Jalutuskäik tallinna galeriides

Andri Ksenofontov

Jonas Gasiulis. Meie küsimused on kohutavamad kui teie vastused. Akrüül, küünal, tahm, lõuend.ellu maar

Jaan Elkeni näitus ?Herbaarium? Vivian Napa galeriis kuni 17. V; Paul Alliku näitus ?Namiibia maastikud? kuni 20. V ja Jaak Arro ja Jonas Gasiulise näitus ?Altar esteetikale? Vaala galeriis kuni 21. V.

Kunstielamus

Jaan Elken haigutab hilisööl telefonitorusse vastuseks arvustaja arvututele küsimustele. Arvustaja on aga täis adrenaliini, sest ta peab tõestama, et käis tõepoolest näitusel. Endamisi defineerib ta telefoni vaidlevaks raadioks. Tõnu Kaalep defineeris Elkeni kirjutavaks raadioks. Kli?eedest ja kit?ist rootsudeni puhastatud pilte ei ole võimalik mäletada, mistõttu kunstnik ja arvustaja räägivad teineteisest mööda. Nad mõlemad vaatavad Internetis mäletamatute piltide unustatud poolfabrikaate, mis muudavad viitevõimetu vaidluse sama koomiliseks nagu tordisõja ohvrite moosi-kreemikihi korbad. Nagu Elken garneerib maale akrüüli kastetud rukki, kaera ja roosidega, nii kastis galerist Internetti töötoorikute päevapildid, ühinedes nõnda kunstniku entroopia-võidumarsiga.

2003. aasta Ühispanga sügisnäitus jäi Elkeni hinge kripeldama. Aasta hiljem Loviisas valmisid tal ?Roos on roos?, ?White Shade of Pale. Vol. I ja II?, ?White Label? ja veel mõni ülemaalimisele mõistetud töö. Neist sai tänavuse Kunstihoone-näituse stardimeditatsioon, mis sündinud Soome stuudiovaikuses. Millest Kunstihoone lippude, loosungite ja madratspurjede paraad lendleht-ohtrate hüüdlausetega üle käis, sellest kaapis kunstnik lapi ja nuustikuga kokku ?Herbaariumi?. Põrandakaltsude akrüültõmbed tunduvad Napa galeriis loomulikumad kui punalippude akrüülvandalism poolteist aastat varem Ühispangas.

Hallide, valgete ja punaste piltidega, igas toas üks värv, jäi Elken rahule. Ta ütles arvustajale: ?Proua, see, mida te peate paabulinnusuleks, on tegelikult värvi kastetud surnud varblane.? Arvustaja arvas, et ?Herbaariumi? tööd on vaiksemad, tekst lühem ja tuumakam kui üle lõuendi paljundatud lööksõnad Kunstihoones. Elken vastas, et kui tööde pealkirjad ritta panna, saab tõesti luuletuse:

Kahvatu valgem varjund.

Hall Radio Luxembourg.

Hullud lilled, paljad lilled, surnud lilled, kaer ja

rukis.

Mu arm kui ruske, ruske roos. Kolm roosi. Roos on

roos.

Rosa Sinensis, kas sinoloogiline hiina kask

või ometi üks roositu pilt sine rosa?

Kui kiri lõpeb, tuleb unimagun, viski tunnustatud

maitse.

*

Arvustaja käis ekstra surnud varblast otsimas, aga ei leidnud.

 

Paul Alliku pildid teisest maailmast

 

Paul Allik jäi truuks pallaslikule kunstitraditsioonile keset Tallinna muutlikku kunstikliimat. Üleminek nõukogudeaegsest poliitilisest sisepagulusest uute trendide autsaideri rolli toimus suurema raputuseta. Kui Eesti kunstis on ridamisi impressioniste, postimpressioniste ja mõni Matisse, siis Paul Allik oma kalligraafilise kontuuriga on eesti Dufy. Pintslilöögid pastoossest graafiliseni moodustavad tema pildikeele lahutamatu osa.

Ühiskondliku sulaga avanes maailm ka Paul Allikule. Rahvarinde päevil kohtus ta rootsieestlase Peeter Puidega, kes ta enda poole Namiibia pealinna Windhoekisse 1996. aastal külla kutsus. Kohale jõudnud, taipas Allik, et oli kodust valed värvid kaasa võtnud. Esimesed kaks realistlikku tööd on valminud harjumatus kuumuses ja nähtud läbi silmis lõhkevate veresoonte. Neli aastat kuivust kivi­ilmas tekitas katastroofitunde. Poleks olnud midagi imelikku, kui maailma vanimast kõrbest oleks dinosaurus välja kõndinud. Ja siis haaras Aafrika-palavik, kus rahnud, künkad ja puud hakkasid elama kui kaelkirjakud ja elevandid ? ning ükski värv ei olnud vale.

Mõne korra katsetas Paul Allik päeval töötamist. Päike grillis silmad siniseks, nõnda ka maalid välja kukkusid. Alles õhtul enne loojangut oli võimalik süvenenult maastikku vaadelda. Et õhtueha kestab Aafrikas sama kaua kui lambinupuvajutus, siis enne täieliku pimeduse saabumist oli aega üks tund. Selle ajaga pidi valmima pilt, sest vana kooli mehena maalis Paul Allik maastikku eranditult natuurist.

Tulemuseks on väljendusjõud, mis on saavutatav ainult kunstniku sulamisega kujutatavasse. Iga pilt näitusel kiirgab päeva jooksul kogutud kuumi muljeid, mis on intensiivse tööga lõuendile kantud. Maalija muutis selle tunni napist ressursist elava kunsti allikaks, nagu oma elu viimased aastad Tallinna filterveevärgi ateljees Ülemiste järve ääres.

 

Püha iroonia

 

Vaala galerii imbus lõhkilöödud Tselluloosivabriku tühjadesse ruumidesse. Enne kui tööstusmälestis järjekordseks korteriarenduseks kohitsetakse, terendus sinna hetkeks, ei, installeerus, ilus idee vanast vabrikust kui kultuurikeskusest.

Jaak Arro ja Jonas Gasiulis on vastandid. Paradoksaalsel kombel sarnastab nii erinevaid kunstnikke tahvelmaali harras harrastamine. Kujutava kunsti kunagisest ookeanist on saanud tiik installatsioonisauna taga.

Jonas Gasiulis rõhutab, et tema tööd ei ole nõepildid, vaid küünlajoonistused. Kui vanemad vennad kirjutavad kilekudumise ja kaablikeerutamise projekte, siis tema, lollike, joonistab küünlaga, pidades end päriskunstnikuks. Mida ta joonistab, osutub eimiskiks. Otsides tehnikat, mis väljendaks kunsti kadumist, sattus Gasiulis nõegrafiti tehnikale ühiskondlike ruumide kriidilagedes. Eemalt paistab pannoo kui vägev tabuun Leedu karvaseid ja sõralisi, lähemalt on see vandalismiga rikutud lõuend. Eemalt nimbused ja linnud, lähedalt lakke pillutud tikud. Milline sigadus.

Gasiulise tööd on linlikult mitmekihilised: tänavavaade, aknaklaas, seinad, nodi, sirgeldused. Jäävad asjad on kujutatud õliga, ajutised asjad akrüüliga, hajuvad asjad suitsuga. Gasiulise valusvaimukad maalid on varustatud materjalimoraaliga.

Jaak Arro ei tõmba pähe Jonase narrimütsi, vaid heidab õlgadele sisekujundaja mantli. Rahumeeli nikerdab ta tulbimotiividega puittahveldisi, millega muudab pildid mööbliks, mida annab kokku monteerida tugitooliks ja diivaniks, millel istudes paljaste naiste, luikede ja inglite pilte nautida. Laud, kuhu veiniklaas toetada, on samasugune tulbinikerdus klaasi all. Stiilne, väikekodanlik ja irooniline. Arro kunsti pühalikku poolt kannab sajanditaguse Blaue Reiteri intuitiivse vormikäsitluse ja olemusotsingu entusiasm.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming