Kuidas panna näitus kõnelema?

REET VARBLANE

Eesti Kujurite Ühenduse näitus „100 skulptuuri“ Vaala galeriis kuni 2. VI, kuraatorid Tiiu Kirsipuu, Mari-Liis Tammi, Gea Sibola, Aime Kuulbusch ja Leena Kuutma, kujundajad Mari-Liis Tammi ja Tiiu Kirsipuu ning tutvustusteksti autor Juta Kivimäe ning Eesti Maalikunstnike Liidu aastanäitus „Est.Eetiline?“ Pärnu uue kunsti muuseumis kuni 29. V, idee autor ja kujundaja Jaan Elken ning korraldaja Mari Roosvalt.

Kolmkümmend aastat tagasi tavatseti meie kunstikriitikas parafraseerida Jacques Préverti luuletust „Kuidas portreteerida lindu“, kakskümmend aastat tagasi Joseph Beuysi aktsiooni „Kuidas seletada pilte surnud jänesele?“. Kuigi Préverti ja Beuysi hoiak on erinev, oli meil esil ühine tasand: kuidas kodustada võõrast ehk millist lähenemist, milliseid sõnu tuleks kasutada, kui tahame kunstihuvilisele tuua lähemale midagi, mida ta veel ei tunne? Nüüd kipuvad lood vastupidised olema: millist käsitusviisi ja konteksti kasutada, kui kujutatakse ja kirjutatakse millestki, mis on juba aastakümneid tuttav, aga ei taha praegusesse aega mahtuda. Küsimus pole ainult kuraatori kui institutsiooni juurdumises kunstiväljal ning sellest tulenevalt näitusepildi täielikus teisenemises, vaid eelkõige selles, et kunstipilt ise on niivõrd mitmekesistunud, et ei mahu kuidagi ülevaatenäitusele ära, rääkimata siis selle sõnalisest vahendamisest.

Aga ükskõik kui ajast ja arust ülevaatenäitused ka ei tundu ning selle formaadi ühitamine kuraatoritööga ei ole õnnestumist kaasa toonud, on ülevaatenäitused siiski vajalikud. Eelkõige selleks, et kunstnikud, kes tegusate kuraatorite huviorbiidist kõrvale jäävad ja kes galeriide vähesuse tõttu ei ole saanud ka isikunäitust, võiksid oma ideed ja tööd lagedale tuua.

Saskia Järve maali „Eesti esimene pangarööv“ (2016) melanhoolne iroonia on kandunud üle ka naabruses eksponeeritud maalidele.

Vaiko Edur

Sada skulptuuri. Kujurite ühenduse ülevaatenäitusega tehakse kummardus nii riigile kui ka skulptuurile. Iseenesest ilus mõte: iga aastat võiks esindada üks skulptuur. Või kui see ei toimi, siis võiks koonduda näituste või nähtuste poolest tähtsate aastate ümber. Või et näitusel on viis kuraatorit, igaüks neist võtab kaks aastakümmet ning avab neid just nii, nagu talle kõige õigem tundub. Või … Variante on lõpmata hulk, ükski ei ole parem ega halvem, kui vaid veenvalt põhjendada ja esitatu kontekstualiseerida. Vaatajad saaksid elamuse, kunstiajaloolased ainest uuteks rõhuasetusteks.

Näitusel on küll kunstiteadlase Juta Kivimäe meie skulptuuri ajalugu ja suundumusi käsitlev asjatundlik tekst, kuid miks just need teosed on Eesti Vabariigi 100. aastapäeva tähistava saja skulptuuri sekka sattunud, jääb saladuseks. Pressitekstis seisab vaid, et „meie skulptuuriajaloo omamoodi intrigeeriv läbilõige“ hõlmab eri materjale (puu, kivi, pronks, plast, paber, savi) ja et esindatud on nii portree- kui ka figuraalne skulptuur, reljeef, abstraktne plastika, installatsioon. Postamentide otsas eksponeeritud pisikujud meenutavad ahvatluste pudupoodi. Omamoodi korrastatud pudupood oli ka Tallinna Kunstihoone suurnäituse „Riik ei ole kunstiteos“ Vabaduse galeriis eksponeeritud monumentide projekt, kuid selle kuraatorid Kristina Solomoukha ja Paolo Codeluppi ei varjanudki oma eitavat hoiakut monumendi suhtes. Ei taha küll uskuda, et kujurite ühenduse juhatus ei võta skulptuuri tõsiselt. Absurdsuses on Vaala imede aed omamoodi võluvgi ja pakub nii mõnegi teose puhul jällenägemisrõõmu. Kuigi klassikalise skulptuuri austaja võib segadusse sattuda, kui näeb Amandus Adamsoni kahte kujukest: monumendieskiisi ning Johnsoni ja Johnsoni nime all esitatud „Laeva viimse ohke“ suveniirvarianti. Nüüdiskunsti austaja teab, et suveniirike kuulub Johnsoni ja Johnsoni Paldiskit käsitlevasse suurejoonelisesse kunstiprojekti, ent kontekstist väljarebituna on see minetanud tähenduse.

Väljapaneku algus on lükatud lausa XIX sajandisse, esimene teos on 1891. aastast, lõpp tuleb ilusasti 2018. aastasse, kuid millegipärast on jäetud kõrvale viimase kümnendi jooksul kunsti sisse murdnud noored tegijad Uku Sepsivart, Hanna Piksarv, Anna Mari Liivrand (näituse noorim esineja on 1985. aastal sündinud Jana Huul). Nende asemel esindavad skulptuuri kõige uuemat pilti Per William Peterseni stiliseeritud figuurikesed või Gea Sibola abstraheeritud pronksvormike, mis oleksid 1920ndatel olnud meie skulptuuri au ja uhkus, ka modernismi naasmislaines 1960ndatel oleks neil näitusel olnud oma koht. Airike Taniloo-Bogatkini kipsist põlvitav ingelgi on nüüdisskulptuuri kontekstis enam kui pentsik. Need on vaid mõned näited, ei need ega ka paljud teised materjalis teostatud kujud – Vaala galerii rõdu tuletab meelde pronksi kuldaega – ju tehniliselt halvad ole, iga kamina au ja uhkus.

Ei kahtlegi, et kuraatorid on suure töö teinud – kamminud läbi muuseumide ja fondide kollektsioonid ja erakogud, innustanud osalema nii oma ühenduse liikmeid kui ka väljastpoolt tegijaid –, kurb ainult, et väljapaneku sügavam mõte on kiivalt endale hoitud.

Melanhoolia. Maalikunstnike Pärnu näituse pealkiri lubab nii temaatiliselt kui ka väljendusviisilt laia teoste spektrit. Esteetiliste kaanonite vastu on vähemalt Euroopa (maali)kunsti ajaloos sajandeid mässatud. Ka saatetekstis esitatud küsimuse „Mil määral toimub kunstiliigi enda sees varjatud ja avalik vastupanuliikumine esteetiliste kaanonite [—] vastu?“ alla mahub peaaegu igasugune kunstiteos, millel on vähegi maali tunnused; seda enam et „näitus püüab kaardistada erinevate liikumiste vasteid kultuuriväljal ning uurida eetiliste ja esteetiliste väärtuste jõudmist lõuendile.“ Jaan Elken ei ole ennast seekord kuraatoriks nimetanud, vaid jäänud tagasihoidlikult idee autoriks – võtnud sellega vähemaks kuraatoripositsiooniga kaasnevat vastutust ja andnud kunstnikele suurema vabaduse.

Pärnu uue kunsti muuseum, iseäranis selle suur saal, on otsekui maali eksponeerimiseks mõeldud. Kujundajana on Elken ka seekord näidanud omaette klassi: enam kui 50 osaleja teostest ei ole ta koostanud mitte ainult hästi vaadeldava terviku, vaid on suutnud moodustada saarekesed, mis omakorda hakkavad määratlema ka naabruses eksponeeritud töid. Esimene saareke on Veiko Klemmeri ja Enn Põldroosi kooslus, mille (enese)irooniline, ebamugavustunnet tekitav atmosfäär annab ka Jüri Arraku vananeva mehe seksuaalsele unelmale tõsise, isegi eksistentsiaalse alatooni. Teise keskmes on Jaan Elkeni nüanssidel mängiv must-valge „Ülelend“ ja Karl-Kristjan Nageli „Pregnant Church“, mis saavad ise tuge Manfred Vainokivi kirjal põhinevast maalist „Errorit“. Kolmandana võiks tuua Maarit Murka „Mitte maali“ ja Matti Vainio „Süsteemi Pacmaniga“, mis aga omakorda mängib kaasa suure saali Saskia Järve „Loojangu“ ja „Eesti esimese pangarööviga“. Neljandana Enn Tegova ja Andres Koorti suurte kompositsioonide koosluse, kusjuures Koorti trans­tsendentaalne minimalism mahendab Tegova maali realismi ja annab sellele filosoofilisema tähenduse. Kuid saarekestest veel väärtuslikumad on juhuslikult avastatud kooslused, misanstseenid, nt Vano Allsalu „Pidu katku ajal“, Andro Kööbi „Roma“ ja Allsalu ja Mari Roosvaldi „Hääbuv rohelus“.

Kui mõni aasta tagasi kogesin samas ruumis maalikunstnike aastanäitusel tugevat nostalgia-, ajas tagasi sattumise tunnet, siis nüüd haaras endasse melanhoolia. Kas see oli tingitud muuseumi ebakindlast tulevikust või eetikaküsimustest, kuid isegi Vilen Künnapu bravuurikalt rõõmsad Tallinna vaated mõjusid igatsuslikena. Kui aga melanhooliat määratleda Lars F. H. Svendseni järgi, siis ei tähista see pelgalt kurva- ja raskemeelsust, vaid on hoopis mitmetähenduslikum ja selles võib aduda ka tarkust, tundlikkust ja ilu.* Nii ei räägi melanhoolia mitte ainult väljapanekust, vaid ka vaatajast.

Kui tulla tagasi Jacques Préverti linnu portreteerimise juurde tagasi, siis luuletus lõpeb tähendusliku mõttega, et teos – näitus – peab ise midagi ütlema („Kui ta aga ei laula / siis see on halb märk / märk et pilt on halb / aga kui ta laulab siis see on hea märk / märk et võite nüüd alla märkida oma nime“). Seda tasub ikka meeles pidada.

* Lars F. H. Svendsen, Igavuse filosoofia. Tallinn, Tallinna Ülikooli kirjastus 2012, lk 23.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht