Joonistus vajab oma metodoloogiat

Reet Varblane

Tallinna Kunstihoone galeriis arutavad joonistuse ja joonistamise õpetamise üle Margot Kask, Lembe Ruben, Tanel Rannala ja Siiri Taimla.        Tallinna Kunstihoone galeriis on 6. märtsini vaadata joonistuste näitus „Harilik”. Sellel väljapanekul on küll kuraator, kuid see on pandud kokku pisut teisiti kui tavapärane, mõnd teemat või ideed vahendav kuraatoriprojekt. See näitus on kasvanud välja laiendatud sõpruskonna ühistegemistest.  Näituse kuraator Margot Kask, kuidas iseloomustad seda projekti?  Margot Kask: Selle näituse põhjuseks oli eelkõige soov end joonistamise abil väljendada. Alustasime ühise näituse idee arendamist ateljeekaaslaste Tanel Rannala ja Kaija Kesaga, kui  meile Taneliga selgus, et meile ei sobi Rotermanni kvartali Loovala tingimused ja olime otsustanud sealt lahkuda. Hiljem kutsusime osalema veel mõned kunstnikud, kellega seda pinda olime jaganud: Kaie Kali, Kadri Kangilaski, Marilyn Piirsalu, Anna-Liisa Pärdi, Helen Tago, Toomas Tõnissoo jt. Võtsin enda peale organiseerimise ja kutsusin juurde Jaanika Peerna ja Ramo Tedre. Et väljapanek ei valguks liiga laiali, pakkus  Tanel välja hariliku-idee: harilik kui harilik pliiats ehk siis kõige tavalisem joonistamisvahend. Kuna mitmed osalejad tahtsid kasutada ka teisi vahendeid, otsustasime kasutada „harilikku” pigem metafoorses tähenduses. Harilik pliiats tähistab niisiis joonistamist kui katsetamist, proovimist, harjutamist ja suhestub kaasaegse kunstikeele ja teadliku eneseväljendusega üldises mõttes. Püüdsime mõtestada joonistamise tähendust ja rolli praeguses kunstis. Kuna töötasime mingil  määral ette antud seltskonnaga, puuduvad sellelt näituselt mitmed suundumused. Siiski kõnetavad mõned tööd hariliku ja harilikkuse kõrval ka ainitisemalt joonistamise teemat, näiteks Eva Luure, Kadi Pajupuu ja Marilyn Piirsalu videod, Kaija Kesa tikkimist jäljendavad joonistused ja Toomas Tõnisso kujutlemise ja teostuse suhteid kommenteerivad objektid. Sellise grupinäituse üks häid mõjusid on teadmiste ja kogemuste tihenemine, vastastikune  otsingute toetamine ja täiendamine. Iseasi, kui palju see areng vaatajani ulatub. Arengust rääkides – see projekt kestab edasi, maikuus tuleb Tartus Y-galeriis uus näitus, kuhu olen lisaks selle näituse valikule palunud osalema mõned uued kunstnikud. 

Mida see väljapanek teile kui osalistele on andnud?       

Lembe Ruben: Mulle on alati pakkunud huvi kunst, mis peegeldab emotsioone, kunstniku  sisekaemust, otsinguid. Mäletan, kui Vive Tolli eksponeeris oma n-ö soditud, joonistustega kaetud lauapaberi, siis üks noor kunstiteadlane kirjutas selle kohta väga põlglikult, et tema küll ei taha näha vana kunstniku, pensionäri lauapaberit. Minu arvates oli see kohutavalt huvitav, sest Vive Tolli töödes – selles, mida ta avalikkuse ette toob – on kõik viimse kriipsuni paigas ja äärmiselt viimistletud. Mulle meeldib ka meie näitusel n-ö vaba kritseldus, eneseväljendus.       

Siiri Taimla ja Tanel Rannala ehk siis Joonmeedia,  te osalete selles projektis, kuid teie töö – intervjuud kunstiakadeemia õppejõudude ja tudengitega – pole joonistus, see kuulub joonistamise kui meediumi metatasandi, selle meediumi peegeldumise hulka. Samas oli Tanel otseselt selle projekti sünni juures. Kuidas te tulemusega rahul olete?     

Tanel Rannala: Arvestades kunstiretseptsiooni hetkeseisu, mida pean ebasüsteemseks ja konarlikuks, olen väga rahul, et otsustasime Siiriga need intervjuud võimalikult kõnelejate stiililaadi arvestades üles kirjutada. Usun, et säilitasime nii olulise metainfo. Algselt oli meil plaanis ka kõik tekstid ühtseks terviktrükiseks kujundada  ja visuaalsete joonistuste-mudelitega varustada. Takistuseks sai rahapuudus. Tartu jätkunäitusele juunikuus on plaanis ka väljaanne.     

Siiri Taimla: Kuna Joonmeedia üheks põhiliseks tööriistaks on olnud joonistus, siis tahtsime omalt poolt täiendada seda näitust kriitilise pilguga joonistuse hetkeseisukorrale kunstiakadeemias ja meie kunstiväljal laiemalt. Intervjueeritavate hulgas on dekaane, professoreid, dotsente, õppejõude, kuraatoreid, kunstnikke ja üliõpilasi, kelle intervjuud on meie kodulehel kättesaadavad. Kuna meie eesmärk oli dialoogi  kaudu teadlikkuse suurendamine, siis võib tulemusega rahul olla. Oluline küsimus on aga, mis saab edasi? Selleks, et joonistus ei taanduks tühiseks tööriistaks, lasub suur vastutus joonistuskateedri õppejõududel ja kunstnikel, kellele joonistamine on vajalik eneseväljendusvahend.   

Kas intervjuudes tuli välja midagi, mis iseloomustab  meie kunstikõrgkoolide joonistusõpetust, selle taset?   

T. R.: Süsteemsete käsitluste puudumine on tõeline lünk: EKA joonistuskateedri juhataja Anu Juurak tõi oma vastuses välja vajaduse kaardistada „hetkeolukord riigis”, rääkida kunstnikega, kes joonistavad, koguda nende  töid ja anda välja monograafiaid. Selleks et teada saada, mida nad mõtlevad ja missugune on nende kunstnikupositsioon. Ja kuna kunstiharidus ja kvaliteetne info vahendamine on sõltuvusseoses, siis tunnen rohkemgi kui varem, et olen kunstnikuna sattunud tühimikku, kus Eesti meedias saab kunstist kirjutamise puhul konstruktiivse lähenemise asemel kuulda ja lugeda poeetilisi tundlemisi. Vaja oleks süsteemsemaid käsitlusi.   

Kas võib öelda, et joonistamine on siiani mingisugusel viisil kunstiõpetamise alus?   

M. K.: Praegu pole joonistamine kindlasti enam ainuvõimalik kunstikõrghariduse alus, aga kui rääkida kogu kunstiharidusest, hõlmata kogu kunstiõpetus lasteaiast peale, siis on joonistamisel selles kindlasti oma orgaaniline osa. Kunstikõrghariduses on erialasid, kus joonistamine on pigem rudimendi rollis. Seetõttu  ei jõua mõned üliõpilased enam selle kaudu loova visuaalse mõtlemise juurde. Tuim, kohustuslik harjutamine pigem segab nende arengut. Samas on see üks lihtsamaid väljendusvahendeid. Joonistamisega seostatakse eelarvamuslikult traditsioonilisi käegakatsutava mateeria ruumilise kujutamise oskusi, mille omandamine (ja kasutamine) võtab suhteliselt palju aega. Kuid ruumiliste struktuuride asemel saab joonistada ka tasapinnalisi skeeme.  Kuna joonistus sisaldab käe liikumise vahetut jälge, saab selle nagu etenduskunstides keha liikumise ja hääle intonatsiooni abil edasi anda emotsioone. Eesti joonistusest võiks näiteks tuua Siiri Taimla seeria „Ohutu?” (2008), mille sisuks on tuumaenergia tootmisega kaasnevad ohud. Need joonistused on emotsionaalsel tasandil teadlikult liialdatud vormikeelega, ühtaegu lapselikult süütud, abitud ja hirmutavad. „Hariliku” näitusel esindatud kunstnikest  kasutab seda meetodit näiteks Kaie Kal, kes väljendab lihtsaid rõõme naivistliku pildikeele abil. Marko Mäetamm kasutas oma näitusel „30 Stories And 4 Cockroaches” („30 lugu ja 4 prussakat”, 2010) naivismi/naivistlikku pildikeelt, et esile tõsta süüdimatust. Vastupidiselt neile joonistas Laura Pählapuu oma magistritöös „Korratuse uurimus” (2009) seeria pisiasjadeni üksikasjalikke pilte, et kirjeldada igapäevast segadust. Tema idee  harutada eristamatu tolm ning esemete kihistused lahti nende tekke ja kujunemise protsesse mõista aitavateks osadeks nõudiski üksikasjalikkust. Väljendusvahendi võimalusi tundes saab selle nüansse kasutada sõnumi tähendusliku osana. Teiselt poolt eeldab subjektiivsema väljenduskeele mõistmine vaatajalt mõningast ettevalmistust, vähemalt häälestust.       

S. T.: Joonistusel on kindlasti oluline osa kunstiõppe põhialustes, kuna see on üks esmaseid vahendeid oma mõtete väljenduseks, pealegi on see kõigile kättesaadav. Kui rääkida kunsti üldharidusest, siis nõustun Anneli Porriga, kes oma intervjuus rõhutab, et kunsti tuleks õpetada kui üht kommunikatsioonivahendit, kui keelt või koodi, mitte vormitunnustest  lähtudes. Tooksin siinkohal ära veel idee, mis meie intervjuudest mitmel korral välja tuli: vajadus joonistuskeskuse järele. Väga hästi kirjeldab seda ideed oma intervjuus Marko Mäetamm: „See peaks olema selline keskus, mis on hea platvorm doktoriõppele, kus viiakse läbi eksperimentaalseid kunstiprojekte, mis suhtleb teiste joonistuskeskustega maailmas. Paljude koolide juures on sellised drawing center’id olemas,  need on omalaadsed kunsti ja mitmesuguste teiste valdkondade sünteesimise laborid. Seal tegeletakse joonistamise kui meediumiga, mis on tänasel päeval oma iseloomult hästi laiali valgunud ja seetõttu teistele valdkondadele hästi avatud. Joonistamise abil võid teha psühhoanalüüsi, uurida ja mõõta, võid illustreerida, kavandada, teha jooniseid, rääkida lugusid, kirjutada romaane, kasutada seda võõrkeele asemel suhtlemisel, juhtida liiklust jne.”   

T. R.: Joonistamise manuaalsed-praktilised  oskused, meetodid, teooriad ja metodoloogia peaksid kunstikõrgkoolis kindlasti olema süsteemsemalt käsitletud kui praegu.   

M. K.: Ma arvan, et nii laia vajaduste hulka saaks edukalt katta ainult töögrupiga, mistõttu olekski keskust vaja. EKA joonistuskateedri õpetus on viimase 15 aasta jooksul väga palju edasi  liikunud, seda näitavad üliõpilaste näitused ja magistritööd. Kuid ka neile, kes enam ei õpi, oleks vaja joonistuskeskust. Mina näiteks tunnen puudust teoreetiliste tekstide kogumikust, kus ei kõnelda enam sellest, kuidas joonistada, vaid sellest, kuidas joonistamine kaasaegse visuaalkultuuriga suhestuda saab või võib. Kui vaadata mujal ilmas korraldatavaid ja korraldatud joonistamisega seotud projekte nagu New Yorgi MoMAs toimunud XX sajandi joonistust  kokku võttev näitus „On line” või Emma Dexteri vaba joonistust kaardistav kogumik „Vitamiin D”, siis on joonistamine taas pildil. 

L. R.: Ma ei kujuta ette, et kunstikeelt saaks ainult teoreetiliselt omandada. Tegu on rohkem  tunnetusega. Kui inimene loob alateadlikult sümboli ja esitab selle näitusel, siis sellest saadakse alateadvuslikult aru, see moodustab ühtse tähendusruumi. Vaataja, kes on midagi sellesarnast läbi elanud, saab äratundmisrõõmu osaliseks. Mulle helistas mõni aeg tagasi maalikunstnik, kes on väikeste lastega kodus nagu minagi. Minu pildid olid talle meeldinud ja tekitanud soovi ka ise kunstitegemist jätkata. Et ennast väljendada, ei pea olema suuri  ruume, lõuendeid ja palju aega, piisab pliiatsist ja tükist paberist. Kui oled käsist-jalust seotud, saad „lennata” vähemalt paberil. Ma olin tema soovid ilmselt sümbolitesse kodeerinud. 

Ei saa öelda, et ka Eestis ei oleks joonistamisele viimasel ajal tähelepanu pööratud: Loit Jõekalda eestvedamisel korraldatud joonistamistriennaal on korraliku programmi  (konverents, töötoad) ning heade välisesinejatega (Dan Perjovschi, kui tuua vaid üks näide) juba kaks korda toimunud. EKAs on korraldatud mitmeid kontseptuaalse joonistamise kursusi, mis on lõppenud avaliku väljapanekuga ja mis on tõeliselt radikaalsed olnud. Aga ikka on tunne, et joonistamine on kuidagi vanamoodne. 

T. R.: Kaasaegsele kunstile on iseloomulik sotsiaalpsühholoogiline teravus, joonistuste juures seda tavaliselt ei näe: kunstnikud käsitlevad ühiskondlikust vaatepunktist tähtsusetuid  teemasid, tulemus on emotsionaalselt enesekeskne. Eesti kontekstis on oluline aru saada, mis üldse toimub tänasel kunsti- ja joonistusväljal ning avaldada see ka osapooltele. Vaja oleks Eestis valitsevad üldised ja institutsionaalsed olud avaliku meedia vahendusel või väga hästi juhitult-kaasatult „selgemaks joonistada”, iseloomustada praegust aega ja fikseerida olukordseisund, kus kunst-joonistamine tegutseja jaoks toimub. Meil ei ole loodud piisavalt eeldusi  selleks, et need, kel pole joonistamisest kui tegevusest ja nähtusest ükskõik, saaksid teistele omakorda vajalikke eeldusi luua. Lisaks joonistamisoskusele – kommunikeerida käe ja aju koostöö tulemust – oleks vaja praegusest märksa enam aktiivse hoiakuga kunstnikke-kodanikke, kes peavad lugu ka aineülestest oskustest-printsiipidest-põhimõtetest ning kellega koostöös siis mõelda ja tegutseda soovitud olukorra nimel.       

S. T.: Joonistus on ka meil olnud justkui olulisel kohal kunstihariduses, seda on näha olnud ka  kõikvõimalikest joonistute näitustest. Kui aga dialoog on jäänud kesiseks või seda pole tekkinud, siis tõenäoliselt ei ole edastatud sõnumid olnud piisavalt olulised. Dan Perjovschi on siinkohal väga hea näide joonistavast kunstnikust, kes on väga hästi edastanud aktuaalset sõnumit üldmõistetava koodi abil.       

M. K.: Joonistamine on üks kaasaegse kunsti vähe käsitletud valdkond. Joonistus kui väljendusvahend vajab uut värsket mõtet. Vestlust suunanud ja selle üles kirjutanud