismudelid.

KARIN NUGIS

Eesti kunstiteadlaste ja kuraatorite ühingu aastakonverents „Kunstiteaduslikud ajakirjad. Rahvuslik ja rahvusvaheline“ Tallinna Kunstihoones 19. XII 2016. Erialaste publikatsioonide teemal arutlesid Virve Sarapik, Krista Kodres, Tiina-Mall Kreem, Juhan Maiste, Tiina Kirss, Anti Selart ja Andreas Trossek.

Meie suhteliselt väikeses kunstiringkonnas võib rääkida teadusajakirjade buumist: aastas ilmub kuus ajakirja numbrit. Kunstiteaduse õitsengu asemel oli siiski tegu teaduspoliitilise pragmaatilise sammuga.

Eestis ilmuvate erialaste kunstiajakirjade valik on esinduslik: Kunstiteaduslikke Uurimusi (KTU), Baltic Journal of Art History (BJAH), Eesti Kunstimuuseumi toimetised (EKMT), KUNST.EE, Estonian Art. On veel Ehituskunst ja teiste sõsardistsipliinide ajakirjad. Kolm esimest on rahvusvahelise toimetuskolleegiumiga eelretsenseeritavad teadusajakirjad, mis on indekseeritud mainekate teaduspublikatsioonide andmebaasides. Need pakuvad autorile põhjaliku tagasisidesüsteemi, koostavad teema- ja vabanumbreid. KTU ja BJAH avaldavad võõrkeelsete artiklite kõrval emakeelse resümee (või vastupidi võõrkeelse kokkuvõtte eestikeelsele artiklile), EKMTst leiab täistekstide tõlke. Autorite ning erinumbrite toimetajate ring on lai, ulatudes doktorantidest väliskolleegideni. Iseenesest mõista on nende ajakirjade sisu väljaandja ehk institutsiooni nägu, kuid kõigi puhul torkab silma rahvusvaheline autorkond ja kvaliteet. Vanim erialane ajakiri on KUNST.EE, 1958. aastal ilmuma hakanud almanahhi Kunst järeltulija. Kunstikriitika kõrval avaldatakse seal teoreetilisi käsitlusi ning pikemaid analüüse. Ajakirjal on kodulehel väga tänuväärne digiarhiiv.

See, et kolm nimetatud teadusajakirja on saanud oma praeguse vormi viimase kümmekonna aasta jooksul, on tähelepanu väärt tõsiasi. Kahe puhul oli tegu mitteperioodilise kogumiku teisenemisega ajakirjaks. Nimelt on Kunstiteaduslike Uurimuste eelkäijaks 1976. aastal ilmumist alustanud kogumik, mis oli pealkirjastatud kui „Töid kunstiteaduse ja -kriitika alal“ (1976–1980) ja „Kunstiteadus. Kunstikriitika“ (1981–1986). Eelretsenseeritav teadusajakiri sai KTUst 2003. aastal. Ka Eesti Kunstimuuseumi toimetiste esimesed numbrid olid muuseumi korraldatud rahvusvaheliste konverentside ettekannete kogumikud, ent 2011. aastal tehti pingutus ja sellest sai teadusajakiri. Baltic Journal of Art History rajati Tartu ülikooli kunstiajaloo osakonna initsiatiivil 2009. aastal.

Mõõtmissüsteem. Naljaga pooleks võiks meie suhteliselt väikeses kunstiringkonnas rääkida isegi teadusajakirjade buumist: aastas ilmub kuus ajakirja numbrit. Kunstiteaduse õitsengu asemel (mida ma siinkohal muidugi ka välistada ei taha) oli tegelikult siiski tegu teaduspoliitilise pragmaatilise sammuga, sest teadusajakirjade järele oli tekkinud nõudlus. Teaduse rahastamissüsteem on tinginud selle, et teaduspublikatsioon on seljatanud akadeemilises kontekstis näituste kureerimise ja kunstikriitika. Teaduse hindamise ja rahastamise meetmed hakkasid stimuleerima avaldamist „õiges“ kohas – tipuks 1.1 klassifikaatoriga artikkel teadusajakirjas. Selles süsteemis on sisu asemel tähtis vorm: eelistatud on teatud kirjastuste ja ajakirjade väljaanded, ilmumiskoht on võrdsustatud kvaliteediga. Nii ongi selles süsteemis oma väärtuse kaotanud näiteks näituse tegemine, kuigi see nõuab samavõrd palju uurimistööd ja töötunde ning sellega panustatakse samaväärselt distsipliini arengusse. Klassifikaatorite tume vari varjutab iga teadlast ning mõjutab tema otsuseid, kus ja mida avaldada. Ei pääse ka doktoriõppekavad, kus doktorandilt nõutakse õpingute jooksul teadusartiklite publitseerimist, akadeemilistel töökohtadel peab olema ETISe konto ning selle täitmiskohustus on kirjas juba ametijuhendis.

Näitajate olemasolu ja pingerida on muidugi iseenesest vajalik ning olemasolev süsteem teeb puudustele vaatamata suure osa sellest tööst ära. Kvaliteedikontroll ja võrdlus on loomulikult vajalik, kuigi see on paradoksaalselt tekitanud eraldi turuharu piraatpublikatsioonide ja võltskonverentside näol. Teaduse ja distsipliinide arengu seisukohalt on siiski oluline meeles pidada, et uute teadmiste loomist motiveerivad peale teadmishimu rahastamismudelid ja mõõduvõtmine koos lõputute taotluste, aruannete ning atesteerimiste jadaga. Murekoht ei ole muidugi viljakas teadustegevus, pigem on küsimus selles, kui palju mõjutab, suunab eriala (sisulist) arengut formaalne hindamissüsteem. Teisisõnu, mil määral mõjutab ETISe klassifikaatorite süsteem seda, mismoodi ja millist kunstiteadust me teeme? Ja vastus on muidugi ootuspärane: see mõjutab nii vormi kui ka sisu. Erialaste monograafiate asemel ilmub rohkem lühemaid teadusartikleid, ka doktoritööde sekka on ilmumas mitmeid artiklitel põhinevaid dissertatsioone. Paindlikum ja pikemaajalisem rahastamismudel annaks teadlastele tegutsemiseks vabamad käed.

Rahvusvahelisus. Teine teema, mis oli ka konverentsil kõne all, on küsimus rahvusvahelisusest. Oma tööde rahvusvahelistes ajakirjades võõrkeeles avaldamine on vajalik laiema lugejaskonnaga suhestumiseks ning siinse kunstiloo sidumiseks suurema pildiga. „Rahvusvahelisus“ on trendikas märksõna ka teaduse ja kõrghariduse korralduses. Võõrkeelsete publikatsioonide eripära aga pingestab omakorda klassifikaatorite süsteemi. Siinsele lugejale kirjutatud emakeelne teadustekst on üldjuhul nüansseeritum, detailsem, seal käsitletakse süvitsi konkreetseid küsimusi. Välisajakirjas kulub pool teksti mahust konteksti tutvustamiseks. Paratamatult on tegemist ebaõiglusega, kui klassifikaatorite tabelis tõstetakse emakeelse monograafia, kogumiku või raamatu asemel püünele välismaine artikkel. Sellele vaatamata on aga koostöö lähinaabrite teadusajakirjadega suhteliselt tagasihoidlik. Näiteks lätlaste Mākslas vēsture un teorija (‘kunstiajalugu ja -teooriaʼ), leedukate Meno istorija ir kritika (‘kunstiajalugu ja -kriitikaʼ) või soomlaste Taidehistoriallisia tutkimuksia (‘kunstiteaduslikud uurimusedʼ) on avaldanud vaid üksikuid eesti autoreid, meie teadusajakirjades on avaldatud seevastu hulgaliselt läti-leedu autoreid.

Eks eri tüüpi teadustekstidel ole oma eesmärk ning suures plaanis on kõik vajalikud. Ideaalis ei peakski klassifikaatorid märkima pingerida, sest igast klassist publikatsioonid on olulised. Pragmaatikul on siiski kavalam jaotada oma uurimisküsimused laiali artiklitesse ning mitte kulutada aega näitusekriitikale või arvamusartiklitele. Rahvusvahelisele areenile või õigupoolest igasuguse publikuni jõudmiseks on kakskeelsuse kõrval võtmeküsimus ka kättesaadavus. Siin kohtuvad muidugi mitmed rahastamist ja juriidikat puudutavad aspektid, millest ei ole lihtne mööda vaadata. Seda enam on hea meel, et JBAH on ajakiri, mille terviktekstid on internetis vabalt saadaval (open access).

Konverentsil jäi kõlama magus nostalgia n-ö tõsiteaduse järele: süvitsi kaevuvate monograafiate, põhjalikkusega valminud autoripoognate järele. Soovitakse rohkem koostööd ja silmast silma dialoogi, emakeelseid ja üldistavaid teadustekste, kus ei arutataks kitsast erialaspetsiifilist probleemi, vaid mõtestataks maailma. Projektide rahastamistaotluste tähtaeg läheneb aga sama kiiresti kui ajakirjade ja kogumike artiklite tärminid. Millele on siis oma ärkveloleku­aega kõige kasulikum kulutada?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht