Kunstnikuportreede looja Jake Auerbach

Reet Varblane

Piia Ruber Hea kunstnikufilmi saab teha vaid siis, kui kunst inspireerib ja isik pakub huvi. Kumu auditooriumi filmiprogrammi üks huvipunkte on olnud filmid kunstnikust, olgu siis dokumentaalsed monograafiad kas elu- või/ja loominguülevaatena või ka sisselõiked mõnda kunstnikule või avaramalt kunstiväljale või -ajaloole olulisse seika, nähtusesse, sündmusesse, aga ka kunstilised filmid, režissööri konstrueeritud sündmusekäigud, isikud ja suhted. Londoni filmimehe Jake Auerbachi loomingust on näidatud hiljaaegu kahte filmi: 6. veebruaril 2009. aastal valminud filmi portugali juurtega Suurbritannia kunstnikust Paula Regost (1935) ning möödunud kolmapäeval XX sajandi ühest säravamast, intrigeerivamast maalikunstnikust Lucian Freudist (1922–2011). Tallinna oli tulnud ka Jake Auerbach ise. Kunstniku isikunäituse ettevalmistamisel Londoni Haywardi galeriis 1988. aastal võetud dokumentaalfilm on Auerbachi üks esimesi kunstnikufilme üldse, aga nüüdseks kuulub see kunstnikest/kunstist tehtud dokumentalistika varasalve. See on üldse üks väheseid intervjuusid, mida Lucian Freud on andnud, sest oli oma loomingu maailmakuulsusele ning ka tormilisele isiklikule elule vaatamata ülimalt privaatne ja tagasihoidlik isik. Üks põhjusi, et tollal veel üsnagi noor 30aastane filmitegija Jake Auerbach suutis võita juba tunnustatud maalikunstniku usalduse, oli see, et Jake Auerbachi isa, väljapaistev inglise maalikunstnik Frank Auerbach oli Lucian Freudi vana sõber ning Jake tundis kunstnikku juba oma lapsepõlvest peale. Aga kindlasti polnud see ainus põhjus, sest oma haruldase empaatilisuse tõttu, on Jake Auerbach pannud inimesed, oma filmide kangelased, s.o kunstniku, tema modelli, sõbra, perekonnaliikme kõnelema vabalt ja avatult, nagu sõbrad räägivad omavahel. Jake Auerbach pöördus Freudi ja tema kunsti juurde tagasi ning 2004. aastal valmis üle tunni kestev kunstnikufilm „Lucian Freud – portreed”, kus sõna on antud peamiselt kunstniku modellidele. 2002. aastal tegi Jake Auerbach dokumentaali ka oma isast Frank Auerbachist, 1995. aastal oli ta portreteerinud – taas intervjuu vormis – Ronald B Kitajd, veel üht Auerbachi ja Freudi ringi ehk Londoni maalikoolkonda kuulunud kunstnikku. Kahju vaid, et ta ei jõudnud jäädvustada selle rühmituse eestvedajat, karismaatilist maalikunstnikku Francis Baconit (1909–1992), kes, nagu Jake Auerbach on ise öelnud, „suutis alati tekitada segadust ning ise seda nautida”. Isegi oma surmaga, sest filmi tegemiseks oli kõik juba valmis.

Kuid Jake Auerbachi huvide ring ei ole piirdunud n-ö laiendatud isakuju mõistmise või paljastamisega, ta on pöördunud Londoni rahvusgalerii tellimusel koostöös legendaarse John Bergeriga kunstiajaloo, klassika poole ja teinud filmi itaalia renessansi suurkujust Tizianist (2003) ning modernistliku skulptuuri isast Auguste Rodinist (2006), seekord igasuguse tellimuseta ja koostöös nüüdisaegsete skulptoritega Tony Craggist Rachel Whitereadini, kasutades taas intervjuuvormi. Tema viimane kunstnikufilm valmis möödunud aastal ja kannab üsna tähendusrikast pealkirja „Viimane kunstifilm”. See on poolteist tundi pikk ning annab sõna nii oma vanadele kangelastele kunstnikele Frank Auerbachile, Paula Regole jt kui ka sootuks teist laadi kunstnikunatuuridele nagu Tracey Emin jt.

Kui mõelda kunstnikest/kunstist tehtud filmide peale dokumentalistikas, mida tuleb kunstnikufilmi puhul silmas pidada või pole sellel tähtsust, mida portreteeritav teeb, milline on tema oma elukutse, ala?

Ma olen teinud filme inimestest, kelle tegevust ma austan või kelle töö on mind inspireerinud. Sellel, kas nad maalivad, kirjutavad raamatuid või loovad muusikat, pole just suurt vahet. Kuid portreteeritava tegevusvaldkonnal on vastukaja: kunstniku puhul tuleb vaadata ja muusiku puhul kuulata ta teoseid, saadud kogemus mõjutab seda, kuidas film on üles ehitatud, millest koosneb.

Kas teie kunstnikufilmid räägivad rohkem kunstist või isikust?

Mu dokumentaalfilme on kutsutud „portreedeks”. Mulle meeldib see määratlus. Arvan, et film toimib, kui ei kajasta teoseid, ei ole kooskõlas kunstiga, kuid film ei toimi, kui ei too välja isikut.

Kas ja kuidas on mõjutanud portreteeritava kunstniku looming (atmosfäär, vaimsus, aga ka vormilised tunnused nagu rütm, kompositsioon, koloriit jne), selle visuaalsed omadused teie filmikeelt? Kas need on aidanud või pigem seganud?

Kui tahta, et kunstnikufilm on edukas, siis tuleb kunstniku loomingu spetsiifikaga, selle visuaalsete omadustega arvestada. Kuna ma pole teinud ühtegi filmi kunstnikust, kelle looming ei oleks mulle korda läinud, siis arvan, et kunst on aidanud mul filmile õige vormi ja keele leida. Kuid iga filmi tegemisel on oma probleemid, need ilmuvad alati ootamatult, nii et kindlatest reeglitest ei saa rääkida.

Kas olete filmitegemise protsessis vajanud kunstiajaloolaste (-teoreetikute, kuraatorite) abi? Või järgite ainult oma vaistu ja teadmisi?

Kuigi olen töötanud koos kunstikriitikute ja -ajaloolastega, leian praegu, et kõige rohkem on mind siiski aidanud kunstnikuga konsulteerimine. Ka mu vaist mängib filmi loomisel suurt osa, kas ehitada film üles kunstniku ja modellide intervjuudele või leida sootuks uusi ootamatuid teid, võtteid.

Te alustate Lucian Freudi intervjuufilmi küsimusega „Kui vaatate oma loomingule tagasi, kas see on teie meelest palju muutunud?”. Küsin sedasama ka teie käest: kas teie lähenemine kunstile, kunstniku portreteerimise viis on palju muutunud?

Muidugi on, sest 25 aastat tagasi tehtud Lucian Freudi film oli mu esimene täispikk dokumentaal. Nagu te filmis kuulda võisite, olin väga-väga närvis, ka Lucian oli närvis. Usun, et olen läinud märksa enesekindlamaks, mis omakorda on aidanud ka mu portreteeritavatel olla nemad ise, andnud neile enesekindlust. Kuid ma ei muudaks mitte midagi, sest olen kindel, ükskõik kui suureliselt see ka ei kõla, et alati püütakse anda endast parim.

Teie Lucian Freudi 1988. aasta filmis on kaks peategelast: tema ja teie. Teie puhul kuuleb küll ainult häält, teid ennast näha ei ole. Kolmandana tulevad juurde Freudi maalid, nagu need Haywardi galerii seintele on pandud. Kõrvaltegelastena on toodud sisse ka kuraator ning veel üks maalikunstnik, Freudi sõber Frank Auerbach, kes aitab näitust kujundada. Millist rolli on maalikunstnik Frank Auerbach, teie isa, mänginud selles, et hakkasite tegema kunstnikest filme?

Oma filmitegemise esimesel kahekümnel aastal ütlesin endale, et oma isast ei tee ma filmi mitte mingil juhul, olin küll mõne temast tehtud filmi produtsent. Kuid ka 2002. aastal isast tehtud filmi puhul ei sekkunud ta filmitegemise protsessi, ta tegi seda, mida ikka: maalis nagu alati, kaksteist tundi ööpäevas ja seitse päeva nädalas. Ma ei usu, et tema hoiakud on mind minu töös mõjutanud. Aga olen talle siiani kord nädalas modelliks.

Kui mõelda teie filmide kangelaste peale, siis üksjagu neist kuulub teie isaga samasse rühmitusse, Londoni koolkonda.

Jah, aga see ei ole põhjus, miks olen just neid portreteerinud. Olen teinud mitmeid filme kunstnikest, kellel ei ole mu isaga mingit seost olnud, nagu Paula Rego, Patrick Hughes, Walter Sickert, kes suri juba 1940ndate algul, jpt. Nii Lucian Freudi kui ka Ronald B Kitaj puhul oli oluline, et nad olid ka minu sõbrad ja usaldasid mind. Ka Kitaj ei andnud intervjuusid.

Mu esimene film Lucian Freudist ei pidanud üldse olema intervjuufilm: mind paluti dokumenteerida näituse tegemise – kujundamise ja installeerimise protsessi. Freudi kunsti pidi kommenteerima väga hea kunstikriitik William Feaver. Filmimise ajal hakkasin ma esitama küsimusi, Lucian vastas neile, siis istusime maha, et juua tass teed, ma esitasin veel küsimusi. Nii kujuneski kõige esimene, 15minutine lühiversioon. BBC oli huvitatud pikemast filmist ja nii tegimegi uue, kahetunnise intervjuu. Meil ei olnud algul mitte mingit kavatsust teha intervjuufilmi.

Kas Lucian Freud oli ise tulemusega rahul?

Kui see poleks talle meeldinud, ei oleks seda filmi ka olnud või seda poleks tohtinud avalikult näidata. Freudil oli autoriõigus kõigile oma töödele, ka neile, mis kuulusid kas muuseumi- või erakogusse: tema otsustas, kas ja kus tema töid tohtis näidata. Kui ta ei oleks filmi heaks kiitnud, ei oleks tohtinud me tema maale seal näidata. Siis poleks filmi olnud.

Kui mõelda teie filmide ülesehituse peale, siis näitate mõnesid teoseid hästi lähedalt, suurendate mõne detaili välja, teistest aga libisete üle. Mõnikord on see seotud tekstiga, mõnikord aga mitte: seda võib vaadata kui tõlgendust, omamoodi paralleelmaailma.

See on minu kui režissööri valik. Ma isegi ei oska seda põhjendada, sest see ei põhine mitte niivõrd kaalutletud otsusel, kuivõrd vaistul. Detaili süüvimisel, selle esiletoomisel on omamoodi võtmetähendus: need osutavad kunstniku ja modelli suhetele – sellele, millest kunstnik ise ei räägi. Seda võttestikku võib vaadata kui vihjamisi antud teist plaani, mis on olemas, aga mida otseselt ei puudutata. Teises filmis räägitakse sellest märksa avatumalt.

Nii Paula Rego kui ka Lucian Freudi teises filmis („Lucian Freud – portreed”, 2004) tuleb kunstniku ja tema kunsti kõrval sisse kolmas oluline tegelane – modell. Ta ei ole professional, vaid kunstnikule lähedane inimene – sõber, kolleeg, perekonnaliige. Lucian Freudi portreede filmis oletegi avanud kunstniku ja tema loomingu ainult modellide kaudu/abil.

Ei mingeid kunstiprofessionaale – kriitikuid, teoreetikuid, ajaloolasi, kuraatoreid, vaid inimesed, kes osalesid vahetult kunstniku loomeprotsessis, olid selle osa. Mu eesmärk oli murda avalikkuses levinud (eel)arvamus kunstniku ja tema loomingu kohta. Freudil oli maine, mis minu meelest ei vastanud üldse sellele isikule, keda ma tundsin. Õiget pilti ei suutnud ma edasi anda ka intervjuufilmis, sest olime mõlemad liiga närvis. Kui tegin ettepaneku uueks filmiks, ta keeldus. Seetõttu oligi mul vaja inimesi, kes teda tõesti tunnevad ja on valmis temast ausalt rääkima.

Lucian Freud ise on rõhutanud koha ja valguse olulisust nii pildi süžee, karakterite kui ka maalimisprotsessi juures. Kas see on ka teile filmitegemise juures tähtis olnud?

Olen püüdnud filmida filmitavale (modell, kunstnik) nii mugavas paigas kui vähegi võimalik, ükskõik kus, peaasi et nad tunnevad ennast nagu kodus. Valgus on tasakaalu küsimus: filmitav peab hea välja nägema, kuid ta peab tundma ennast nii vabalt, kui see on filmimisel üldse võimalik. Seetõttu olen püüdnud kasutada vaid päevavalgust: ei mingeid suuri kaameraid ega kunstlikku valgust.

Lucian Freudi maale on sageli iseloomustatud kui häirivaid, ebamugavust põhjustavaid. Ka teie filmi iseloomustati kui intiimset portreed, mida on ebamugav vaadata.

Minu meelest ei tekita Freudi maalid, portreed ebamugavustunnet: inimesed näevadki nii välja, iseäranis kui nad panna alasti liikumatult istuma paariks tunniks külmavõitu ruumi. Modelli töö on raske: kunstiajaloos võime näha ainult paari naeratavat portreed. Freudi portreedest on valesti aru saadud: arvatakse, et portreteeritavad on õnnetud või ebamugavas olukorras. Nad ei oleks seal, kui nad ei tahaks olla.

Lucian Freudi tütar Esther ütleb filmis, et kui oli esimest korda oma isa ateljees ümbritsetuna nii paljudest aktidest, siis ta tundis, et seal on märksa parem olla alasti ja võttiski ennast riidest lahti.

Paula Rego filmi olete ehitanud üles kunstnikuisiksuse, tööde, modellide, lugude, aga ka ajastu ning kunstniku eluloolise tausta (fotod, filmikatkendid) peale, Freudi puhul olete tausta välistanud. Miks?

Freudi puhul tausta ei eksisteeri: ta ei ole lasknud ennast filmida ega ka fotografeerida. Paula Rego poeg on filmirežissöör, ta isa tegi amatöörfilme. Freudist leidsin alles hiljem ühe filmikatkendi, kus ta on üheksa-aastasena koos vanaisaga.

Kas küsisite Lucianilt midagi vanaisa Sigmund Freudi kohta?

Ei, sest see on esimene asi, mida tehakse. Kui oleksin küsinud, oleks ta ilmselt rääkinud sellest, kuidas nad koos poes käisid. Kindlasti oleks ta jätnud psühhoanalüüsi kõrvale. Lucian Freud ei mõelnud endast ega oma kunstist kunagi psühhoanalüütilises võtmes. Oma maalide puhul rääkis Freud ka ainult protsessist, maaliomadustest, mitte kunagi narratiivist, detailidest, nende seostest. See oleks olnud liiga isiklik.

Kas filmitegemise käigus/abil olete jõudnud kunstniku töödele lähemale? Kas need tähendavad teile pärast filmi rohkem kui enne?

Üks mu hea sõber, kunstiteadlane Chicagost, on meenutanud, et nuttis kui nägi seitsmeaastase poisikesena ühte religioosse sisuga renessansiaegset maali. Hiljem on ta selle maali kohta palju teada saanud, näinud mitmel korral, aga mitte kunagi pole see teda enam nutma pannud. Vastuvõtmise viis on muutunud. Arvan, et kõige esimene mulje, mille Freudi maalidest sain, on olnud kõige tugevam.

Lucian Freudi kolleeg modell David Dawson kasutab filmis sõnu „meie jõudsime selle ideeni”. Kas teie filmide puhul võib ka nii öelda? Kui palju on portreteeritavad (suure portreefilmi sees on teil mitmeid modellide n-ö subportreesid) muutnud teie ideed?

Mul on alati olnud oma idee, kava, kuid ma pole sellest kunagi kinni pidanud: filmiprotsessi käigus on see alati millekski teisenenud. Kuid montaažiruumis olen alati üksinda. Nemad maalivad pilte, mina teen filme.

Kas olete kasutanud oma kunstnikufilmis muusikat, et rõhutada erilist atmosfääri, vaimsust? Või on muusika segav element?

Muusika on väga delikaatne element: muusikaline taust toetab atmosfääri, kuid ei tohiks seda ise luua. Muusikal peab olema oma iseloom, kuid see ei tohi esile kerkida. See on keeruline küsimus.

Nimetage palun mõni dokumentalist või kunstnikust tehtud film, mis on teile tõesti meeldinud. Miks? Kas need on ka teid mõjutanud?

Ma armastan Clouzot’ filmi „Müstiline Picasso” („Le Mystere Picasso”): oli tõeline õppetund näha, kuidas kunstnik ei suuda kaamera ees maalida. Wolfgang Herzog on filminud maale imeilusasti („Unustatud unistuste koobas”), kuid mulle ei meeldi, et režissööri hääl matab visuaali enda alla. Muusikutest ja filmitegijatest (BBCi Omnibussi intervjuud, iseäranis Orson Wellesi ja Billy Wilderiga ) on tehtud hästi palju filme, mis mulle tõesti on meeldinud.