Kogudes mõtteid kogutud teostest

Rauno Thomas Moss

JAAN ELKENI isikunäitus „Kogutud teosed” Tartu Kunstimajas kuni 29. II .Elkeni saatetekst näitusele kodeerib ja suunab vaatajat võimukalt ning intensiivselt võtma abstraktse maalikeelega teoseid rohkemana kui lihtsalt abstraktseid teoseid: „Räägin oma maalidel aistingutest ja vaistudest, kuidas asju tajun. Need on vägagi konkreetsed. Ei midagi abstraktset või, kuivõrd on kogu kunst „abstraktne”, „tinglik”, „märgiline”…

Rääkida minu puhul abstraktsusest on seega pealiskaudsus, ajendid ja õhustik viitavad alati konkreetsele  sündmusele, kas või vaid psüühiliselt läbielatust pärit mälufragmentidele”. Mind kui vaatajat, kunstnikku ja semiootikut intrigeerib selline sissejuhatus, mis on otsekui infoleht ravimipakist. See tekst ei kuulu vaidlustamisele, see tuleb alles hoida, et vajadusel uuesti lugeda. Kui on lisaküsimusi, tuleb konsulteerida kunstiteadlase või -kriitikuga. See paralleel pole kindlasti midagi üllatuslikku ega mingil viisil originaalne.

Paul Virilio on  veenvalt esitanud, et kogu XX sajandi kunst on sisimas terroristlik, terroriseeritud ning haigusega hõivatud. Meie vaimu ja inimlikkust on rapitud kahe maailmasõja, holokausti ja tuumaenergeetika läbi, see trauma ja traumeeritud vaim kehtestab ennast kogu oma kliiniliste sümptomite mitmekesisuses endiselt edasi. Kuid ka kõige süngematel ja kummalisematel aegadel on inimesed tundnud rõõmu ja lootnud paremale tulevikule ning tähistanud  väärtuseks loetut – sel aastal näiteks saja aasta möödumist Filippo Tommaso Marinetti artikli ilmumisest Le Figaros. Milliseid seoseid tekitab see tänases kunsti- ja poliitikamaailmas, jäägu pigem kaunistavaks vinjetiks, mis on vaadatavad lokaliseeritud kõrvalmõjudena. Kunstiteos on mänguline ravim: toob välja allasurutu, aitab üle saada traumast, et õpiksime taas iseseisvalt rääkima, kõndima, ehk isegi usaldama ja armastama. Abstraktne kunstiteos  mitte kunagi abstraktne selle tavatähenduses ja dematerialisatsioon pole mateeriast vabanemise tee.

Samas on inimene seotud niivõrd tugevalt sõna ja narratiivsuse külge, et niipea kui mõni elementidest ei näi neid toetavat, toimub tajumuses ümberlülitus ning vaatav indiviid lülitab sisse määrangu: abstraktne, esemetu, ekspressiivne, märkamata, et sellega on ta toimetanud juba suurima „nimetamise” ja „määratlemise” akti. Seega, loonud  täiesti konkreetsesse tähenduste võrgustikku mahtuva entiteedi, mille najal on hea näitus „ära” vaadata. Ära vaadata, kui üks dekoratiivne. Seeläbi on tõesti raske märgata muud kui lugeda kokku maalid ja uurida nende formaati. Kaaluda mõttes, mitu liitrit akrüüli on ühele maalile läinud … Enese lahtikiskumine lõuendil.

Dissektsioon nõuab eelteadmisi, et lõigata ja lugeda. Esteetilisest vaatepunktist ei pea meil olema  eelteadmisi, sest nagu lahtilõigatud inimkeha täidab meid hämmelduse ja vastandlike tunnetega, niisama toimivad ka Elkeni maalid: täidavad meid emotsioonidega, millegi unistava ja leebega, samas millegi kriipiva ja valusaga, mida püüame unustada. Mis mulle Elkeni tööde juures meeldib, ongi see, et esiteks avaneb nende energia (sageli raskepärane, intrigeeriv, isegi valus) ja seejärel, kui oled kirjeldava ja rääkiva inimesena sunnitud sõnadesse  panema neid afekte, tabad vaadatavat analüüsides, et tegelikult on asjad palju ilusamad, puhtamad, vabastatud. Isegi romantilised ja siirad oma selitatuses. Aga ometi kinnitab kunstnik, et esitades oma tundeid ja vaiste asjade tajumisel, pole ta abstraktne, vaid vastupidi, väga konkreetne.

Milles seisneb siis see konkreetsus? Sünesteesias. Võimes tajuda ja tõlgendada ekspressiivseid värvilaike ning pindu täidetuna emotsioonidest,  millele lisanduvad ühtaegu sisu segades ja samal ajal tervikus lisakonnotatsioone loov tekstiline osa, millest on nii palju räägitud ja kirjutatud kui Elkeni flirdist urbanistliku grafitiga. Monokroomselt mõjuvad värvipinnad on tegelikult juba maalilises mõttes enamuses semiootilised tekstid. Madratsiseeria puhul lisanduvad tähenduslikku tõlgendusse veel vaataja enda assotsiatsioonid ja kogemused, mis on seotud voodiga, madratsitega. See kõik  ongi tegelikult siiras ja aus. Sageli ei usu me ausust. Inimene, kes on kui avatud raamat, muutub kas ebahuvitavaks või intrigeerib meid nii, et püüame leida veel midagi, mida varjatakse, või midagi, mis on kirjutatud ridade vahele. Kunstiline reaalsus on kahtlemata ennekõike mänguruum, kus miski tähendab midagi muud. Tähistus on sümboolne. See, mis on konkreetne, ongi aga emotsionaalne impulss, mille me saame, vaadates erineva jõu ja intensiivsusega tõmmatud pintslilööke, nende suunda, katkemist, hajumist ning pindade sulandumist, esiletõusmist, katvust või läbipaistvust, mida tõlgiksin „purustatud näod”, on meie hingepildiks ning Elken „räägib” ja „kirjutab” väga otseselt neist traumadest, hingevalust ja ärevast tajumusest, muutumata seejuures tüütuks või pateetiliseks. See, mis on Elkeni maalides n-ö peidus, ongi see, mida saab edasi anda ainult maalis ja  muusikas – mõlemad meediumid seonduvad ja tõlgenduvad meile kui sünesteetiliste assotsiatsioonide võimalikkus vaataja enda kogemuste kaudu. Seepärast olen nõus, kui Elken väidab, et tema teostes pole midagi abstraktset. Polegi, see mateeria on illusioon, mis on vahetus seoses me vaimse maailmaga. Üks on tingitud teisest. Küsimus on pigem selles, kas tahame ja suudame vaadata oma sisemist koledust. Enese lõhkirebitust? 

Kunstnik ei tee vaatajaga midagi sellist, mis poleks juba vaatajas olemas, s.t maal ei saa olla mõistetamatu, kui me ise pole endale mõistetamatud. Siin pole küsimus selles, milline on maali stiil, kas tunneme maalil ära konkreetseid kujutatud asju või oleme silmitsi abstraktse kompositsiooniga. Sellisel viisil küsib hoopis Elken vaatajalt tema enda eksistentsi kohta. Ma olen alati imestanud, kuidas vaataja kunstiteose pertseptsioon ei peegelda  midagi vähemat ega rohkemat kui vaatajat ennast. Halastamatus aususes. See pole küsimus, kas keegi manipuleerib kellegagi (mis on kindlasti võimalik, aga seda ei tasu karta, vaid seda tasub võtta intellektuaalse mänguna). Küsimus pole hirmus jääda rumalaks (mida me oleme niikunii, sest meie emotsioonid ja kogemused on pidevas liikumises, meil pole aega neid selitada ning eneses selgust leida – neid analüüsida). Ikkagi küsib Elken hoopis  meie inimlikkuse kohta. Elken otsib intelligentset vaatajat. Madratsid, mis kuuluvad oma olemuses intiimsesse ruumi, on säilitanud teatava tabulisuse (sest magades oleme kõige haavatavamad, magades oleme teises olemise tasandis, mis oma sürreaalsuses ja tabamatuses vastandub argimõistuslikkusele ning loogilisusele, sest kuidas me ka ei vaataks sellele, mida tähendavad unenäod, on need meie sisemaailma  kõige intiimsemad urkad).

Niisiis, Elkeni madratsid on isegi omamoodi terroristlikud. Isegi see koht, kuhu me heidame, et pääseda korraks maailma julmustest, muutub altariks, mis on pühitsetud sisse higi ja uriiniga ning millel toimetatakse viimast sakramenti. Voodi on tugeva märgilise laetusega ning juba madrats ise määratleb palju tähendusi, mis mõjutavad kirjelduskeelt. Voodi näitab meie staatust, meie heaolu ja elukvaliteeti. See on üks tasand.  Teine tasand ongi voodi vaimne ja psüühiline mõõde: uni kui surma metafoor. Elkeni madratsid on isegi üllatuslikult eksplitsiitsed, esitades kõrbeisade moraali ja kirjelduskeelt: inimkeha kui uriini ja väljaheidete nahkkott. Julm? Mille poolest? See on meie teha ja otsustada, mida me sellest välja võtame, mida leiame, mida „loetust” kasutame. Nii et minu lühike ja katkendlik mõtisklus Elkeni viimase näituse üle tahab tegelikult julgustada  otsima ja spekuleerima Elkeni teoste tähenduste ja sisu üle sama intensiivsuse, energia ja intelligentsusega, nagu kunstnik haldab ise oma materjali nii füüsilises kui vaimses mõttes.

Ma pole nõus, et peaksime hirmunult peatuma ning vältima spekuleerimist. Nimetagem seda siiski mänguks. Kunstnik, kellel on vähegi midagi öelda, ei loo selleks, et vaatajat mutta suruda ja tema üle brutaalselt võim saavutada, vaid et kutsuda vaataja dialoogile,  rääkida oma lugu, mis tegelikult on alati meie kõigi lugu. „Kogutud teosed” on siinkohal äärmiselt hea pealkiri, mis viitab kokkuvõttele, koondamisele ja kontsentreeritusele. Kogutud teoseid tasub lugeda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming