Kes muinasjutte ei usu, on kaotanud lapsemeelsuse

KÄDI TALVOJA

Velvet Underground (3). Õli, akrüül, kollaaþ, lõuend. 2004 Jaan Elkeni maalinäitus ?Sagrada familia?Hobusepea galeriis 16. VI ? 5. VII

Hobusepea galeriis avatud Jaan Elkeni juubelinäitus ?Sagrada familia? tutvustab vanas kuues uut Elkenit. Tekstikatked, meedialt laenatud märksõnad, nõukogude retoorikast tuttavad loosungid ja reaalsusele viitavad maaliväljad abstraktseks räsitud lõuendipinnal on see, mida elkenlikult kvaliteedilt oodata, kuid seekord, eelkõige küll näituse saateteksti näol lisandunud märtripoos on üllatav ? mõjudes tema varasemat, mõnes mõttes pigem dokumentalisti kiretusele lähenevat tundetooni arvestades pea mõõdutundetult. Küllap on ka ugri-machol viiekümneseks saades õigus tugevamaid tundeid näidata.

Liigses nõretavuses täismeheeas Elkenit siiski süüdistada ei saa. Alibina töötab siin teine aegruum. Elken on oma maalides alati äärmiselt kohatundlik olnud ? seda ka nüüd, situatsioonis, kus sündmused paigutuvad mälestustesse kunstniku traumaatilisest lapsepõlvest, ühte koledasse muinasjuttu, kuhu publikut seekord ekskursile kutsutakse. Ehk seetõttu mõjubki näitus tõsistest teemadest ja rasketest agressiivsetest toonidest hoolimata üsna lapseliku või lapsemeelsena ? Marko Mäetamme stiilis muidugi, pisar silmanurgast alla veeremas.

?Püha perekonna? keskseks motiiviks on autobiograafiline lugu kunstniku ja tema vanemate Siberis veedetud kannatusaastatest ? näljast, surmast, häbist, igatsustest ja vihast ? mis pakuvad samastumisvõimalust paljudele tema saatusekaaslastele. Näitusest kõnelemise teeb loo privaatsus ebamugavaks ? mida on siin võõrastel kommenteerida. Küll aga utsitab lugu huvi tundma mälu mehhanismide vastu ? mil moel või kas üldse on võimalik mälestusi ?kinni hoida? ning kes siis ikkagi on mälestuste tõeline valitseja?

Nimelt on mingitel põhjustel olnud kunstniku traumaatilised mälestused siiani suletud hermeetilisse salakambrisse, mille väikest võtit oleks justkui jubedate ähvarduste saatel keelatud puutuda. (See salakambri-motiiv ning keelatud teo tagajärjed on vist kõigile lapsepõlvest tuttavad). Olles nüüd, aastakümneid hiljem, veendunud, et kambrikese omaniku koolnukeha on jahtunud, laseb suur Elken poisikesel Elkenil kambrisse piiluda ja siis oma hirmude eest kätte maksta. Lapselikus jõuetus vihas rapib ta peremehe kallist, kuigi kasutut kraami ? uhkeid verevast sametist kullaga tikitud lippe, loosungeid, draperiisid ja vaibakesi käristades, lõikudes ja värvidega kokku mäkerdades.

Kunagise ahistaja sümboolne alandamine on võimas (tehniliselt on Elken alati väga tugev olnud) ja tundub, et võib-olla esmakordselt üldse ei ole Elkenit maalimisel seganud hea maitse printsiip: talle omane getolik, kuid peen tekstigrafiti jääb seekord võimsate nõuka-baroklike kuldkirjade varju ja 1990ndatest tuttav kalbe rohekasvalge koloriit on asendunud peaaegu füüsiliselt eemaletõukavate purpuri ja lihaliku vereruuge kombinatsioonidega.

Võttestik, mida Elken nüüd, viimase paari aasta jooksul tõsisemalt rakendab, on läbi proovitud ja mõjukate institutsioonide poolt heaks kiidetud ? lääne eksootikamaiad kuraatorid ei saa Nõukogude Liidu sümboolikat remiksivast kunstist vist veel niipea küll. Pisut teine lugu on kohaliku kontekstiga ? siin ja praegu. Must-valge ajaloo periood, mil siin harrastati kannataja pooside võtmist, näib olevat läbi ning märtriretoorika on asendunud analüütilise sõnavaraga ? lapsepõlv on läbi ja muinasjuttudesse ei usuta enam. Kurb küll.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming