Kas jumalannad tulevad tõesti masinast?

Jana Kukaine: „Läti feministlik kunst peab ennast tõelise kunstina alles tõestama, et mitte olla preili Xi veider kapriis. Just seepärast tuleb sellega tõsiselt tegelda.“

REET VARBLANE

Jana Kukaine kuraatoriprojekt „Jumalannad ex machina“ Tartu Kunstimaja suures saalis, Mētra Saberova isikunäitus „Pimpin’ Yo Mama Crib“ monumentaalgaleriis ja Margrieta Griestiņa näitus väikeses galeriis 17. XI – 10. XII, isikunäituste kuraator on Šelda Puķīte.

Läti kunstiteadlane Māra Traumane on pealkirjastanud läti feministliku kunstisitluse – täpsemalt, selle diskursuse visa jõudmise läti kunsti – puudumise kaudu: „Naiste kunst ja feminismi eitamine: näituste ajalugu Lätis 1977–2011“*. Ta on seal toonud välja paar huvitavat tähelepanekut. Läti naiskunstnike teoseid hakati kõigepealt feministlikus võtmes tõlgendama väljaspool Lätit ja läti kunstiteadust. Ka esimene naiskunstnike rühmitus Latvian National Women League Project (Läti Rahvuslik Naiste Liiga Projekt) käsitles küll ülima intensiivsusega feministlikke teemasid ja algatas ühiskonnas arutelu naise rolli üle, kuid eitas seost feminismiga, sest selle mõtteviisi visuaalne väljendus feministlik kunst on liiga agressiivne. Feminism jõudis Läti kunstiinstitutsioonide ja kuraatorite huviorbiiti alles 2006. aastal, ja ka siis üsna ettevaatlikult.

Novembri keskel avatakse Tartu Kunstimajas kolm läti naiskunstnike näitust: suure saali Jana Kukaine kuraatoriprojekti „Jumalannad ex machina“ on nimetatud feministlikuks näituseks, Mētra Saberova ja Margrieta Griestiņa isikunäituste puhul on jäädud neutraalseks. Aga teades nende kuraatori Šelda Puķīte varasemat kuraatorikäekirja, siis vaevalt needki neutraalsed naiskunstnike väljapanekud on.

Millises seisus on läti feministlik kunst XXI sajandi teisel kümnendil, iseäranis kui seda võrrelda 1990ndate feministliku kunstiga, kui see diskursus Baltimaadesse jõudis?

Šelda Puķīte: Ma alustaksin sellest, et mõistega „feministlik kunst“ on Lätis XXI sajandil keeruline lugu, sest meil on väga vähe kunstnikke või kultuuriprofessionaale, kes ennast otseselt seostavad feminismiga. On iseasi, kui palju kunstnikke tegelikult tegeleb naise ja naiselikkuse küsimustega, kuid nad ei taha nimetada ennast feministiks, sest see kipub seniajani tähendama vana stereotüüpi, et nad on elus pettunud tigedad vanatüdrukud. Kahjuks on see levinud ka Läti kunstimaailmas. Võib-olla ei taha kunstnikud olla sildistatud, mis on ju igati mõistlik. Aga see võib tähendada ka, et feminism on niivõrd läbi põimunud meie argielumõtetega, et me ei tunne enam ära allikat, kust need ideed pärit on. Aga on paar kunstnikku, kes kasutavad feminismi oma ideede lipukirjana, nimetavad ennast kunstnikuks ja aktivistiks.

Mētra Saberova performance „Pimpin’ Yo Mama Crib“ tuleb ettekandmisele ka Tartu Kunstimajas näituse avamisel.

Kaader videost

Kui tähtsad on Läti ühiskonnas feministlikust mõttest alguse saanud ideed, nt LGBT+ liikumine, võrdõiguslikkus?

Puķīte: Ma usun, et Läti ühiskonna puhul võib rääkida kahest suundumusest. Ühiskonna suur osa arvab, et naiste õigused on tagatud ega ole enam mingit vajadust seda teemat üleval hoida või veel enam naiste õiguste eest võidelda, iseäranis kui meil on demograafilised probleemid ja tuleks teha kõik, et sünniks rohkem lapsi. Aga meie ühiskonnas on ka neid, peamiselt kultuuriinimesed, kes on just viimasel ajal taas algatanud naiste õiguste ja positsiooniga seotud diskussiooni ja kutsuvad üles naisi oma õiguste eest seisma. Et aga äärmuslikult parempoolsete vaadetega poliitikud on viimasel ajal saanud järjest rohkem võimu, on konservatiivne šovinistlik mõtteviis hakanud naasma ka valitsusse.

Kuid, ma vähemalt arvan nii, osaliselt on feministlik mõtteviis taas ühiskonnas pead tõstnud ka sellepärast, et see on moekas peavooluteema. Nii on see olnud paljude uute mõtteviisidega. Aga ma olen ka veendunud, et see on siiski kõigepealt reaktsioon kõigele sellele, mis poliitilises elus toimub.

Jana Kukaine: Sõna „feminism“ seostub Läti ühiskonnas enamikule siiski millegi ähvardavaga. Selles mõttes on meie harituse tase kahjuks väga madal, eel- ja väärarvamuste tase on aga see-eest üsna kõrge. Paradoksaalselt ei tähenda see, et võrdõiguslikkuse, naiste õiguste eest võitlemise idee või vajadus vähendada vägivalda oleks kõrvale lükatud, neid teemasid lihtsalt ei seostata feminismiga. Õnneks, kui võrrelda 1990ndatega, saab praegu kätte märksa rohkem teavet ja uus põlvkond on avatud meelega.

Feministlik kunst on marginaalne nähtus, mingis mõttes on see isegi demoniseeritud. Feministe seostatakse siiani õnnetu abikaasa, hüsteerilise naise või sinisuklusega. Mul on tunne, et ikka veel tahetakse naist näha ainult kena, õrn ja armsana, kes on valmis ennast ohvriks tooma ja kes peab alati ilus välja nägema. Sidet feminismiga võib võrrelda ohtliku armulooga, mis hävitab elu täielikult. Seetõttu peab feministlik kunst ennast alles tõestama tõelise kunstina, et mitte olla preili Xi veider kapriis. Kuid – kuigi kaunis kummalisel viisil – just see on mulle olnud tõestuseks, et feministlik kunst on midagi sellist, millega tuleb tegelda.

Miks olete valinud just Margrieta Griestiņa ja Mētra Saberova läti feministliku kunsti diskursuse tutvustamiseks Tartus?

Puķīte: Mind on huvitanud eelkõige tugeva sõnumiga naiskunstnikud. Ma ei mõelnud Tartu Kunstimaja näituste puhul otseselt feministliku diskursuse peale. Suure saali grupinäituse usaldasin Jana Kukainele, kes on praegu Läti kunstiareenil vaat et ainuke kuraator, kes lähtub feministlikust diskursusest.

Margrieta Griestiņa ja Mētra Saberova on väheseid väga tugevaid ja omal viisil radikaalseid naiskunstnikke. Nad kuuluvad läti kõige nooremasse kunstnike põlvkonda, sündinud 1990ndate esimesel poolel. Nende kunst annab kogu projektile erilise värvingu.

Olen nimetanud Mētra Saberovat läti Orlaniks, sest tema kasutab oma keha samaviisi, nagu seda tegi too kuulus prantsuse kunstnik, et luua suuri sümboleid ja öelda selgelt oma seisukoht. Kunstnik harrastab meditsiinilist turismi: ta laseb oma kehaga arstidel manipuleerida, näitustel eksponeeritakse selle põhjal valminud animatsioone, maale, fotosid, videoid või installatsioone, kuhu on lisatud ka haigladokumentatsioon. Saberova esitab väga avameelselt, mõnikord isegi jõhkralt, mõnikord aga mänguliselt küsimusi naise õiguse kohta oma keha suhtes, et vabastada keha tabudest ja klišeedest. Ta loob teadlikult olukordi, kus kohtuvad kunst ja aktivism.

Maali-, foto-, installatsiooni- ja tegevuskunstnik Margrieta Griestiņa mängib selles projektis autsaideri rolli. Ta on selles lihtsalt haruldane, lausa marginaalsete maailmade kuninganna. Tema valitud teemasid ja formaate on väga raske paigutada mingi stiili või liikumise alla. Griestiņa puhul ei saa rääkida ideedest või kommentaaridest, vaid neist saadud impulssidest, mida esitatakse kitšile ja massikultuurile lähedases esteetikas nagu reegliteta naljakat mängu. Tema hiljutised projektid sarnanevad moedemonstratsiooniga, kus ei esinenud modellid ja tegemist oli taaskasutuses rõivastega, lip-syncing-lahingutesse on ta kaasanud oma sõbrad. Ühes performance’is näitab ta fotosid, kus teda on kujutatud tema enda välja mõeldud tegelasena, kes kannab videomängu järgi nime Daggy. Daggy on keskealine mustanahaline maamees, mats. Daggy eirab tavapäraste videomängude reegleid ja hakkab virtuaalsest maailmast selfie’sid tegema, mis mingis mõttes loob kummalise meta-selfie situatsiooni.

Jana Kukaine, kes osalevad teie kuraatoriprojektis?

Kukaine: Näitusele „Jumalannad ex machina“ olen valinud Rasa Jansone, Anda Magone, Inga Meldere, Ingrīda Pičukāne ja Eva Vēvere teosed. Kõik nad esindavad 1970ndatel ja 1980ndatel sündinud kunstnike põlvkonda, kes alustasid oma kunstnikuteed 1990ndate lõpul või 2000ndate algul. Rasa Jansone on maali- ja installatsioonikunstnik, kes mõtestab oma kunstis naiskunstniku ja ema rolli, esitab küsimusi loov- ja pereinimese stereotüübi kohta. Ingrīda Pičukānele meeldib tuua avalikkuse ette pooleldi tabuteemasid, nagu menstruatsioon ja masturbatsioon, mida ta kujutab koomilistel maalidel. Anda Magone on saanud fotograafihariduse, ta on aastaid pildistanud ennast ja oma sõpru alasti, dokumenteerinud keha muutumist ja vananemise jälgede häbenemist. Eva Vēverelt on väljas nõukogudeaegsed naistepäevakaardid, mida ta on töödelnud. Inga Meldere, keda esindab edukalt Temnikova ja Kasela galerii, näitab Tartus sümbolistlikke kollaaže, neitsi Maarja ja antiik-kreeka jumalannade ikooniliste kujutiste töötlusi.

Näitused avatakse 17. XI Mētra Saberova ja Ingrīda Pičukāne performance’iga ja eksperimentaalse muusika ansambli TVMaskava etteastega.

* Māra Traumane, Women’s art and denial of feminism: history of exhibitions in Latvia 1977–2011. Kogumikus Working with feminism: curating and exhibitions in Eastern Europe. Toimetanud Katrin Kivimaa. Tallinn, TLU Press 2012.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming