Kunst kui mõistatuslik uurimus

Dieter Roelstraete: „Absoluutne armastus võib olla värav olemasoleva korra totaalseks eituseks. Sellest kui võimalusest tuleb kinni hoida ajal, kui kõigel on oht muutuda ühesuguseks hiiglaslikuks supermarketiks.“

STEN OJAVEE, MARIA ARUSOO

Dieter Roelstraete on rahvusvaheliselt tunnustatud kaasaegse kunsti kuraator, kes kuulus „documenta 14“ kuraatorite tiimi ning töötab 2017. aastast Chicago Neubaueri kultuuri ja ühiskonna kolleegiumi (Neubauer Collegium for Culture and Society) kuraatorina. Roelstraete on õppinud Genti ülikoolis filosoofiat, kuraatorina lähtub ta kunstnikust kui ajaloolasest ning kunstist kui antiteesist, olemasoleva eitusest. Filosoofiaõpingutes keskendus ta kunstifilosoofiale, kriitilisele teooriale ja Frankfurdi koolkonnale, teda on kõige enam mõjutanud Theodor Adorno, Ludwig Wittgensteini ja Martin Heideggeri vaated. Dieter Roelstraetet huvitas kunst ja ta eelistas kirjutada teoreetilisi esseid, kirjutamine oli talle tööriist kultuurivaldkonna sümptomite hindamiseks. Nii jõudis ta kirjastamise juurde ning õnneliku juhuse tõttu Antwerpeni nüüdiskunsti muuseumi (MuHKA). Roelstraete sõnul on „ajaloo ümberkirjutamine“ tänapäeva kunstisuundade tõlgendamisel oluline märksõna.

Dieter Roelstraete kõneles 26. I EKA visuaalkultuuri ja kunstiteaduse instituudi loenguseerias „Rahvusvaheline laeng“ „Docu(menta)“ draamast. Sten Ojavee ja Maria Arusoo Kaasaegse Kunsti Eesti Keskusest vestlevad temaga kuraatoripraktikast, kunstimaailma olukorrast, kunstimaailma moevooludest.

Sten Ojavee: Miks on oluline lääne ajalookäsitlusi pidevalt ümber hinnata ja dekonstrueerida?

Olen suur ajaloo fänn, entusiast. Tahan alati teada, millised ajaloolised sündmused ja minevik on praegusele aluse pannud. Ma tõesti armastan ajalugu ja ajalooteadust ning mul on olnud alati tunne, et kunstnikud toovad ajalooteadusesse midagi uut, mis seda maailma avardab ja selle ühtlasi kahtluse alla seab. See viiski mu mõttele kunstist kui ajalookirjutusest – alternatiivsest ajalookirjutusest. Just filosoofia tausta tõttu on mul peaaegu romantiline kujutlus kunstist kui kriitika vormist kritiseerimaks suuri narratiive. Seetõttu huvitabki mind just selles laadis kunstipraktika.

Dieter Roelstraete sõnul on „ajaloo ümberkirjutamine“ tänapäeva kunstisuundade tõlgendamisel oluline märksõna.

Moritz Kuestner

Maria Arusoo: Tundub, et ka muuseumid on hakanud tasapisi selles protsessis osalema: püsikollektsioonid on avatud väljastpoolt tulnud tegijatele ning loobutud lõputult käiatud domineerivast käsitlusest.

Minu usku, et kunst võib toimida kriitilise jõuna, toetab tõdemus, et kunst on loonud korrigeerivaid historiograafiaid. Eesmärk on olnud tasakaalu taastamine, unustatu päevavalgele toomine ning hääleandmine marginaliseeritule, kadunule, mahasurutule. See kaasaegse kunsti ja kunstnike korrigeeriv tõuge on muuseumidele ja institutsioonidele kindlasti oma jälje jätnud ning seadnud kahtluse alla Euroopa ja valge mehe keskse ajalookäsitluse.

Kui vaadata näiteks „documenta“ ajalugu, võib näha, et seal on juba pikemat aega seda teed käidud. „documenta 11“ mängis olulist korrigeerivat rolli, „documenta 12“ samuti jne. Mitte selles mõttes, et oleks toodud marginaliseeritu perifeeriast keskusesse, kuid vaadati teadlikult mööda etableerunud võimusuhetel põhinevatest narratiividest.

Arusoo: Kas avalikud muuseumid ja teised suured institutsioonid on kohustatud end kõikvõimalikule alternatiivsele ajaloole avama?

Muidugi. See ongi muuseumide töö. Alustasin Antwerpeni MuHKAs, kus keskenduti suures osas võimusuhete detsentraliseerimisele ja laiendamisele. Võimalik, et see on mind alateadlikult mõjutanud, näiteks on MuHKA üks vähestest Lääne-Euroopa muuseumidest, mille kogus on kasahhi kunstnike töid. Kõige kuulsam Ameerika kunstnik selles kogus on Jimmie Durham, mitte Donald Judd, Cindy Sherman ega Vito Acconci. Tate’is või MoMAs jõuti selleni palju hiljem. Oli privileeg töötada keskkonnas, kus mõisteti, et mis tahes kunst võib olla sama võimas kui saksa, prantsuse või USA kunst. Kuraatorid seavad juba loomuldasa kaanoni kahtluse alla, nii et ootan muuseumidelt sama.

Samal põhjusel ei paku mulle huvi ka keskuse ja perifeeria dialektika, sest elame mitmes mõttes maailmas, kus on palju keskusi. Kunst toimib võimsa tööriistana, et kogu maailma kunsti suhtutaks võrdse entusiasmiga.

Ojavee: Oled maininud, et näitus on nagu essee. Seda iseloomustavad kindlad näitajad. Kas sinu arvates peab ajaloolisel uurimusel põhinevas kunstis samuti reegleid järgima?

Kunsti uurimuslikuks muutumisel varitsevad mitmed ohud, mis on muidugi seotud ka kunstimaailma professionaliseerumisega. Kunstile esitatavad intellektuaalsed nõuded ei erine enam kuigivõrd akadeemilisele tööle esitatud nõudmistest. Minu arvates on vaja suuremat nüansirikkust, sest kunst peab olema vaba. Kui olen rääkinud näitusest kui tekstist või esseest, olen pidanud silmas Susan Sontagi vaimus kirjanduslikku esseed, mitte akadeemilist käsitlust. Seal peab jääma ruumi ka säraks, vastutustundetuseks, kergluseks, bravuuriks ja juhuslikkuseks, sest kunstimaailma akademiseerumine on minu meelest õõvastav.

Märkasin juba 2006. aastal, et kunsti akadeemiliseks muutumine või kunsti armulugu akadeemilise kultuuriga on toonud endaga kaasa palju töid, mis on akadeemilised selle kõige igavamas mõttes. Näitused koosnevad statistikast, mustvalgetest graafikutest ja videotest, kus on kujutatud omavahel rääkivaid inimesi. Mõned kunstnikud ja kuraatorid tahavadki pakkuda sellega ühesuunalise didaktilise kogemuse, kuid mina seda teed minna ei soovi, kuigi olen teinud ka näitusi, millel on olnud oht selles suunas liikuda.

Ojavee: Millises suunas peaks kuraatori roll arenema? Kui kuraator on ühtlasi ajaloolane, nagu sina, ja kunstnik on samuti ajaloolane, siis kui palju uurimistasandeid sel juhul tekib? Milline on selles kõiges kuraatori roll ?

Olen õpetanud ka De Apple’i kuraatoriprogrammis ja kõigepealt ütlen alustavatele kuraatoritele alati, et ma ei tea, mida ma neile õpetama või ütlema pean, sest ma ei tea, mis see kureerimine on. Maailmas on kohti, kus öeldakse näiteks, et see toit (osutab Voh Krahli Aias pakutud toidule, mis on peakirjastatud kui „Eesti maastik“) on kureeritud, DJd kureerivad lugusid, mida nad esitavad, blogisid kureeritakse jne – seega on „kureerimine“ üks tühipaljas sõna. Kureerimiskultuur ja selle eneseteadlikkus on küsitav. Kõige hullemad konverentsid, kus olen oma elus käinud, on olnud kureerimisteemalised konverentsid, mis on väga kurvad justkui kollektiivse masturbeerimise nädalavahetused. Loomulikult tegeleme me kõik uurimistööga, kuid minu arvates seisneb kuraatori roll eelkõige vahendamises. Kuraator paneb näituse üles, teeb näituse: töötab kunstnike heaks, loob neile platvormi, on justkui avalikus teenistuses. See on intellektuaalne töö, mille saab ühitada kureerimisideedega.

Dieter Roelstraete ja Naomi Beckwithi Malcolm X sõnadest inspireeritud vabaduse printsiibi ühisloomise aktsioon Glenn Ligoni skulptuuri „ Anna meile luuletus“ (2007) ees.

http://blogs.wfmt.com/

Arusoo: Oled öelnud, et kuraatori või kirjutajana on sul tegutsemiseks kolm head alusideed. Mida oled veel leidnud?

Kirjutasin eelmisel aastal ühele Miami näitusele essee. Üle väga pika aja tundsin, et olen millelegi pihta saanud. Jõudnud millenigi, mis on mulle uus. See on seotud internetiga: minu arvates on internet muutnud kunsti tootmise võimatuks. Kunst ja internet välistavad teineteise.

Teine idee seisneb historiograafilises pöördes: kunsti käsitamises uurimusena ja kunstnike käsitamises ajaloolastena. See on seotud asjalisuse (Dinglichkeit) mõistatuslikkusega ja lähtub Heideggeri asjade ja objektide eristusest. Kunst on mõistatuse valda kuuluv nähtus. Lähenen oma uurimisteemale kahetiselt: kunst on küll uurimus, kuid ainult teatud piirini, sest kunstiline või esteetiline kogemus peab sisaldama ka mõistatuslikkust. Naudin seda, kui käin muuseumis ja ei saa aru, mida näen. Kui muuseumis on kõik algusest lõpuni selge, on see väga igav kogemus, mis võib küll olla informatiivne ja õpetlik, kuid võib-olla pole sel juhul tegu kunstiga. Olen selle mõttekäigu puhul lähtunud ka Adorno mõistatuslikkuse ideest.

Ojavee: „documentat“ on alati peetud (vähemalt unistustes ja juttudes) kohaks, kus kuraatorid saavad töötada väga suure ja võimsa tiimi, korraliku eelarve ning tugeva institutsionaalse toetusega, mis võimaldab kuraatoril keskenduda ka tõsisele uurimistööle. Kas see on hea või on viljakam töötada väiksemas mastaabis?

See on tõesti erakordne luksus. Kunstilisel juhil on selle näituse tegemiseks kolm aastat aega. Meid võeti mõneks ajaks ka palgalisele tööle, mis on veelgi enneolematum luksus. „documenta“ saab lubada nii pikka ja põhjalikku uurimistööd. Biennaalidel niisugust luksust ei ole. Sellist töökorraldust peab iga hinna eest kaitsma.

Samuti on oluline näituse hiiglaslik mastaap, milles on isegi raske orienteeruda. See on täiesti ainulaadne ettevõtmine, mida peab kindlasti alles hoidma. Selle suurus ja erakordne monumentaalsus on nii probleem kui ka rikkus. See on ainulaadne võimalus, kui eelarve lubab tuua hiiglaslikesse ruumidesse kokku nii erinevad vaatepunktid ja luua põrkuvate narratiividega segadiku.

„documenta“ on sõjajärgse Euroopa kultuuriteadvuse Taj Mahal või siis Saksamaa Taj Mahal. Aegagi antakse selle tegemiseks luksuslikult. Näiteks Veneetsia biennaalil on uurimistööks ette nähtud poolteist aastat, nii et „documentat“ kureerida on tõepoolest privileeg.

Arusoo: Asju tuleks ka võtta sellena, mis need on. Näiteks kunstimess on kunstimess: kui eesmärk on müüa, pole põhjust eeldada tugevat kuraatori-kontseptsiooni. Igal üritusel on oma roll ning seetõttu on oluline, et „documenta“ autonoomia ja positsioon ei muutuks.

Kunstimesside soov end kuraatorite töö kaudu legitimeerida on kaheldava väärtusega. Kunstimessi kureerimine on nagu menüü või muusikaloendi kureerimine.

Ojavee: Järgmise küsimuse tarvis tsiteerin kõigepealt Jude Law’ kehastatud noort paavsti sarjast „Noor paavst“ („Young Pope“). Too pidas pärast paavstiks valimist kardinalidele oma esimese kõne: „Vennad kardinalid, peame naasma ligipääsmatu staatuse juurde, olema kättesaamatud ja müstilised. Vaid nii taastame oma ihaldusväärsuse. Vaid nii sünnivad suured armastuslood. Mulle aitab pühapäevausklikest. Igatsen suuri armastuslugusid. Ihkan näha usufanaatikuid. Sest fanatism tähendab armastust. [—] Viimase paavsti hoiakud tõid kirikule masside poolehoiu. Kirik sai populaarseks. „Kui imeline!“ võisite te mõelda. Kirik leidis palju austajaid ja sõpru. Ma ei tea, mida kogu selle maailma sõprusega peale hakata. Mina ihkan kogeda absoluutset jumalaarmastust ja pühendumust.“ Neoliberaalse kultuuripoliitika tõttu on kultuur populaarsem kui eales varem. Kas hiliskapitalistlikust ideoloogiast pääsemiseks peaks kunst end noore paavsti mõtete eeskujul eraldama või toimima üha enam kriitilise teooria tööriistana, mida on kõigil võimalik protesti ja allumatuse eesmärgil kasutada?

Kunst peaks täielikult taanduma oma elevandiluust torni. Muide, see on väga hea tsitaat. See viitab Leo Naphtale Thomas Manni „Võlumäest“. Leo Naphta on jesuiit, satanist – see viitab talle või siis ka Žižekile, kes räägib rangest ideoloogilisest fanatismist sõpruse asemel, samuti viitab see Karl Barthile, XX sajandi kõige mõjuvõimsamale teoloogile, kes kirjutas, et ta ei taha Jeesust oma sõbraks, vaid soovib, et jumal oleks absoluutne ja kauge. Barth ei taha inimnäolist jumalat, kes saadab sind su igapäevategemistes. Minu arvates on see väga tugev mõttekäik ja mul on hea meel, et sa mind selle tsitaadiga kostitasid, sest olen selle peale samuti mõnda aega mõelnud.

Olen tundnud huvi teoloogia kui kunstist mõtlemise viisi vastu. Mind huvitavad religioossed tunded. Olen sündinud 1972. aastal Belgias. 1980. aastate Lääne-Euroopas poliitikast huvitatud noorena üleskasvamine tähendas teadmist, et peale lääne, kus elasin, on ka teine ehk kommunistlik ida. Me ei teadnud, mida see endast kujutab või kuidas toimib, kuid oli selge, et maailm on jaotatud kaheks võistlevaks pooleks ning meie elule on olemas alternatiiv. Kui Thatcher 1979. aastal valituks osutus, oli keskseks loosungiks „tööjõud ei tööta“, mille käis muide välja Charles Saatchi, leiboristliku Tony Blairi aegse Inglismaa mõjuvõimsaim kunstikoguja. Thatcheri kuulus väide oli, et tema lähenemisele ei ole alternatiivi. Selle taga oli neoliberaalne soov ühtlustada 1980. aastate maailm turumajanduse deregulatsiooni kaudu. 1980. aastatel arvasime, et see on vale, sest kuigi elust teises maailmas oli vaid aimdus, oli mõte teisest siiski väga tugeval kujul olemas. Kunst on selles ettekujutuses teistsugusest või väljaspoolsest alati samuti olulist rolli mänginud. Praegu elame aga maailmas, kus kõik on leppinud, et praegune viis ühiskonnas elada on ainuke, puudub ettekujutus teistsugusest eluviisist. Olen sellel teemal kirjutanud ajakirjas E-flux artikli „Hoonest lahkumisest. Mõtteid väljaspoolsusest“ („On Leaving the Building: Thoughts of the Outside“).*

Ma ei taha uskuda, et midagi muud ei olegi. Ja usun, et kunstil on kohustus olla vahelüli selle teise juurde. Ma arvan, et ka „Noor paavst“ räägib just sellest: ma tahan absoluutset armastust, sest absoluutne armastus võib olla värav olemasoleva korra totaalseks eituseks. Võib-olla on see veidi idealiseeritud ja romantiline mõte, aga minu arvates on see väga oluline. See on väga võimas mõte ning sellest kui võimalusest tuleks tugevasti kinni hoida ajal, kui kõigel on oht muutuda ühesuguseks, üheks hiiglaslikuks supermarketiks, kus kunst peaks olema üha enam päriselu osa, nii nagu Britney Spears või Lady Gaga vms.

Kirjutasin „documenta 13“ teemal ühe väga kriitilise artikli, kus ütlesin, et sellest kõigest on saamas üks suur supp: näitus meenutas turgu ning mõjus kinnitusena, et sellest supist polegi väljapääsu ning kunst ei paku enam mingit vastukaalu. Minu arvates on kunsti kõige olulisem omadus just antiteesi, olemasolevale vastukaalu pakkumine.

Arusoo: Kokkuvõtteks sobib siia hästi imeilus tsitaat Ursula K. Le Guinilt: „Me elame kapitalismis. Selle võim näib pöördumatu. Kuningate jumalike õigustega oli sama lugu“. Kunstis otsitakse pidevalt uut suurt teemat. Kas sa usud, et see on võimalik?

Mulle tundub, et maailma äärealadel tegutsevate noorte kunstnike tegemistes on näha kunagise kriitilise impulsi taassündi. Seetõttu ongi oluline käia riikides, kus pole välja kujunenud galeriisüsteemi. Ma olen kirjutanud vajadusest ismide järele, sest need liikumised on eneseteadlikult ja kollektiivselt organiseerunud ning neil on manifest. Manifestide aeg on küll möödas ja minu arvates on sellest kahju. Ma julgustan kunstnikke manifeste kirjutama, sest see on teadlik poliitilise programmi sõnastamine, mida on kunstis vaja. Ma usun isegi uutesse suundadesse ja trendidesse. Ka kunstimaailmas on oma moed nagu igal pool mujal ning mood ei ole midagi kuritegelikku, see on asjade loomuses. Ühel perioodil on mingi asi moes ja siis enam mitte. See on loomulik ja eluterve.

Tõlkinud Mari Volens

* http://www.e-flux.com/journal/24/67853/ on-leaving-the-building-thoughts-of-the-outside/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht