Kunstiakadeemia kujundab kunstimaailma

Reet Varblane

Gregor Taul: „Galerii peab arvestama lokaalset konteksti, kuid toimima kui pedagoogiline löök.”

Põhja- ja Baltimaade kunstikõrgkoolide võrgustik KUNO (Kunst Utdanninger i Norden) sai möödunud oktoobris kahekümneaastaseks. Sinna kuulub 16 kunstiakadeemiat, sealhulgas kolm Baltimaadelt. KUNO eesmärk on saada n-ö seinteta kunstiakadeemiaks. On vähemalt üks ühine n-ö rändav õppekava: tudengid õpivad pool aastat ühes, siis pool teistes KUNO õppeasutustes. KUNO juhtgruppi juhib praegu EKA professor Andres Tali. Ümmarguse sünnipäeva seminar korraldati Stockholmi kunsti-, käsitöö- ja disainiülikoolis Konstfackis, sellega kaasnes tudengite ühisnäitus „Ruumis kaotsi läinud” („Lost in Space”), mille kureeris EKA tollane galerist kunstiteaduse magistrant Gregor Taul.

Kuidas sattusid Konstfacki ühisnäitust kureerima?
EKA galerii, kus töötasin, oli õnnetu fuajee, mis ei vastanud kellegi ootustele. Nähes, et sobiliku ruumi leidmine oli raskendatud, otsustasin teha eeltööd selle nimel, et tulevases majas avataks hästi toimiv galerii. See ajendas uurima, kuidas toimivad kunstikõrgkoolide galeriid mujal maailmas. Esmalt huvitasid mind meile majanduslikult ja sotsiaalselt sarnase taustaga kunstiakadeemiad Ida-Euroopas. Õige pea sai aga selgeks, et on üsna ebatõenäoline leida rahastus, Ida-Euroopa „oma asja” projektile. Nagu teada, toimib Euroopa integratsioon (või on see kolonisatsioon) ida-lääne teljel: läänest hangitakse standardeid, idast eksootikat ja tööjõudu.
EKA välissuhete osakonna juhataja Sandra Sule, kelle panus selle näituse toimumisesse oli ülioluline, soovitas mul pakkuda projektiidee KUNO juhtgrupile, kuhu Andres Tali kõrval kuuluvad professorid Soomest, Rootsist ja Islandilt. Kirjutasin esmalt kaunis egoistliku plaani, kuidas Tallinnasse võiks tuua teiste koolide magistritööde näitusi, et rääkida nende najal näitusepindade olemusest ja mõjust kunstiakadeemiatele. Juhtgrupp korjas mõtte üles, pakkudes välja logistiliselt hoopis solidaarsema lahenduse: ma võiksin kureerida KUNO XX sünnipäeva seminari raames näituse, millest võtaksid osa KUNO kunstiakadeemiate tudengid.

Kas EKA uue hoonega seoses käsitleti ka galeriid kui sellist?
Esialgse Art Plaza I korrusele oli ette nähtud suur 350-ruutmeetrine avatud näitusepind või lobby (midagi sellist nagu vanas majas) ning lisaks tänavalt eraldi sissepääsuga 128-ruutmeetrine galerii, mis pidi küll osaliselt jääma trepi alla, seega mitte päris valge kuup. Veel oli ette nähtud 108-ruutmeetrine näitusepind kolmandal korrusel. Avaliku näituseruumina pidi toimima ka maja ette moodustuv väljak. Seega oli galeriipind vähemalt füüsilisel kujul mängus, kuivõrd selle kui institutsiooni üle eraldi arutleti, ei oska ma öelda.

Kas näituse kontseptsiooni, pealkirja „Ruumis kaotsi läinud” käisid sina välja?  Eesti kontekstis tekib sellele kohe mitu tasandit. Üks on hästi lokaalne: EKA ongi füüsilises ruumis kaotsi läinud, võib rääkida küll vaimsest ühtsusest, aga palju sedagi  killustumise juures on alles jäänud. Teine on pigem seotud meie viimase aja kunstiprojektidega, kus on esile tulnud just ruumiküsimused: oma ruum ja omaruum, oleva ruumi allutamine millelegi, ruumi ja aja suhted eelkõige populaarteaduslikus plaanis esile kerkinud kvantfüüsika uurimuste, tegelikkuse ja projektsiooni küsimuste taustal.
Inglise keeles suupärasena mõjuv nimetus oli esmalt mõeldud eneseiroonilise tööpealkirjana, kuid märgates, kui hästi see inimesi nakatas, ei pidanud ma otstarbekaks sellest mitte nii originaalsest sõnapaarist loobumist.
Pealkiri kõnetas ennekõike EKA ruumisituatsiooni ning küsimust, kas killustatus võib avaldada tervikule positiivset mõju. Mida paremini tutvusin kunstiakadeemiate olukorraga Põhjamaadel, seda enam täheldasin samu arutluskäike sealgi. Paljud kunstikõrgkoolid (nt Umeås, Oslos, Trondheimis, viimati ka Helsingis) on äsja ühinenud suuremate institutsioonidega ning kolinud viimaste aastate jooksul suure kisa ja kära saatel uutesse hoonetesse.
Näitusele otsisin tudengeid, kellele institutsionaalsed sisu ja vormi mängud lähevad põhjalikult korda, neid, kes ei lase endale „suurte poiste” ruumimängudel pähe istuda. Tundub, et noored kunstnikud, kes (ülikoolide) neoliberaalseid ruumijagamisi aktiivselt silmas peavad, peavad tahes-tahtmata ka oma loomingus füüsilises ruumis toimuvate psühholoogiliste ja sotsiaalsete muudatuste mõju uurimist ja väljendamist oluliseks.

Sa oled tegutsenud kuraatorina peamiselt EKA galeriis, aga teinud ka EKA lõputööde näituse Rotermanni soolalaos ja ühe projekti 1. Mai näitusepinnal. Seegi hõlmas kunstiakadeemia tudengeid ning kunstihariduse küsimusi.
Eks igal kuraatoril on oma meetod, üks üldlevinumaid on oma kontseptsiooni, deviisi täitmine sobivate visuaalidega, neist alakontseptsioonide abil narratiivi loomine. Kui rääkida sinu kuraatoripositsioonist, lähtepunktidest, ka kimbatustest, kas sellise suure mitmeid kunstikoole hõlmava projekti puhul tuli lähtuda teistsugustest kriteeriumidest kui nii-öelda tavalise näituse puhul? Sinu eesmärk ei olnud ju nende koolide põhjal tekitada tugevate kunstnike huvitavate tööde kooslust?
Minu eesmärk oli teha suurepärane näitus nii, et järgmise näituse tarbeks võimalikult palju oma vigadest õppida. Kuraatoripositsiooni lähtepunkt oli lihtne: tee kõike isikupäraselt, ära võta midagi isiklikult. Näituse kallale asudes teadsin oma võimaliku meetodi kohta ainult kahte asja: kindlasti saadab näitust varem valmis trükitud kataloog ning näituse avamisele peab vältimatult eelnema töötuba või õigemini kunstihariduse küsimusi lahkav intensiivkursus, kus kõik kunstnikud esinevad ettekannetega, millele loodetavasti järgnevad mahlakad diskussioonid.
Näituse kataloogi koostamine tähendas võimalust luua iseseisev trükis, mida saaks hiljem levitada Euroopa alternatiivsetes raamatupoodides kui esimest teemakohast terviklikku väljaannet. Kataloogi koostamine, seal ilmunud intervjuude tegemine, asjakohase kirjandusega tutvumine jms kujunes mulle omamoodi praktiliseks do-it-yourself kuraatorluse magistrantuuriks.
Ümarlaua ümber keskenduv töötuba oli mõeldud ühelt poolt selleks, et pigistada kunstnikest välja viimnegi informatsioon, mis võiks antud teemal väärtuslik olla, kuid ka selleks, et näitus ei kujuneks pelgalt kokku transporditud objektide summaks, vaid sünniks paari­kümne inimese elava arutluse käigus.

Kuidas tegid oma kunstnike valiku?
KUNO rahastas kevadel minu reisi Põhjamaade kunstiakadeemiatesse. Igas kunstikõrgkoolis kohtusin keskmiselt kümmekonna tudengiga, kellega võtsin ette nn ateljeevisiidi. Kohtumiste tulemusel valisin kolmandiku kunstnikest välja põhjusel, et tahtsin näitusel näha just neid teoseid, mille esitlemine oli mulle suurt mõju avaldanud. Teiste kunstnike puhul otsustasin muu loomingu, sotsiaalse aktiivsuse, usaldusväärse soovituse või kõhutunde järgi.
Kuna oli oluline töötoa õnnestumine, valisin kunstnikke, kellele läks kunstihariduse teema eriliselt korda ning kes olid oma õiguste eest nõus barrikaadidele minema, ka ümarlauavestlusel. Puhtalt loomu poolest oli see ekstravertide väljapanek: otsisin põhimõtetega natuure, kellel on põnev ja iseseisev arvamus maailma asjade kohta.

Kuidas sa ise tulemusega rahule jäid? Tundub, et tegemist oli läbipõimunud  kureerimismeetodiga: osalemine, aga ka kuraatoridiktatuur, kompromissid juhtkonnaga jne. Kas sõnum jõudis vaatajani?
Kordamineku kriteeriumina sõnastasin endale, et kui pärast näitust tekib osalejate vahel kas või üks uus koostööprojekt, on kõik korda läinud. Paistab, et selliseid on juba mitmeid. Küll ei ole ma õnnelik selle üle, et kataloogid enne otsa lõppesid, kui neid raamatupoodidele jaotama jõudsin hakata. Lootsin väga, et kataloogi näol on näitusel olemas järelelu.
Näitus moodustas väga tugeva kontseptuaalse terviku. Seal oli välja pandud terve hulk absoluutselt suurepäraseid teoseid, kuid paraku ei moodustanud see visuaalset tervikut. Ausalt öeldes võis see vaatajale mõjuda isegi tüütu modernistliku skulptuurinäitusena, kus objektid seisavad teineteise kõrval reas. Selle tingisid mitmed põhjused. Kuna näitus küpses paralleelselt intensiivse kümnepäevase arutlustööga, siis avapäeva hommikuks olid teosed eraldi võetuna nõnda põhjalikult ja emotsionaalselt läbi analüüsitud, et oleks olnud äärmiselt kohatu ja n-ö pedagoogiliselt idiootlik, et tööde kallale oleks äsjase solidaarse juhendaja asemel karanud vastik kuraator, kes kunstnikud ja nende teosed ükshaaval paika paneb. Tagantjärele mõeldes olnuks selline ülbe käitumine võimalik olnud ning tulemus oleks kahtlemata saanud nauditavam ja n-ö konstellatsiooniderohkem, kuid puhtinimlikul tasandil polnud see enam võimalik.

Milline on hea kunstiakadeemia näitus?
Enne tuleks uurida, mis asi see kunstiakadeemia näitus üldse on: millistele kriteeriumidele vastates see hea saab olla? Kui alustada Konstfackist, siis sealsel heal näitusel peaks õnnestuma 500-ruutmeetrise üüratu galerii (mis on samuti fuajee ja läbikäiguhoov) mõistlik täitmine. Minu näitus polnud selles plaanis kindlasti hea ega vaatajale mugav, sest valgus riukalikult ja teadlikult laiali koridoridesse, kõrvale sööklasse, raamatukokku ja isegi katusele, rääkimata telefonimastist ning MHz sagedusel üle terve Stockholmi.
Konstfack kolis Stockholmi äärelinnas asuvasse endisesse Ericssoni tehasesse kümme aastat tagasi. Monumentaalne galerii pidi korvama kesklinnast lahkumise puudujääke – ahvatlema pealinlasi ette võtma metroosõite imposantsete näituste juurde, mis otse uksest sisse astudes vaataja rajalt maha võtaksid. Avalikkust silmas pidades ehk isegi sümpaatne mõte, kuid vaeseid tudengeid silmas pidades ehk liiga suur pirukas.
Sealsel galeriil on kindlad reeglid: seal toimuvad ainult magistritööde isikunäitused ja bakalaureusetudengite grupinäitused. Samasugune olukord valitseb teisteski Põhjamaade kunstiakadeemiates (nt Rootsi kuninglikus kunsti­instituudis, Malmö kunstiakadeemias, Vålandi kunstiakadeemias), kus galerii funktsiooniks on avalikkusele värskete „valmis” kunstnike esitamine. Stockholmis, kus miljonäridest kunstikollektsionääride kontsentratsioon on ajalooliselt peadpööritavalt kõrge, võib hea (lõputööde) näitus mõneti objektiivsetel põhjustel tähendada seda, et see on müügiedukas või seda annab hästi müüa.
Fyni, Jüütimaa, Bergeni, Trondheimi ja ka Kopenhaageni kunstiakadeemia mitmed galeriid on avatud ka ülejäänud tudengitele, kuid seal eksponeerimine eeldab juba teatavat renomeed. Kõige eksperimentaalsemad esitlused leiavad Põhjamaade kunstikõrgkoolides aset kas kooli pakutavates ateljeedes või projektiruumides, kuhu tudengid saavad soovi korral tagasisideks kohale kutsuda kaastudengid või õppejõud.
Mis puutub Baltimaade kunstiakadeemiate näitusepindadesse, siis on need peale Tartu kõrgema kunstikooli Nooruse galerii kõik õnnetud fuajeed või aulad. Sealsete näituste kasutegurit võib hinnata selle järgi, mil määral need toovad lähemale korraliku galerii sünni.

Võib-olla olen ülekohtune, kuid vahel tundub, et alternatiivsetel kunstnike ruumidel on soov kuuluda kunstimaailma keskmesse, enamgi veel, suunata seda nii-öelda õigele teele.
Kui alternatiivseid kunstnike ruume juhib erk sotsiaalne närv, siis on keskme tagaajamine õigustatud. Iseasi, kas olemasoleva keskme ümberpaigutamine enese sinna asemelepaigutamise näol on jätkusuutlik. Mulle ei ole see oluline, kuigi noortele ja vihastele võiks see ju mis tahes ajastul eesmärk olla. Uskumise küsimus. 

Kas see näitusekogemus aitas kujundada sul arusaama, millist kunstikõrgkooli galeriid sina tahad?
Oleneb koolist ja kontekstist. Üks hüpoteese, millega alustasin näituse kureerimist, oli, et iga linna kunstiakadeemia konstitueerib selle kunstimaailma – ja vastupidi: EKA galeriile vastab Tallinna kaootiline kunstimaailm, Konstfacki Vita Havetile sekundeerib sealne graniidist väli, kus on peaaegu võimatu midagi omaalgatuslikku luua. Taani kuninglik kunstiakadeemia Kopenhaagenis hoiab leidlikult lahti kolme galeriid: esimene on esindusgalerii, teine on lihtsam projektiruum ning kolmas BKS Garage asub ühe katuse all ülieduka Nicolai Wallneri kommertsgaleriiga. Tegemist on inspireeriva sümbioosiga, kus globaalne kunstiturg ja radikaalne kunstiharidus ulatavad teineteisele käe, mille tulemusel vähemalt minul mulla maitset suhu ei jäänud.
Kunstikõrgkooli galerii sünnib mööda­pääsmatult kohapealse konteksti võrsena, kuid selle loojad peaksid sellesse kodeerima teatava kiiksu või pedagoogilise löögi, mis suudab kohalikku kunstielu paremuse suunas.
Sukavabriku EKA puhul oleks ehk isegi ausam, kui avalikkust võtaks esmalt vastu halvas mõttes institutsionaliseeritud esindusgalerii, kus eksponeeritakse lõputööde lakitud näitusi ja muud kraami, mis haakub loomemajandusliku juraga. Igasugune eksperimentaalne looming (sh kontserdid, peod, performance’id jms) peaksid omale koha leidma ümberkaudsetes ja kaugemates garaažides ja muudes hurtsikutes ning oleksid suunatud konkreetsemale publikule kui seda on „laiem avalikkus”.
Praegu, kus EKA-l oma maja ei ole, peaks galerii asetsema eraldi, toimima magnetina, täitma omamoodi mõttekoja funktsiooni. See ei peaks siduma mitte ainult erinevaid erialasid, vaid kogu kunstivälja. See võiks olla koht, kus korraldatakse kõikvõimalikke üritusi, vestlusringe.

Kas kunstiakadeemia galerii peab olema linnarahvale avatud?
Jah, kuid avatust tuleks nutikalt doseerida. Tegin 2013. aasta kohta statistikat ja leidsin, et möödunud aastal kajastati „Aktuaalses kaameras” (kui Eesti avalikkuse välimääraja) neljal korral EKA G näituseavamisi. Mitte eriti üllatuslikult osutusid nendeks kõige traditsioonilisemad ja konservatiivsemad näitused, sellised, mida sai pärast rusuvaid päeva­uudiseid ja enne ogaraid sporditeateid Eesti inimestele lõõgastuseks pakkuda: ärge muretsege, ühiskonnas valitsevad siiski surematud väärtused. Oleksin pidanud kajastatuse suhtes kriitilisem olema.
Kunstiakadeemia – või vähemalt selle galerii – on minu nägemuses kriitiline avaõiguslik institutsioon, mille eesmärgiks on pideva nii-öelda kinnimakstud revolutsiooni läbiviimine.

Kas Rundumi projektiruum asendab EKA galeriid?
Kindlasti mitte, pigem viitab see tabavalt ja valusalt EKA galerii hädavajalikkusele. Paistab, et sõnastamata kriitika on otsustetegijateni jõudnud ning et veel enne kevade saabumist avatakse EKA galerii uues asukohas.

Sinu uus ametikoht on Viljandi Kondase keskuses. Milliseid võimalusi seal näed?
Asendan jaanuarist Kondase naivismi ja autsaiderite kunsti keskuse kaheks aastaks lapsepuhkusele läinud juhatajat ja kuraatorit Mari Vallikivi. Iroonilisel kombel jõudis Kondase keskuse pakkumine minuni õhtul, kui pakkisin asju, et järgmisel hommikul Stockholmi laevale minna. Sealse näituse korraldamine veenis mind, et Kondase keskus on just selline platvorm, mis vastab kõige paremini minu ettekujutusele sellest, kuidas kunsti kõnetada. Kondase keskus, mis juba mõnda aega ei esitle ainult naivistide või autsaiderite loodut, evib oma sõbralike ruumide näol mitmekülgseid võimalusi mitmete küsimuste püstitamiseks (mis on see, mis teeb millegi professionaalseks või muu perifeerseks, mis on loovus, mis on kunstiline kujund jne) ka muudes valdkondades, olgu selleks siis teater, kino, muusika või kirjandus.
Kondase keskuse kõrval näen põneva väljakutsena ka Viljandi äreva potentsiaali ärakasutamist (kultuuriakadeemia tudengid, Ugala teatri noored näitlejad, pärimusmuusika aida ümber tegutsevad muusikud). Põlise tallinlase jutt võib väikelinna elanikele muidugi naiivselt kõlada. Nad võivad mõelda, et küll see poiss kahaneva linna langeva elutempoga ära harjub … mis pole ka sugugi halb mõte. Leian, et Tallinnale ja teistele suurlinnadele seljapööramine saab mind inimesena ainult arendada ja vahest see ongi kõige tähtsam.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming