Ilma kehata varjud

Birgit Püve poliitilise tähendusväljaga varjuportreedes võib näha visuaalset (enese)tsensuuri, nagu seda representatsiooniga tegelevate kunstnike puhul sageli kohtab.

TANEL RANDER

Birgit Püve isikunäitus „Varjupaik“ Tallinna Linnagaleriis kuni 15. X.

Birgit Püve „Varjupaik“ mõjub keset segadust, mida kutsutakse Euroopa rändekriisiks, kui poeetiline lugulaul. Ma pole siiski kindel, et rändekriis on selle näituse põhiteema või et me tänu näitusele selle kohta rohkem teada saame. Pigem on esiplaanil kunstniku suhe tugevalt politiseeritud kontekstiga – sellest on palju õppida, nii mõistame paremini teiste inimeste mõtteid.

Ma ei ole kunagi käinud Vao külas, samuti pole ma rändekriisi lähedalt näinud: pole käinud põgenikelaagrites, okastraadiga piiritsoonides jne. Ma ei tea, mida see mulle või kellelegi teisele annaks. Ma ei usu, et midagi muudaks ka see, kui ma oleksin enne selle artikli kirjutamist Vao külas ära käinud. Kogemusel ja kohalolul on mustmiljon variatsiooni ja ühte neist jagab meiega Püve, endine ajakirjanik, inimene, kelle suhe informatsiooniga on professionaalne. Asjaolu, et sellise taustaga kunstnik on valinud üsna rafineeritud, poeetilise, võib-olla isegi allegoorilise lähenemistee, kõneleb meile, või vähemalt mulle, üksjagu ka tänapäevasest subjektiivsusest ja tekitab teadmiste ning tõsikindluse küsimuse. Juba mõnda aega tagasi tekkis mul tunne, et meedia tuleviku­ennustused ei erine neist, mis tehtud kohvipaksu pealt, tuule käes vabisevate puulehtede või päikeseloojangu toonide järgi. Meedia ei räägi sellest, mis toimub – meedia on selle tundmatu toimuja sümptom.

Varjude paik

Püve näituse keskseimaks kujundiks pean videot Vao küla varjupaigataotlejate majutuskeskuse seinakrohvist, millele heidab varju üks tuule käes õõtsuv puuoks. Vao küla ongi mulle seni seostunud sellesama beežika seinaga, mis sai tuntuks siis, kui sellel mustendas süütamise jälg. Ma ei tahaks pikemalt peatuda kuvandil, mille meedia sellest paigast on tekitanud.

Birgit Püve näituse fookuses on Vao küla, ent mitte pelgalt koha, vaid informatsiooniallikana. Kunstnik on keskendunud informatsiooni välisküljele, mida kehastab krohvitud fassaad ja sellele langevad varjud.

Karel Koplimets

Ka ei usu ma, et on olemas mingi üllas tõde, mis pöörab selle kuvandi pea peale. Püve näituse rafineeritud hoiak samuti justkui kinnitab, et sellist tõde ei olegi. Või kui on, siis ei pööra see mitte midagi pea peale, vaid on lihtsalt üks võimalus teiste tõdede keskel. Selles kontekstis on hoopis teistsugune lähenemisnurk Eleonore de Montesquiou’l, kelle filmi „Tuli“ saab Delfi TVs vaadata. Montesquiou’ annab sõna kolmele muidu vaikima sunnitud inimesele, kes on hädas Eesti ametivõimudega ja keda võib seostada rändekriisiga, aga ei pea, sest – mida see muudab? Kas ratsionaliseerib inimeste kannatused? Leiab riigivõimule kõlava nimega indulgentsi? Erinevalt Montesquiou’st ei pööra Püve tähelepanu põgenikele. Tema fookuses on Vao küla, ent mitte pelgalt kui koht, vaid kui informatsiooniallikas. Ta on keskendunud informatsiooni välis­küljele, mida kehastab krohvitud fassaad ja sellele langevad varjud. Ka põgenike varjud. Mina loen sealt välja allegoorilise hinnangu Eestis toimuvale: kuskil kolkas on Potjomkini küla, õigemini üks krohvitud fassaadiga, ent räämas maja, mille abil üritavad Eesti ametivõimud täita oma kohustust Euroopa ees ning mida valitsevad parteid kasutavad humanismi­maskina. Ja teisel pool seisab „nördinud rahvas“ ning neid sütitav opositsioonipartei, mis sellelt õnnetult lobudikult veel ühe naha koorib. Aga võib-olla vaatan ma lihtsalt puuokste õõtsumist ja püüan sealt märke välja lugeda.

Püve varjuportreedel on väga poliitiline tähendusväli. Neid võib osaliselt vaadelda kui visuaalset (enese)tsensuuri, mida kohtab kunstnike puhul, kes on huvitatud representatsiooni probleemidest. Näiteks Kariibi diasporaa kunstnik Jeanette Ehlers on tegelenud Taani koloniaalpärandiga ning asetanud selle keskele iseenda keha, mis on üheaegselt nähtamatu ja kohal. Muidugi on suur vahe, kas tegu on iseenda või kellegi teise representatsiooniga, oluline on, kas muuta nähtamatuks, lõigata välja, näidata peegeldust ja varju või hoopis võimendada, midagi esile tõsta. Viimasega on tegemist näiteks Iraani/Soome/Eesti kunstniku Bita Razavi fotoseerias „Pilte tulevikust, pilte minevikust“, mille aine on just nimelt 2015. aastal alanud rändekriis ja selle tõttu Ida-Euroopa riikides tekkinud plahvatuslik ksenofoobia. Razavi näitab iseennast piltidel tavapärases Eesti olustikus, näiteks puukuuris, turul jne, läbisegi Eestis tavaliste vaadetega, nagu hüljatud, lagunenud majad jms. Sellega viitab ta tõsiasjale, et ka siinsed inimesed pidid kunagi – Teise maailmasõja ajal – maha jätma oma kodud ja alustama uut elu kusagil mujal. Nii nagu praegused põgenikud. Need pildid kõnelevad ka sellest, et Eesti ja paljud teised Ida-Euroopa riigid on inimestest tühjaks voolanud juba rahuajal. See lugu on väga sarnane looga, mida jutustab Birgit Püve näitus. Üks osa näitusest on arhiivimaterjalid Vao külast nõukogude ajal. Ilmselt on need mõeldud selleks, et tõsta esile kontrast praeguse olukorra ja kunagise õitsengu vahel. Millest räägib siis see krohvitud fassaad Püve näitusel: kas rändekriisist või ühest teisest kriisist, mille kohta on seni vaid neutraalselt öeldud „muutused“?

Meie ei ole pagulased

Ma ei ole nõus sellega, et need kaks kriisi tuleks kas või metafoorselt liita üleüldiseks „pagulaskriisiks“, nagu on teinud Magdalena Moskalewicz Kumu kuraatorinäitusel „Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis“. Arvan, et tegemist on kaasaegses kunstis laialt levinud populistliku „linnuke kastis“ fenomeniga, mille abil püütakse tõestada kunsti relevantsust ja päevakajalisust igas olukorras ning üritatakse ühe hoobiga tabada liiga palju kärbseid. Selle tulemusel aga kuulutatakse absurdselt, et me kõik oleme omamoodi pagulased: sisuliselt kadunukesed igal matusel ja pruudid igas pulmas. Selline käsitlus hägustab praegu aset leidvat inimõiguste kriisi ega võta tõsiselt inimsuse jaotumist vastavalt dokumentidele. Emigreerunud idaeurooplased on Lähis-Ida sõjapõgenike ja paljude aafriklaste kõrval siiski privilegeeritud (kuigi teisejärgulised ja tihti ebaõiglaselt koheldud) Euroopa Liidu kodanikud. Nad on sellest väga teadlikud ning seetõttu ei ilmuta ka erilist solidaarsust teiste pagulaste suhtes. Põgeniku, migrandi, töötu, võõra jne staatuse tõttu moodustub asjaosalistest mass, mille osised on siiski üksteisest lahutatud ja välistavad kohati üksteist. Sellelt pinnalt kujuneb inimese sotsio-geneetiline identiteet, millest on kirjutanud Frantz Fanon. See võib alguse saada pealtnäha juhuslikust, ent pidevalt korduvast repliigist tänaval, nagu näiteks „Ema, vaata, must mees!“. Idaeurooplastel selline kogemus puudub, nemad arvavad end olevat universaalsed subjektid, vajadusel isegi pagulased.

Värskelt krohvitud fassaadile langev vari on Vao külast hargneva problemaatika väga täpne määratlus. Möödunud aastal rändas Marko Stamenković mööda Euroopat oma loenguga „Tervitusi teiselt poolt. Euroopa, ränded ja keisri uued rõivad“, kus kõneles põgenike­kriisist pildilises maailmas. Näidates pilte alaealistest põgenikest, esitas ta küsimuse: kellele kuuluvad need poisid? Püve varju­portreesid vaadates võiks küsida: kellele kuuluvad need varjud, millel ei ole keha?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming