In memoriam: Guido Sammelselg

Guido Sammelselg20. IV 1956 – 4. IX 2013

Guido Sammelselg oli üks neid inimesi, kellele isiklik hüve polnud mitte ainult kasvatamiseks, vaid ka jagamiseks. Tema toetus – nii rohkem kui vähem avalikult, nii raha kui sidemeid kasutades, nii nõu kui ka õlaga, nii kolleege kaasa kutsudes kui ise panustades – nüüdisaegsele noorele Eesti kunstile tähendas nii mõndagi. Sammelselja toetusest oli kunstnikele kasu sel moel, nagu ikka kasu saadakse: toetused, stipendiumid ja ostud pakkusid kunstnikele paremaid materiaalseid võimalusi.
See on eriti oluline põhjusel, et enamasti oli tegu noorte,  alles alustanud või alustavate kunstnikega, kellele stipendium või ost ei tähendanud uut mugavust, vaid võimalust edasi töötada, õppida, reisida. Teiselt poolt tähendas aga Sammelselja tegevus ka sümboolse kapitali laialijagamist. Oma panuse afišeerimisele ei pööranud Sammelselg erilist tähelepanu, tema toetused ronisid niidistikuna kunstipilti, kuid üht-teist imbus siiski ka välja ja oluliseks sai metseeni mõiste uutmoodi kehtestumine. Kui Eesti kultuuris räägitakse ärimeestest ja nende kunstiükskõiksusest, kerkib meie silme ette vastupidise näitena Sammelselg, kirglik huviline, kes soovis ennast arendada, kuulata teiste arvamusi. Alustanud vanema kunsti kogumisega, jõudis ta 2000ndate alguses nüüdisaegse kunstini, ja seejärel ka rahvusvahelise pildini.
Ning just see, et Sammelselg keskendus nüüdisaegsele, tegi ta harukordseks. Tema tegevusse ei kanaliseerunud ühiskondlik suhtumine, vaid vastupidi: oma tegevusega püüdis ta alles tekitada mingitki kandepinda nüüdisaegsele kunstile. Toetada midagi, mille peale ei saa kinnisilmi kihla vedada, oli risk. Kuid just riskialdis Sammelselg oligi.
Ta ei kartnud nüüdisaegset. Talle meeldis see. Tema tegevuses ei olnud laialivalguvust: mitmeharulisusest hoolimata oli alati olemas kontseptuaalne teravik ning selge tung. Tung tänasesse päeva.
Inimeste kiht, kes on otsustanud tähelepanu pöörata nüüdisaegsele kunstile, on Eestis õhuke. Guido Sammel-selja lahkumisega on see jäänud peaaegu olematuks. Kuid oma panusega andis ta lootuse, et selle taastekkimine pole võimatu.
Eero Epner, Alice Kask, Neeme Külm, Peeter Laurits, Marko Mäetamm, Kaido Ole, Jaan Toomik