Kopeerimisest Tartu kunstikuu raames

Rauno Thomas Moss

Selleaastane kunstikuu on positiivne ja lootustandev: rohkem räägitakse asjast ja vähem on tunda poliitilist särtsu.  

Neljandat aastat toimub Tartus kunstikuu. Kui eelmisel aastal koondati  üritused ühise kunstikuu nimetaja alla Tartu kui Euroopa kultuuripealinnaks kandideeriva linna kultuuri- ja kunstielu elavdamise eesmärgiga, siis sellel aastal on motivatsioon jäänud kantseliitlikust keelekasutusest ja poliitikast puutumata. Tänavu on ürituse eestvedaja Tartu kunstimuuseum ning see on tinginud, et paljud üritused on varasemast muuseumikesksemad. Kuid seda ei tohiks võtta üldistusena.

Kunstikuu kavas loovad peamise üldpildi loengud ja töötoad. Tundub, et lõpuks ollakse Tartuski valmis rääkima kunstiteose koopiast ja kopeerimisest selle laiemas tähenduses. Eesmärgiks pole koopia looja (sest kopeerimine puudutab just maali loomise ja tehniliste oskuste omandamise problemaatikat) halvustavalt plagiaatoriks nimetamine, vaid väärtustada kopeerimist õppeprotsessina ja kunsti populariseerimise vahendina. Seda vähemalt teoreetiliselt. Praktikas kujuneb see siiski hulga trööstitumaks vaatepildiks.

Kopeerimise puhul on tegemist sisestruktuurilt keeruka meetodiga, mida on hinnatud läbi ajastute erinevalt. Euroopa klassikalise kunstiteooria, s.o vaadelduna renessansist kuni XVIII sajandi teise pooleni, üks lahutamatu mõiste on mimesis, millest tuleneb ka kopeerimine kui kunstiõpetuse meetod. Põhimõtteliselt tuleb öelda, et igasugune õpe toimub mimeetilise mehhanismi toel ehk allub mimeetilisele funktsioonile. Kopeerimine kujutava kunsti õppemeetodina on mimeetilise mehhanismi üks realisatsioone. Sellisel kujul vaadelduna on kopeerimine piiritletud konkreetne meetod, mida on võimalik hinnata ja kirjeldada.

Renessansis sündinud loova geeniuse kunstnikunatuuri manifesteerumisega hakati maalikunsti tõlgendama ühena kaunitest kunstidest, kusjuures selle kirjelduskeele ja terminoloogia võttis 1436. aastal Leon Battista Alberti üle paljuski klassikalisest retoorika ja poeetika leksikast. Kunsti eesmärk oli imiteerida loodust sellisena, nagu see pidanuks olema, s.o ideaalsemana ja üldistatult. Selleks pöörasid kunstnikud ja kunstiteoreetikud pilgu antiigi ja selle kunstiteoste kui ideaalsete näidete poole. Antiikkunstis kasutatud narratiivsed ja kompositsioonilised skeemid ehk mudelid saavad kaanoni tähenduse.

Kopeerimisel jäljendatakse seda, mis on mingi ühiskonna, inimgrupi või üksiku indiviidi poolt hinnatud. Väärtuseks kuulutatu on ihaldatud, kuid viimane on abstraktne mõiste, mis on muutuv. Koopia ja kopeerimise tavapärase kasutuse piiratuse ületamiseks on vaja eristada kreeka keelest tulenevaid mõisteid: mimesis ja tselosis.

Mimesis jäljendab elu ning haarab protsessina palju rohkemat. Mimesis tähistab matkimist ning mittekunstilise tegelikkuse jäljendamist. Kui Platon käsitles mimesist reaalsete esemete elutu staatilise kopeerimisena, siis Aristotelese arvates sisaldub mimesise mõistes inimesele lapsepõlvest kaasa sündinud jäljendustung, mille tõttu ta oma oskusi omandab ja arendab.

Tselosis märgistab objekti, millel on väärtust, mis on imiteerimis- ja kadestamisväärt, teadlikku artefaktiliselt vahendatud reaalsuse jäljendust. Tselosise abil on autori ülesandeks “haarata” kinni eelkäijate parematest teostest, olgu tegemist heliloomingu, poeetika või kujutava kunsti taiestega, ja astuda “võistlusesse” oma eelkäijatega vastava žanrikategooria raames. Vasari kirjutab oma töös “Vite” (1550): “Meie kunst on kõik imitatsioon, enamuses looduse ja teiseks, kuna inimene ei saa iseennast kõrgelt hinnata, nende töödest, keda ta hindab paremaks kui iseennast.” Sellega põhjendab Vasari eklektiliselt sünteesiva manerismi ideoloogia, mis areneb rikkalikuks, tsitaatidega ülekülvatud barokiks.

See lähendab metoodilisest vaatepunktist XVI-XVII sajandi kujutavaid kunstnikke komponeerivatele heliloojatele. Kunstnikke eesmärk ei olnud luua ilu, vaid seda välja tuua olemasolevast – varasematest töödest. Hävitav hinnang ja seisukoha kujunemine kopeerimise suhtes areneb XVIII sajandil, kehtestudes tugevamalt romantismi ja sellele vastava kunstnikutüübi populariseerumisega. Rõhutagem, et kopeerimine metoodikana keskendub kultuuriliste artefaktide e meistritöödeks kuulutatud tööde tundmaõppimisele ehk tselosisele.

Kunstikuu formaat oma projektipõhise vormiga ei toeta kopeerimise sisulist ideed, mis nõuab palju suuremat kopeeritava kunstniku loomingusse ja töömeetoditesse ning -vahenditesse süvenemist. Pigem saab rääkida omalaadsest messist, mille boksid on linnaruumi laiali pillatud. Ürituse massidele apetiitseks tegemise huvides on kopeerimisest saanud sportlik üritus: võidujooks tuhandele kroonile (peaauhind). Eripreemia saanu saab auga omandada 500 krooni eest kunstitarbeid. Raekoja platsil jääkoopiate valmistajad said osavõtuauhinnana karbitäie kanalihapalle. Miks nii väiklaselt seda aspekti siinkohal rõhutada? Sellepärast, et see kodeerib kunsti populariseerida püüdvat üritust. See annab kätte noodi, millises helistikus mängu mängitakse.

Tartlaste jaoks on varjamatu selle ürituse ideologiseeritus ja linnavalitsuse vari lasub raske märgina kõige toimuva peal. Nii selle kui varasemate kunstikuu ürituste kohta peaks ütlema, et kultuurilinnas peaksid sellised projektid aset leidma igas kuus ja olema ja osa linna hingamisest, mitte hootine maraton talvises Tartus. Selles hämaras valguses on selleaastane kunstikuu positiivne ja lootustandev: rohkem räägitakse asjast ja vähem on tunda poliitilist särtsu. Ehk siis Augustinuse loogika järgi: on lootust asjade paranemisele.