Kellele kuulub avalik ruum?

Eesti ühiskond on piisavalt materialistlik ja konservatiivne, ametlikul tasandil ei ole rahas mõõdetamatute väärtustega eriti midagi teha.

KADRI ROOD

Näitus „Tüüpilised indiviidid. Tartu grafiti ja tänavakunst 1994–2014” Tartu kunstimuuseumis kuni 1. II 2015. Kuraator Marika Agu, kunstnikud Natalie Mei, Rauno Thomas Moss, Maris Männik, Kiwa, Kaido Ole, Aleksander Sprohgis ja Roman-Sten Tõnissoo. Näituse on kujundanud Margus Tamm ja Taavi Villak.

Tartu kunstimuuseumi näitus „Tüüpilised indiviidid. Tartu grafiti ja tänavakunst 1994–2014” on muuseumi suurema projekti osa, millega proovitakse kaardistada, arhiveerida ja mõtestada Tartu kunstielu lähiminevikku. Seekord on vaatluse all tänavakunst, mis paikneb institutsionaalse kunstiloome ja kriminaalse tegevuse kokkupuutepunktis. Tartus linnavõimu ja ka avalikkuse suhe tänavakunstiga on märgatavalt sõbralikum kui Tallinnas, mistõttu on Tartu omandanud tänavakunsti pealinna kuulsuse. Tartu kunstimuuseum on oma kogusse ostnud tänavakunstnik Edward von Lõnguse töö ning nüüd on korraldanud lausa tänavakunstiteemalise näituse.

Näitusel on kombineeritud arhiivimaterjale tänavakunsti kommenteerivate ja selle olemust mõtestavate teostega, tänavakunsti ennast galeriis väljas ei ole. Lähenemine tundub õigustatud, kuna pelk dokumentatsiooni ja arhiivimaterjalide eksponeerimine võtaks näituselt iseseisva kunstilise väärtuse, tänavakunsti massilisem galeriissetoomine aga tekitaks portsu vastuolulisi küsimusi, kas tänavakunsti „kodustamisega” mitte liiga hoogu pole satutud ning selle käigus sõna „kunst” eest „tänavat” pole ära kaotatud.

Väike lõhe eri tüüpi eksponaatide vahel siiski on. Nii-öelda arheoloogilised artefaktid nagu dokumenteerivad fotod ning klaasi all eksponeeritud rõivad mõjuvad toonaste tegijate nostalgiarännakuna minevikku ning tõmbavad fookuse üsna kitsaks. Kunstnike originaalteoseid saab seevastu tõlgendada hoopis laiemas raamistikus. Kuigi näitus peaks katma Tartu tänavakunsti selle sünnist praeguse ajani, on tänavakunsti hetkeseis ja praegu aktuaalsed küsimused jäänud veidi 1990ndate grafititemaatika varju.

Tänavakunstnik

Näitusel on õhus tänavakunstniku isiksuse temaatika. Kes nad on ja miks nad seda kõike teevad? Kunagised grafitipioneerid ja praegused tänavakunsti suurnimed nagu Edward von Lõngus ning MinaJaLydia räägivad sellest, mis ajendas neid looma toona ja mis teeb seda praegu. Kui 1990ndatel oli tegu lapsekingades mässu ja tähelepanu-sooviga, siis praegu jääb kõlama pigem sotsiaalne mõõde: see on vastuhakk linnakeskkonna kaubastamisele ning inimeste argikogemuse elavdamine kummastuse ja küsimuste tõstatamise kaudu. Näituse kataloog toob sisse tänavakunstniku võrdluse flanööri ja dändiga, juttu on ka identiteedimängudest, maskidest ja tänavakunstnikest kui triksteritest. Tänavakunstnik vastab selles mõttes üsna hästi romantilisele kunstnikustereotüübile, kes oma töö eest tasu ei saa ning kogeb tihti mittemõistmist, kuid tegutseb sellest hoolimata sisemise sunni ajel edasi. Lisamõõtme annab sellele kuvandile tegevuse illegaalsuse tõttu riskimoment ning sund teostada oma loomingut nii-öelda tavakunstnikega võrreldes ebamugaval ajal ja ebamugavates tingimustes. Ehk oleks aga olnud huvitav, kui sõna oleks antud ka „vastasleeri” esindajatele, kellelegi, kellele tänavakunst on pinnuks silmas või kes avab riigivõimu ametliku seisukoha.

Tänavakunsti mõtestamist ja konteksti loomist käsitlevates teostes on saadud sellega üsna hästi hakkama. Kaido Ole „Nimeta CLXIII” on tänavakunsti sünniprotsessi, selle tehnikate ning seal valitsevate hierarhiate vaimukas kommentaar. Kiwa videos „Pooleli töö” („Work in Progress”) seotakse grafiti tegemine rituaalsuse ja meditatiivsusega. Kimonosse riietatud kunstnik kõnnib läbi külmunud maastiku ja joonistab oma teel spreivärviga hieroglüüfe. Nii nagu looduses, on ka seintele loodud teosed ajutise ja kaduva loomuga. Loojale jääb tegemisrõõm ning lootus, et keegi jõuab veel tööst rõõmu tunda, enne kui see ära kulub, teiste töödega kaetakse või pinna omanikud selle eemaldavad. Aasiapärasus Kiwa videos viib mõtted ka budistlike mandalate juurde: keerulised värvilisest liivast ornamendid hävitatakse pärast töö valmimist. Mandala kui väljendusvahend sarnaneb tänavakunstiga selles, et tulemuse ajutisuse taustal kasvab protsessi tähtsus ning kahaneb autorsuse roll.

Rauno Thomas Mossi seeria „Suletud Tartu” kannab Tartu linnaruumi potentsiaali väiksuse ja linna provintslikkuse ideed. Kuigi Tartu tänavakunstilooming on üsna elav ja mitmekülgne, põhineb see siiski vaid väikese seltskonna entusiasmil. Nagu ka Kadri Lind on intervjuus välja toonud, on Tartu puhul kohe märgata, kui mõni olulisem tegija loometee lõpetab või lihtsalt Tartust ära on. „Kõik tunnevad kõiki” aspekt teeb anonüümsuse ja identiteetidega mängimise keeruliseks ning hubasusest ja kodususest võib saada ka paine.

Aleksander Sprohgise „Kui sa ei liiguta, siis sa kaod ära” on interaktiivne installatsioon, mille pealkiri annab sisu väga hästi edasi. Sama põhimõttega võib iseloomustada ka tänavakunstniku tegevust: linnapildis tuleb olla oma teostega nähtaval. Kui uusi teoseid ei tee, siis vanad kaovad ja kunstiväljalt kaob ka nende looja. Pidevas liikumises ja muutumises on ka linnad ise oma krooniliselt kiire elutempoga, mille põhjust kiirustajad ise tihti ei mõistagi. Ehk on asi lihtsalt võimaluste paljususest tulenevas püüdes jõuda kõike ja kõikjale. Ka linnaelus on pidev kaasaliikumine peaaegu et olemasolu tingimus. Kes ei liigu, see on varsti nähtamatu.

Võib öelda, et rohujuuretasandil toimib tänavakunst ka väljendusvabaduse ja kodanike tahte arvestamise proovikivina. Kuigi Tartu kunstimuuseum on astunud juba mitu sammu tänavakunsti tunnustamiseks teiste kunstiliikidega võrdsena, on sageli tegemist siiski ebaseadusliku tegevusega, mille eest saab tegijat karistada. Linnapilti reklaamide riputamise eest on omanikku vahetanud teatud hulk raha (kellelt kellele ja kui palju, pole tavaliselt linnakodanike asi), seinale kunstiteose loomise võimaluse eest pole kunstnik aga raha maksnud ning seega puuduks tal selleks justkui õigus. Tegemist on puutumatusega, aga ka linnaruumi kvaliteedi küsimusega. Iga hoone linnas on küll kellegi oma, kuid avalik ruum seda ei ole.

Materialistlik Eesti

Tänavakunsti võib võrrelda ka skvottimisega ehk tühjana seisvate hoonete hõivamisega. Kuigi kellelegi teisele kuuluvasse majja sissekolimine on eba­seaduslik, on maailmas (üks selline maja on ka siinsamas Tartus) palju näiteid selle kohta, et skvottimisega luuakse uut väärtust. Probleem on aga selles, et tänavakunsti, tasuta kultuuriürituste ja vaba aja veetmise kohtade positiivset mõju ei saa otseselt rahas mõõta. Kuigi samad vastuolud püsivad ka mujal Euroopas, on Eesti ühiskond endiselt piisavalt materialistlik ja konservatiivne, mistõttu rahas mõõdetamatute väärtustega ametlikul tasandil eriti midagi teha ei ole. Nii ähvardab Tallinnas Kultuurikatla aeda koos tükiga EKKMist järjekordse majalahmaka ja autolaviini alla mattumine ning kogukondlikest väärtustest rääkijaid võtavad taas vastu kurdid kõrvad. Tihti tundub, et üks väheseid asju, mida linnaruumis võib teha tasuta ja piiranguteta, on igapäevase autosõiduga enda ja kaaslinlase tervist ning linnaruumi kvaliteeti rikkuda.

Keerulisemaks teeb asja muidugi see, et ka kodanikud ei ole oma soovides ühel meelel. Mõned ei salli tänavakunsti, autoga sõitmist peavad aga paljud inimõiguseks. Teised jälle räägivad inimlikust linnast, rohujuuretasandi initsiatiivist ning vabadusest ja loovusest. Milline on siinjuures riigi roll, mõte ja ülesanne ning keda peaks riik kuulama? Kas arvestama peab eelkõige enamuse alalhoidliku hääle või visionääride mõttelennuga? Kas riik peaks või tohiks võtta seisukoha ühiskonna enamuse eelistuste vastu ning asuda valitud väärtusi aktiivselt ellu viima? Ühest vastust sellele muidugi ei ole, kuid meeldiv oleks näha laiapõhjalisemat debatti selle üle, milliseid linnu me tahame ning kelle langetada peaksid olema linnaruumis kohta käivad otsused.