Kas on õige visata vanniveega ka laps välja?

Jaan Elken: „Parem olla millegi suurema sünni kui surma juures.“

REET VARBLANE

Möödunud kolmapäeva õhtul tuli Tartu ülikooli avalike suhete osakonnast ootamatu teade, et „Tartu ülikool ja Tartu kõrgem kunstikool kavandavad vastutuse jagamist maalikunsti hariduse andmisel“, mis tähendab TÜ maaliõppetooli ja maalikunsti õpetamise kaotamist ja maalikunsti esimese astme kõrghariduse andmist Tartu kõrgemas kunstikoolis. Tartu ülikoolis saab edasi õppida kunsti- ja käsitöö õpetaja ning kultuurikorralduse magistriõppes, maalikunsti magistriõppega ei jätkata. Selline ümberkorraldus pidavat „paremini tagama kunstiõpingute kvaliteedi ja konkurentsivõime nii Eestis kui ka rahvusvahelisel tasandil“.

Tartu ülikoolis on maali õpetatud 1992. aastast peale, kahe aasta pärast oleks põhjust tähistada kahekümne viiendat sünnipäeva. TÜ maaliosakonna lõpetajad löövad kaasa Eesti kunstielus ja mitmed neist on olnud rahvusvaheliselt edukad. Ka TÜ ja EKA maalitudengite vahetus on igati edukalt toiminud. Jaan Elken on TÜ maaliõppetooli eesotsas olnud 1997. aastast, tunnustatud maalikunstnike Jüri Kase ja Anne Parmasto kõrval on ta kaasanud õpetamisse ka noori, näiteks Rauno Thomas Mossi ja Veiko Klemmeri. Maaliõppetooli sulgemine on varemgi päevakorral olnud, kuid nii otsustavalt ei ole seda veel ette võetud.

Kas maalikunsti õpetamisel kehtivad mingid üldisemad põhimõtted või oleneb õpetus õppejõu eelistustest?

Jaan Elken: XX sajandi maalikunsti ajalugu on äärmiselt huvitav, maalikunsti sees toimus pidev kirglik võitlus: abstraktne ekspressionism vahetati pildilise kujutamise, popkunst etableerunud kunsti, neoekspressionism kontseptualismi ja minimalismi vastu. Vastandumine toitis maalikunsti, hoidis seda vitaalse ja elujõulisena. Uute meediumide tulekuga leidis maalikunst ennast äkki teispool rindejoont. Teoreetikud rääkisid maali surmast. Kuid maalimist jätkati ning nüüd, kui uute meediumide joovastus on möödas ja maalikunsti kunstimaailmas taas aktsepteeritakse, leiame ennast situatsioonist, kus maalikunst on äärmiselt mitmekesine ja huvitavam kui kunagi varem: kõik suunad, esteetilised süsteemid ja koodid on aktsepteeritud. Lisaks uutest meediumidest saadud kogemus, mis on andnud ka maalikunstile uusi vorme.

Maalikunsti õpetamisel lasub selles olukorras äärmiselt suur vastutus. Maaliõppejõudude teha on see, mis juhtub andekate noortega edaspidi. Siin ei piisa vaid isikliku loomekogemuse edasiandmisest, see ei maksa midagi, see on kunstitundi ilmestav element. Õppejõu peamine ülesanne on olla manuaalsete oskuste neutraalse treeningu kõrval ka kehtiva kunstimaailma vahendaja kunstiõppijale. Bakalaureusetasandil ei saa mööda plastiliste oskuste omandamisest: kuidas käia ringi värvi ja vormiga. Tehnilised oskused tagavad sõltumatuse, ka tehnikast endast. Praeguse maali puhul võib subkultuuridest või kunsti äärealadelt võetud võttestik olla isikupärase käekirja eelduseks. Seega saab oma maalilaadi ehitada täiesti tühjale kohale, kuid enamikule õppuritest ei pruugi selline valik sobida. Paljud vajavad kultuuriruumis kehtivaid konventsioone, et nendega suhestudes sealt tõukuda.

See tähendab, et tuleb tunda kunstimaailma, konteksti, kuhu looming asetub. See esitab õppejõule nõudmise olla kursis viimaste rahvusvaheliste kunstisündmustega, ja seda mitte ainult meedia vahendusel, vaid ta peab võimalikult palju sellest isiklikult kogema. Ka üliõpilasi tuleb innustada võimalikult palju ise nägema, teistsugust kunsti ja kunstimaailma kogema, kas või Erasmuse vahendusel. Olulised kunstikeskused Berliin ja London ei asu meist kaugel. Maalikunstitudeng peab aduma suuremat kunstipilti, kasuks tulevad teiste kunstimeediumide (foto, video, installatsioon) kogemused, aga miks mitte teistes ka kunstivaldkondades (teater, muusika, kino).

Mida avaramat informatsiooni õppejõud valdab ja edastab, seda tõenäolisem on, et tulevase noore kunstniku looming tähelepanu leiab. Loomulikult tuleb analüüsida noore kunstniku käekirja ja eelistusi – siin pole midagi tegemist hinnanguga õige ja vale skaalal –, neid tuleb suunata sellisel moel, et isikupära ei läheks kaduma. Kindla suundumuse järgimine annab võimaluse koolkonna tekkeks, koolkonnad aga välistavad teisitimõtlemist, nivelleerivad isiksust ja võivad tekitada epigoone. Ainult üliõpilase oma käekirja ja rahvusvahelise maalikogemuse süntees – selle variatsioonid on piiramatud, tuleb vaid mõttekaaslased üles leida – võib sünnitada tõelisi loojaid.

Kas ja kuidas on Tartu ülikooli maaliosakonnas ideaali suudetud ellu viia? Kas midagi oleks pidanud teisiti tegema?

Oleme juba pikemat aega pidanud lahinguid lööma maalikunsti õpetamise säilitamise eest. See situatsioon on tinginud katkematu analüüsiprotsessi, otsustajate veenmiseks oleme püüelnud maksimaalse tulemuse poole, oleme seda ideaali tunnetanud. Selline eksistentsiaalne seisund on liitnud õpetajad ja üliõpilased: sellelt pinnalt on päris hea loomingut teha ja seda nii näidata, et võime ka ise uhked olla.

Ülikooli õppekavade kvaliteedinõuded ja permanentne kvaliteedikontroll lausa kohustavad kehtestama maaliõppele kriteeriume, mis peaksid andma vajaliku kvaliteedi. Peale plastiliste oskuste omandamise saab ülikoolis ka korraliku üldkultuurilise pagasi, et osata iseseisvalt mõelda ja teha oma sõltumatuid otsuseid. See on ka olnud üks põhjus, miks oleme ülikooliõppest kümne küünega kinni hoidnud.

Ma ei usu, et me oleksime osanud midagi teisiti teha, sest kõik õppetooli õppejõud on õppetöösse maksimaalselt panustanud. Otsuste taga on inimesed: positiivne otsus tuleb tavaliselt neilt, kes meediumi tunnevad ja sellesse usuvad. Rektorid Jaak Aaviksoo ja Alar Karis tunnustasid maaliõpetamist. Karis leidis, et maaliõpetamise kaotamisel oleksid ülikoolile olnud palju rängemad tagajärjed kui ühe distsipliini kadumine. Selline toetus innustas. Hariduse praeguse reformimise tuhinas läheb kaduma palju väärtuslikku, arvan, et Tartu ülikooli maaliõpe on üks sellest. Kui raha räägib, siis muusad vaikivad.

Professionaalseid maalikunstnikke valmistatakse bakalaureuse- ja magistritasemel ette TÜs ja ka EKAs. Mis on olnud TÜ maaliosakonna tugevus just EKAga võrrelduna?

Iga loomingulise eriala vaimse tervise huvides on säilitada kultuuriruumis vähemalt kahte tõmbekeskust, dubleerimisest rääkimine on kultuuri kontekstis liiast, seda on kinnitanud paljud, kes kunstiõpet edendavad.

TÜs pakuti veel aasta tagasi Eestis ainukesena süsteemset maalikunstiõpet bakalaureuseastmest magistritasemeni. EKA bakalaureuse õppekavas „Kunst“ saab spetsialiseeruda maali, skulptuuri ja installatsiooni või graafika õppesuunal. Selline mitmekesine lähenemine maalikunsti õpetamisel on rikastanud eesti maalikunsti üldpilti. Üsna sageli jätkasid ühes koolis bakalaureusekraadi omandanud magistriõpet teises koolis, seda nii EKAs kui ka TÜs.

TÜ potentsiaal üldkultuuriliste distsipliinide, eriti aga filosoofia, kunstiajaloo ja semiootika osas on loonud eelduse mitmekülgselt haritud kunstnikuisiksuste tekkimiseks, võimaldanud tekitada eluvaldkondade sünergiat. Ülikooli vaimne potentsiaal on mõõtmatu varaait kunstiõppurile: kõrvalerialade abil saab hõlpsasti koolitada uut tüüpi kunstnikuisiksusi (semiootik-kunstnik, informaatik-kunstnik, filosoof-kunstnik, kirjandusloolane-kunstnik, jurist-kunstnik), seda on juba praegugi tehtud. Akadeemiline atmosfäär on andnud TÜ maaliõpetamisele need plussid, mis üha enam intellektuaalseks muutuvas kunstikontekstis varem või hiljem hakkavad tunda andma.

Puhtformaalselt võiks ju Tartus ühendada jõud ja maali õpetada ühes kohas, olgu see siis ülikool või kõrgem kunstikool. TKKs on maaliosakonda määratletud (piiritletud) maalingute osakonnana, kus „kolmandast kursusest spetsialiseerutakse kas disaini või restaureerimise suunale“. See eeldab teistsugust suhtumist maalikunsti ja selle õpetamisesse. Sellest otsusest jääb vägisi tunne, et kokkuhoiu poliitika tuhinas visatakse laps koos vanniveega välja. Või mõtestatakse TKK maaliõpe täielikult ümber? Kui seda tehakse, siis kas ja kui palju kaasatakse TKK maaliõpetamisesse TÜ maalikunsti õppetooli õppejõude?

See küsimus ei peaks olema suunatud mulle, sest praeguse kava sünni juures ei olnud ei TÜ maalikunsti õppetool ega kunstide osakond, ka ei oska ma kosta TKKi eest, mil moel nad oma õpet plaanivad ümber mõtestada. Ja miks peaks hakkama üks õppeasutus uuesti leiutama „suhtumist maalikunsti“, kui see on täies paketis olemas siinsamas Tartu linnas, pikaajalise kogemuse ja järeleproovitud meetoditega. Selles mõttes on praegune käik arusaamatu.

Võib-olla tuleks kujutava kunsti osas teha radikaalsemaid muudatusi, kui ühe õppekava kallal nagistada (kuuldavasti liikus vahepeal mõnes peas päris intrigeeriv mõte, taastada TÜ juurde TKKi baasil Pallas), ei ole ju kunstide valdkonna laiendamine Tartu ülikoolile võõras:

2005. aastal ühendati oli TÜga Viljandi kultuuriakadeemia ja mäletatavasti võttis ülikooli senat 2011. aastal vastu otsuse, et kaunid kunstid on ülikoolile vajalikud. Praegused muudatused, muu hulgas maalikunsti õppekavade sulgemine, ei tõota erialale midagi head.

Praeguses situatsioonis tuleks algatada Tartu kunstiõppe käekäigu laiapõhjaline arutelu/foorum, kuhu on kaasatud erialainimesed ja teoreetikud. Maalikunst võiks seni TÜs hingitseda, kuni suurem ettekujutus paigas. Parem olla millegi suurema sünni kui surma juures. Kultuuriküsimusi ei tohiks otsustada ülepeakaela ja rahast lähtuvalt. Aasta 2017 võiks olla selline daatum, kus visioonid on selgeks saanud, ühtlasi oleks see sümboolne tähis Tartu ülikoolile: siis täituks 25 aastat maalikunsti õpet ja 215 aastat kunstiharidust TÜs.

TÜ plaan õpetada magistrantuuris praktilisi aineid, nagu kultuurikorraldus või kunstipedagoogika, võib anda magistriõppe läbinule mõnevõrra suurema võimaluse rakendust leida, kuid kas ei toodeta niiviisi kõigest natuke ja tegelikult mitte midagi teadjaid. Kas sellise otsuse taga on kokkuhoiupoliitika? Kui ettenägelik see on?

Veider on selle juures see, et maalikunstnikest jäetakse mulje, justkui oleks neil ühiskonnas mõnevõrra vähem võimalusi rakendust leida. Justkui oleks kujutav kunst midagi ebaotstarbelist. Väga hea ettevalmistusega kunstnikud on vägagi rakendatud, see on erialale olemuslik.

Oleme aastate viisi edastanud ülevaated lõpetajate edasistest tegevustest ja loomingulisest käekäigust. Eranditult kõik magistrid on edukad kunstnikud ja leidnud ka palgalist tegevust, selles mõttes ei saa ma aru maalikunsti liigitamisest ebapraktiliseks aineks.