Kolm väärt väljapanekut Võru Linnagaleriis

Andrus Raag

SIGMUND FREUDI näitus „Keemia”, RUTI JÕE ja AIVAR RUMVOLTI näitus „Koos. Omaette” ning MAREKI „Tuvi ämm” Võru Linnagaleriis kuni 20. XI. Esmaspäeva õhtu Võru kultuurimajas Kannel: fuajee oli täitunud igas vanuses inimestega. Kinos jooksis sel õhtul „Surrogaadid”, kuid mitte filmi polnud publik vaatama tulnud,  vaid hoopis Linnagalerii kolme näituse avamisele oli kogunenud peaaegu poolesajapealine publik. Näituse avamine viibis. Helen Melesk, Katrin Tees ja Liina Guiter on EKA tudengid, kes on koondunud ühisnime Sigmund Freud alla ja esitlesid projekti „Keemia”, mis pidi algama noorte kunstnike performance’iga.

Tuled kustusid, rahva hulgast ilmusid kunstnikud Katrin Tees ja Helen Melesk, napp taskulambivalgus kottpimedas galeriiruumis näitas  teed. Jäänud seisma teine teises ruumi otsas, kandsid noored sosistades ja kajaga manipuleerides ette näituse pressiteksti. Mõtiskleti närvisüsteemi kui inimese arengu põhjustaja üle. Pseudoteaduslikku legendi suurendas hämaras ette kantud tekst, mida esitati justkui XV sajandi arstitudengitele mõeldud filosoofilisteoreetilist traktaati. Helen Melesk eksponeerib näitusel dünaamilist installatsiooni kukkuvatest, kolisevatest  ja veerevatest asjadest. See on nagu Roy Lichtensteini maailm kolmedimensioonilisena.

Olmeobjektidest ehitatud ruumile on lisatud koomiksivõtete abil dünaamilisus, häälitsused (pauhti, koll, siuh) rõhutavad objektide liikumise teekonda. Kunstnikul käib teose sündimisega kaasas lugu: mõni aeg tagasi astus ta muusikat kuulates ettevaatamatult auto ette, ning sai tõsiseid vigastusi, mis sundisid teda haiglas uuesti kõndima õppima.  Katrin Teesi interaktiivne teos kujutab endast alustele kleebitud ajalehepabereid, mis on nagu maalid seinale riputatud ja mille juurde on jäetud viltpliiatsid, et vaataja võiks ise kunsti teha. Teleekraanil jookseb video kõrgmägedes keksu hüppavast tüdrukust, see on filmitud Kreekas Olümpose mäel. Tänapäeval külastab seda mäge 10 000 inimest aastas ja kuigi mäe otsa minek on raske ja vahel juhtuvat ka surmaga lõppevaid õnnetusi, püsib  jätkuvalt soov vallutada jumalate mäge. Teesi keksuhüppamine mõjubki vaevalise ja ohtliku aktsiooni humoorika parodeerimisena. Ajaleheartiklid kaotavad ajapikku aktuaalsuse ning vaatajalt oodataksegi pidevalt uut teavet. Seda sorti teos sünnib näituse käigus paljude külastajate kaasosalusel ning sõltub külastajate meeleolust ja julgusest.

Liina Guiteri töö on kõige tõsisem. Tegu on audiovisuaalse teosega, kus kutsutakse külastajat  istuma koolipinki. Õiget istekohta aitab valida iga pingi juures asuv kiri, mis vihjab ka teose sisule. Näiteks: „Alustas ravi 17aastasena, ravi kestis 6 aastat”. Laual on kõrvaklappidega pleier, kust saab kuulata vestlust depressiooniravi läbi teinud teismelistega. Loetletakse tarvitatud ravimeid, patsiendid räägivad oma läbielamistest. Intervjueeritavad on koolilapsed. Guiter tunnistab, et teose loomisel viis ta end kurssi tuntud Briti kunstniku Damien  Hirsti loominguga, kes on kasutanud ravimeid oma töödes. Sigmund Freudi nime alla koondunud trio ühislooming kaasab vaataja nii pildiliselt kui heliliselt, ekspositsiooni juures on oluline eelkõige külastaja ise.

Teise korruse saalis on eksponeeritud ühisnäitus, autoriteks Ruti Jõgi ja Aivar Rumvolt. Näitusel on väljas Jõe joonistused ja Rumvolti maalid. Ühendav motiiv on kehalisus, mis Jõe  puhul väljendub otsesemalt kujutatud naisfiguuris, Rumvoltil varjatult abstraktides. Jõe naised ei tee suurt midagi, seisavad niisama ja vaatavad midagi, flirtiv ilme näol. Tegu on näkkidega, kes peibutavad kenade rindade, sileda näo ja suurte silmadega ning peaksid mõjuma ihaldusobjektina. Nad on androgüünsed olendid, kelle naiselik poos ei suuda peita nende ülearenenud mehelikke lihaseid ja kes petavad ära oma naiseliku kehahoiakuga.  Saatuslike naiste seeria võtab sümboolselt kokku kaks autoportreed kummaski ekspositsiooni otsas, figuuridega ühendab neid rahutuks tegev olek. Kunstnik portreteerib ennast karmi, tugeva naisena. Iseennast on ta kujutanud tugeva pliiatsijoonega, valitsevad toored, tugevad üleminekud ja musta-valgepunase koloriit. Figuuridel puuduvad varjud, nad mõjuvad steriilselt, ebainimlikult. Seda tunnet süvendab vastuolu alasti kehade ja  tugevalt meigitud nägude vahel: tundub, et kunstnik avab enda ning samal ajal varjab midagi. Rumvolt on ühendanud abstraktsiooni loodusmotiiviga. Kujutatud on kohati selgeid metsaviirge, järvepeegleid, seejärel kulgetud metafüüsika radadele. Tööd on maalitud pastoosselt, tihti kollakates või tumedates toonides, motiivid on lihtsad, samas ohtra garneeringuga. Loodusmaalid võivad olla ka stuudios  maalitud, mis paneb uskuma, et kõige olulisemaks on kunstnik pidanud kujundit. Seejuures mõjuvad just abstraktsed tööd oma lihtsuses lihalikult, naturaalselt ja ka erootiliselt.

Kompositsioon mõjub oma lihtsuses grandioosselt ja ülevoolavalt ning peab tugevat võitlust formaadiga. Valged raamid tõmbavad tähelepanu ja vastanduvad Jõe süsimustadele. Mõeldes kunstnike abielulisele seotusele, on raamidel ilmselt värvisümbolistlik tähendus  yin’i-yang’i naiseliku-meheliku vastanduses. Teise korruse väike näitusesaal on rahva kogunemise ajaks hämaraks tehtud. Ruumi, kus kunstnik Marek Hämmelberg eksponeerib pseudonüümi marek all oma värsket joonistuste seeriat „Tuvi ämm”, valgustas vaid kontserdilavade sinine neoonvalgus.

Rahva kogunedes alustas ruumi tagaosas mängu bänd. Seeriasse „Tuvi ämm” on koondatud paarkümmend figuraaljoonistust vanadest  alasti naistest, kes eksponeerivad oma „kehavõlusid” soft-erootilisel kombel. Selgitavas tekstis kirjutab marek, et kujutab piiblilugudest tuntud Neitsi Maarja ema Püha Annat tema lihalikkuses ja inimlikkuses. Naised mareki joonistustel pole ilustatud ega heroiseeritud, nad on naised, kellele aeg on tugevasti vajutanud vananemise, kulumise, väsimise pitsati. Ning näib, et mida karmimalt aeg nende naistega ümber on käinud, seda  karjuvamalt nad keha kui kõige kaduva sümbolit eksponeerivad, otsekui meie ühiskonna mateeriakultust nina alla hõõrudes. Naistega on seotud ka kõnekad portreed, mis räägivad tugevast tahtejõust, suurest vaimust ja inimlikkusest. Näituse avamisel musitseeritud rütmikas progressiivne instrumentaalrokk badass bassikäikude ja unenäoliselt lendleva kitarriga Joe Satriani stiilis tõi eelmainitud portreede iseloomu veel tugevamalt esile, süstides  neisse jumaliku müsteeriumi tabamatust, hajutades aja ning ruumi tunnetust selle määrani, et kogu happening võttis riitusliku iseloomu.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming