Kunsti spray-efekt, pihustunud inimesed ja arhitektuur

Kaido Ole

Proovides nii ja naa oma mäslevaid mõtteid mingiski jälgitavas vormis etteantud ruumi ära mahutada, leidsin viimaks, et tuleb piirduda ainult kahe oma seisukoha tutvustamisega. Esimene neist käib kunsti ja elu kohta üldisemalt ning teine rohkem õppimise ja õpetamise kohta. EKA juubel ju ikkagi. 30 aastat kunstnikuna on viinud mu praeguseks arusaamiseni, et kunsti peamine positiivne ülesanne ühiskonnas on tekitada ja hoida segadust  ehk teisisõnu tagada vaatepunktide ning arvamuste maksimaalne paljusus parimas mõeldavas kvaliteedis.

Olen kunsti eksitavat ja inimesi killustavat eesmärki positiivseks ja nüüd lausa esmatähtsaks pidama hakanud eeldusel, et ühinenud inimesed ei ole pikemas perspektiivis hea nähtus. Võimalus, et keegi mingi kauni ühisnimetajaga koondatud suure inimhulga valele teele juhib on väga reaalne ning ajaloos pidevalt kinnitust  leidnud. Kordub ikka ja jälle olukord, kus üks grupp üritab oma „hea” mõistet laiendada eelkõige iseenda hüvanguks ja teiste arvelt, kasutades veenmiseks kõiki käepäraseid argumente ja vahendeid. Isegi kui alati pole tegu sellise künismiga, on ka siiraste maailmaparandajate tulemused tihti väga kahetised: midagi võites teist samapalju mujal kaotatakse.

Pakun, et vastukaaluks ühinenud inimestele oleksid pihustunud inimesed palju õnnelikumad, sest kellelgi pole  koormavat kohustust ega isegi lootust domineerida ja kõige targem olla. Ning kui midagi taas viltu veab, siis ehk ei ole õnnetuse ulatus hukutav kõigi jaoks. Paraku räägitakse ka kunstist tihti kui universaalsest keelest ja siis peetaksegi samuti eesmärgina silmas inimeste ühendamist üle riigi- ja kultuuripiiride. Aga just sellepärast tolles vanas piibliloos Paabeli torni ehitamisest jumal segaski keeled, kuna ühendatud jõuna hakkasid inimesed suuremõõtmelisi lollusi  tegema, selmet vaimus areneda ja säästlikult elada. No kellel seda torni tarvis oli, isegi kirjandusliku sümbolina on see eelkõige rumaluse ausammas. Või kui tulla mõistujuttude juurest päris maailma, siis tunnistan, et inimesena ei suuda ma uhkusega mõelda ei Giza püramiididest ega Hiina müürist kui saavutustest. Minule on need taas näited suurejoonelistest paratamatutest ohvritest loodetavas arengus mõistlikuma ühiskonnakorra ja targema inimeseni. 

Jätkates seisukohtade maksimaalse paljususe ideaaliga, oleks ilmselt parim, kui eri suundades lahknemine algaks võimalikult varakult. Ainuke inimlik ja kunstiline „anne”, mis seda tagada saab, on igaühe kriitiline analüüsiv mõtlemine käsikäes sooviga sõltumatute järeldusteni jõuda ning julgusega neid esitada. Kõik eri kunstidega seonduvad õilsad käsitööoskused peaksid lisanduma kirjeldatud protsessi käigus võimalikult individuaalselt just selles järjekorras,  vormis ning mahus, kuidas ja kuhu keegi oma järeldustega parajasti liigub ning mida tegelikult oma seisukohtade esitamiseks vajab. Kuna enne oli juba näitena juttu tornidest ja müüridest, siis olgu ka siinkohal näitena taas midagi arhitektuurist, minu suurest lemmikust, vaatamata kõigele. Nimelt peaks igaüks oma n-ö hoone ehitamist alustama kõigepealt olukorra põhjalikust analüüsist, siis tegema projekti ning alles seejärel saab ette võtta reaalse ehitamise.  Põhiharidus on aga endiselt liialt rajatud omandamisele, mitte arutlemisele ja analüüsile ja sama loogikaga üritatakse esialgu jätkata ka kunstihariduses. Eelneva näite kontekstis jätkates ütleksin ma, et alustajale üritatakse anda juba konkreetne krunt koos vundamendiga ning siis oodatakse, et ta seal midagi põnevat edasi teeks.

Kultuur, kuhu sünnime, on see asukoht ehk krunt juba niikuinii, ning see enesestmõistetav baasharidus ja ained, mida mõlemalt poolt  valdavalt heas usus pakutakse ja omandatakse, teevad ette suhteliselt konkreetse vundamendi, mõnel juhul lausa paar esimest korrust. Ei pea olema asjatundja, et taibata, kui raske on sellises olukorras loovalt jätkata ja kui ettearvatav on enamasti see areng. Mõned suudavad krundi uuesti peaaegu tühjaks lõhkuda ja/või mujale kolida, kuid see on nende oma initsiatiiv ning pakutav haridus reeglina sellist käitumist ei eelda. Kokkuvõtvalt usun, et suur ja seni endiselt  alakasutatud loovuspotentsiaal on peidus just inimese/kunstniku professionaalse kujunemise algetapis, mis saab liiga ruttu ahendatud, kui õpetajad nende eest liiga paljut ära otsustama tõttavad või kui unustatakse usaldavat auditooriumi pidevalt hoiatamast, et kunagi pole tegu ühe ja ainuvõimaliku teooriaga. Hea õpetaja seostub paljudele isikuga, kelle väidetega rõõmuga nõustutakse ning kelle jutule vaimustunult kaasa noogutatakse, kuigi kasulikum oleks  ehk persoon, kellega tahaksid (ja saaksid) pigem vaielda.

Lahenduseks pakun, et alati tuleks kõike serveerida pigem kriitilise arutluse ainesena, mitte kui omandamiseks valmis materjali. Seda kriitilist suhtumist koos sellest tuleneva vastutusega tuleks rakendada seda enam, mida ilmsem ja enesestmõistetavam miski on. Ainult ja eelkõige nii saame taaskasutuses hoida ka vana ja head, kui selle korralikult pahupidi tõmbame ning koost lahti harutame. Kardan,  et meie praegune kasvatus meenutab veel liiga palju seda tüüpilist kookospalmi, millel on väga pikk ja ühtne tüvi ning alles päris üleval ladvas viskab korraks lehti igas suunas laiali. Kus on need risoomid ja juba maapinnal igas suunas hargnemised, millest visionäärsed filosoofid on rääkinud? Kirjutan seda, sest üllatavalt palju on inimestes, isegi noortes, veel sellist allaheitlikku usku mingite tõdede tingimusteta kasulikkusesse või  passiivset ebakonstruktiivset opositsiooni kõige suhtes, mis „ei meeldi”.

Viimane arhitektuurist kantud näide käib aga vanade heade aegade kohta. Sain kuuleka ja õpihimulise tudengina 1990ndate alul kunstiülikoolist lahkudes heasoovlikelt õppejõududelt hüppelauaks kaasa kaugeltki mitte ainult vundamendi, vaid terve lõpetamisjärgus 1980ndate stiilis maja, mida vahelduva eduga ümber ehitades olen üritanud siiani aktiivses kasutuses  pidada. Tulge külla!