Kümme teesi (kuraatori)näituse kohta

ANDERS HÄRM

  • (Kuraatori)näitus on kunstimaailma kõige ebastabiilsem ja ajutisem, ent üks mõjuvõimsamaid struktuure: näituse kaudu saab kunst olevaks, nähtavaks ja jõuab publikuni. Näitus kui formaat kerkis esile muutuste tõttu kunsti institutsioonis ning on seotud näitustamiskompleksi (exhibitionary complex) tekkimise ja arenguga viimase 200–250 aasta jooksul. Ka kuraatori institutsiooni tekkimine ja esilekerkimine praeguses mõistes on nende protsesside tagajärg.
  • Näitused on asendanud üksikuid kunstiteoseid (nagu „Avignoni naised“) ja voole (nagu sürrealism) kunstiajaloo põhisündmustena Alain Badiou’ mõistes. Viimase neljakümne aasta kunstiajaloost võiks väikeste kadudega rääkida ka kui murdeliste meganäituste ajaloost.
  • Näitusel esitatud teoste ja näituse suhe ei ole kunagi sümmeetriline: näitus ei ole identne seal esitatud teostega, näitus ei ole esitatud teoste summa. Näitus on alati kas vähem või rohkem, kui seal esitatud teosed. Teostel on alati oma agenda, mis hõlmab enamat (või vähemat), kui näituse agenda. Teoste agenda võib näituse omaga ka vastuollu minna. Enamasti sisaldavad teosed siiski rohkem kui näitus. Näitus ei suuda hõlmata ega peagi hõlmama teoste kõiki aspekte.
  • Paradoksaalsel kombel on näitus nähtamatu. Näitus ei asu teostes, vaid teoste vahel, õnnestumise korral teatud teoste ühisosas, neis vastanduva või näituse kontseptuaalse raami seisukohalt olulises osas. Näitus on lokaliseeritud ruumi nähtamatu niidina teoste vahele. (Sellel ei pruugi olla mingit seost näituse kujundusega.)
  • Võib vaadata teoseid ja mitte näha näitust, kuid näitust teoseid vaatamata näha ei saa. Näitus rinnastab teosed viisil, milleks teosed iseseisvalt võimelised pole. See tekitab nende vahele tähendusliku välja. See väli ongi kuraatori looming.
  • Võib teha õnnestunud näituse ka keskpäraste teostega ja keskpärase näituse väga headest teostest. Seega ei tähenda hea kunst veel head näitust. See on tõenäoliselt üks kuraatorite ja kunstnike vastuolude olulisemaid põhjusi.
  • Olukord, kus teosed üritavad murda välja näituse kontseptuaalsest haardest ja meelitada vaataja järgima oma agendat, näitus omakorda üritab aga allutada teost oma agendale, kuulub näituse sisemise loogika juurde. See vastastikune äralibisemine ja antagonism hoiab ära nii näituse kui ka teose totaalse esiletungimise ning säilitab näituseorganismi dünaamika.
  • Näitus ei ammenda kunsti, kuid võib anda kunstile midagi juurde tähenduse intensiivistamise ja energia kontsentreerimise mõttes. Kunst peaks aga ammendama näituse või vähemasti joonistama välja näituse kontseptuaalsed raamid, avaldades sellele intensiivset survet. Raame ületades peaks kunst seisma oma autonoomia eest, et mitte jääda vaid pelgaks näitusekontseptsiooni illustratsiooniks. Näitust, mis ei suuda kunsti kaudu oma kontseptuaalseid raame esile manada, võib pidada ebaõnnestunuks.
  • Kuraator ei saa näitusega rääkida kunagi millestki, millest kunstnikud oma teostes juba ei räägi. Kuraatori agenda peab sisalduma teostes ükskõik kui varjatud või teadvustamata kujul. Kuraator peab suutma näitusega selle agenda teostes esile manada.
  • Näituse kureerimine on loominguline tegevus, kuid kuraator ei ole kunstnik. Kureerimine on ruumilis-kontseptuaalne esseistika. Kuraator räägib kunstnike kaudu ja näituse nimel teoste agenda teatud aspektidest ning tasalülitab neid rõhutades ja võimendades teised aspektid. Näitust võib seega mõista ka kui ajutist vägivalda teoste kallal, kuid ajutisuse tõttu ei saa see kasvada süstemaatiliseks: näitus kaob, olulised teosed jäävad ja satuvad uutesse seostesse ja uutesse kooslustesse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar