Kuhu on kadunud kunsti oponeerimisvõime?

Ruuda Liisa Malin

Rein Kelpmani näitus „Argipäevased illusioonid“ Tartu Kunstimajas 5. – 29. V, Tiiu Pallo näitus „Puudutus“ Vabaduse galeriis 12. – 31. V, Marta Stratskase näitus „Possible“ ehk „Võimalik“ Vaalas kuni 11. VI ja Kristin Reimani näitus „Marmortasakaal“ EKA galeriis 6. – 26. V.

Tiiu Pallo akvarellide näitusel „Puudutus“ Vabaduse galeriis olid väljas imeilusad, meisterlikult teostatud pildid, aga kuidagi igavad.

Tiiu Pallo akvarellide näitusel „Puudutus“ Vabaduse galeriis olid väljas imeilusad, meisterlikult teostatud pildid, aga kuidagi igavad.

Sirja-Liisa Eelma

Kunstihuvilisele ei tule üllatusena, et viimaste aastate Eesti kunsti suurim trend on abstraktsus. Kultuuriteooria üks autoriteete, itaalia filosoof ja aktivist Franco Berardi näeb selles tõestust, et liigutakse autopiloodil rahuaja lõpu poole: kriitiliselt mõtlevate kunsti­inimeste töö on tehtud, nüüd tuleb vaid pealt vaadata.1 Varasuvine Tallinna ja Tartu galeriide näituseprogramm kinnitab seda tähelepanekut.

Abstraktne kunst on igav. Hiljuti tekitas omamoodi furoori Enriko Talvistu Tartu Postimehe artikkel, kus ta ülistas Tartu Kunstimaja esteetiliselt kõrgetasemelist näituseprogrammi.2 Minul, kes ma olen Tartus kunstnike perekonnas kasvanud ja sealses vaimus hariduse saanud, oli Rein Kelpmani näitusel „Argipäevased illusioonid“ Tartu Kunstimaja suures saalis hea olla, aga hakkas igav, kuigi mitte igavam, kui ükskõik millisel teisel abstraktse kunsti väljapanekul. Miks see nii on? Vabas Eestis sündinuna olen harjunud mõtlema, et väljendusvabadus peab olema maksimaalne, takistuseks saab olla ainult enesetsensuur.

Eestis jäävad kunstiloolise tähtsusega abstraktsioonid aega, kui tsensuuri tõttu tuli ennast väljendada läbi lillede. Kui aga demokraatlikus riigis võideldakse nii tuliselt abstraktsuse eest, siis tundub midagi viltu olevat.

Samalaadne pilt avanes ka Tallinnas Vabaduse galeriis Tiiu Pallo akvarellide näitusel „Puudutus“. Väljas olid imeilusad, meisterlikult teostatud pildid. Kellegi käega galerii aknale kirjutatud sõna „boring”, i-tähe kohal süda, on aga üsna adekvaatne hinnang sellisele kunstile. See sõna ei tekkinud galerii aknale küll Pallo näituse ajal, vaid oli seal juba varem. Kuid minagi murran pead, miks tehakse praegu abstraktset kunsti nii palju.

Kunst kui poliitilise peavoolu lak­mus­paber. Abstraktsus ei ole probleem, vaid millegi sümptom. Loomingulise vabaduse tingimustes tehakse kõike, universaalses plaanis polegi nagu vahet, mida just tehakse, tähtis on, et ennast võimalikult vabalt väljendatakse. Murelikuks teeb aga see, kui järjest enam eksponeeritakse kunsti, mille puhul kunstnik väldib selget seisukohavõttu.

Ma ei soovi klammerduda poliitilise agenda külge, kuid visuaalse kunsti puhul tundub see siiski omal kohal olevat. Eestiski on lähiminevikust, 1990ndate algusest, ette näidata vaba radikaalina toiminud kunsti, mis oli selge ja provokatiivne. Abstraktne kunst seevastu ütleb aga agendast lahti, põgenemine, nagu siinsest kunstiajaloostki näha, oli totalitarismi ajal radikaalne reaktsioon.

Autonoomne kunst on ühiskonna lakmuspaber. Kui abstraktne kunst on olnud radikaalne agendaeituses ja galeriides eksponeeritav abstraktsioon on autonoomne, siis võiks seda kunstisuundumust vaadata praeguse majanduslik-poliitilise olukorra sümptomina.

Kõik ei ole siiski halb. Vaala galeriis avatud Marta Stratskase näitus „Possible“ on lihtne kontseptuaalne väljapanek, kus juhitakse vaataja tähelepanu olemis-ja tajumisviisidele. Hirmul ja mõnuprintsiibil opereerivas sotsiaalses kliimas mõjub meeldetuletus sisaliku(t)aju olemasolust kui katarsis.

Mulle sümpatiseerib Stratskase kunsti närvikõditav paljumõttelisus: sisalik on kultuuriline universaal, sümboliseerides mitmeid nähtusi, mille üle üksikisikul kontroll puudub. Tema kunsti resonants on üllatavalt tugev: tööd mõjuvad abstraktselt, ent kunstnik ei peida pead liiva alla – tema positsioon tuleb selgelt esile.

Autonoomne kunst ja peavoolu ajakirjandus. Järjest enam polariseeruvas poliitilises kliimas, mis toodab segadust, hirmu ja (enese)tsensuuri, on kunsti abstraheerumine ilmselt paratamatu. Kriitilist, satiirilist kunsti rünnatakse, see osutab eneseiroonia kadumisele.3 Järjest vähem häbenetakse tunnistada, et ei saada millestki aru, tahetakse vaid ise rääkida. Kui varem võeti just kunstis teravalt sõna, siis nüüd toimuvad kokkupõrked ajakirjanduses. Kunstis enam naljalt kellegi isiklikku arvamust ei leia.

Sama probleemiga seisin silmitsi ka EKA galeriis Kristin Reimani esteetiliselt ja kontseptuaalselt heal tasemel näitusel „Marmortasakaal“. Galeriis oli lust olla, seal võis pikali heita ja nutiseadmega ise suhelda, vaat et vettegi pillata. Mind haaras tunnete virvarr. Kui halb kunst kipub olema allutatud meelelahutusele ning püüab igati tulla vaatajale vastu, siis Reimani näitus oli ehitatud üles vaataja raputamisele: miski, mida siiani olen arvanud, pole tõsi, maailm on paradoksaalne ja kõik võib valesti minna.

Kuid paraku oli sellegi väljapaneku positsioon pigem passiivse kõrvalt­vaataja, kui aktiivse väljaütleja oma. Palju on juttu olnud, et meie kunstiinstitutsioonid on lõpuks normaliseerunud. Nõustun Airi Triisbergiga, et kunstielu normaliseerumisse tuleb suhtuda kriitiliselt.4 Eriti peaksid seda meeles pidama sõltumatud galeriid, sest muuseumide võimuses ei ole kiiresti kohanduda, avaliku ruumi kunsti jääb aga aina vähemaks ning internetikunst kipub pettumust valmistama.

Kunst oponendiks. Sotsiaalkriitilise kunsti vähesus galeriide programmis ei ole millegagi õigustatud. Tahaksin panna Franco Berardi prognoosi kahtluse alla, sest riigis, kus valitseb demokraatia, peaks siiski saama astuda dialoogi. Osalise tsensuuri tingimustes on abstraktne kunst majanduslik-poliitilisele peavoolule aga mugav asjade kulg. Kui Eestis demokraatia endiselt toimib, siis peaks olema näha võimu ja sellele loomulikku vastuastumist kunstis. Miks välditakse aga galeriide programmis seisukohavõtte? Autonoomse kunsti asi ongi ärritada võimuladvikut. Kadi Estlandi näitel veendusin, et see on veel võimalik.

Miks ikkagi on kunst igav? Selleks, et ei oleks igav, tuleb galeriidel riskida. Olen harjunud objektiivse ajakirjandusega, kui aga seda ei leia, pöördun visuaalse kunsti poole, sest sellel peaks olema potentsiaali mitte ainult tasakaalu pakkuda, vaid ka oponeerida.

Hindan head abstraktset kunsti kõrgelt, kuid vaba kunsti puhul tahaksin ka huumorimeelt, kriitikat ja viha. Kui kunstnik ise teeb oma kunsti pisikeseks, et potentsiaalse ründaja käest pääseda, kaotab ta niikuinii. Kuna ma ei tea, kas riskijulgusest ja kriitikameelest jääb puudu galeristidel või kunstnikel, palun mõlemate eest. Palun, et kunstnik, kes näeb probleemi ning kel on väljendusvahendid ja esinemiskanal, oleks kriitiline. Palun, et galerist ei pelgaks elutervet viha, kui kohtab seda kunstniku teoses. Konflikti ei maksa karta, sest see on alus dialoogiks, siis on ju, mille pärast kakelda. Põhjust muretseda on siis, kui üks pool on liiga vali ning teine liiga vaikne.

1 http://www.cca.ee/keskusest/300-rahvusvaheline-konverents-kunst; http://us9.campaign-archive2.com/?u=0f3d5495f501af0c94ef278f1&id=77b0fa42d9

2 Enriko Talvistu, Kunstimaja kütkestab traditsioonilise maaliga. – Tartu Postimees 10. V.

http://us9.campaign-archive2.com/?u=0f3d5495f501af0c94ef278f1&id=77b0fa42d9

3 Viitan Kadi Estlandi teose internetikajastustele. Teos ilmus 29. IV Sirbis.

4 Airi Triisberg, Uus põlvkond, vanad probleemid. – Sirp 29. IV.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar