Iga muuseum vajab sümbolit

Leonhard Lapin: „Ei pea paika, et okupatsiooniteema tänapäeval kedagi ei kõneta ja et peab nimetule noorsoole kummardusi tegema.“

SARA BERGMAN

Kultuuri- ja ajaloohuvilise reisijuhi ning õpetajana olen jälginud okupatsioonide muuseumi tegemisi selle avamisajast peale, juhatanud sinna arvukalt Eesti okupatsiooniajast huvituvaid väliskülalisi ning toonud klassiekskursioone. Hiljuti üllatusin, kui ei leidnud sealt eest enam üht mu lemmikobjekti – väga tugeva sümboolse tähendusega arhitektooni „Vedurid“. Vesteldes teose autori Leonhard Lapiniga, uurisin selle „Veduri“ tuleku- ja minekulugu.

Olete Eesti taasiseseisvumise algusaastail viljelenud poliitilise sõnumiga graafikat. Mis seob teid okupatsioonide muuseumiga, mis rajati kümmekond aastat hiljem?

2001. aastal olin okupatsioonide muuseumi arhitektuurivõistluse žürii liige. Valisime välja projekti, mis mahtus kavandatud eelarvesse ja oli piisavalt praktiline. Kõrgusesse küündivad fantaasiaobjektid jäid välja. Žürii liige, matemaatiku kalduvusega arhitekt Hain Looveer jälgis projektide vastavust pindadele ja eelarvele ning õigesti tegi. Meid žüriis sõimati ka: valitud hoone on madalam kui naabermajad, kuid meie arvates toimis see nõks, et sisehoovi ehk memoriaali istutatud kased kasvavad katusest kõrgemaks. Kunagi võtavad need puud kõrvalmajade mõõdu ning siis kaob kõrguse probleem. Valitud projekt oli kenasti välja timmitud: ilus vaade Toompeale, Pikale Hermannile, noored arhitektid Kadri Valner ja Indrek Peil olid teinud oma tööd hästi ja südamega.

Tihti on muuseumide sümboliks mõni tähenduslik artefakt. Kuidas sündis teie „Vedur“?

Kuna olin muuseumi arhitektuurivõistluse komisjonis, siis pakuti mulle muuseumi ekspositsiooni kujundamine. Töö käigus tuli rongidest juttu ja siis tuli mulle „Veduri“ arhitektooni loomise idee. Kujundasin arhitektoonid nii, et üks oli natsi- ja teine stalinistlik rong. Valisin vastavalt ka arhitektooni värvi: pruun ja tumehall. Vene rongidel oli originaalis viisnurk ees ja kuigi natsirongidel ei olnud haakristi, oli mu „Veduri“ arhitektoon ikkagi sümboolne ja universaalne okupatsioonide sümbol viisnurga ja haakristiga. Eestlastele on küüditamisrong vägagi arusaadav kujund, Euroopa kontekstis samuti.

Muuseumis on kõige olulisem märkida selgelt ekspositsiooni algus: kui külastaja siseneb muuseumi, siis orienteerub ta kõigepealt suure arhitektooni järgi. Kui külastaja alustab „Veduritest“, ruumi domineerivast märgist, läheb vedurite vahel asuvast väravast läbi, jõuab ta kohe ekspositsiooni algusesse.

Toona käis ekspositsiooni kujundamisel vinge teaduslik juhtimine, professor Enn Tarvel tahtis tekste ja kindlaid jaotusi. Kuna ekspositsioonis oli informatsiooni niivõrd palju, siis jaotasime selle laiali: osa panime paekivile stendi põhja, aastaarvud aga lasime töökojas teha metallist autonumbritele. Ka kindlate periodiseeringute videod: esimene Nõukogude okupatsioon, Saksa okupatsioon, teine Nõukogude okupatsioon, Stalini repressioonid, stagnatsioon, perestroika, vabadusvõitlus ja Eesti taasiseseisvumine olid vähemalt pooletunniliste filmidena mitmes keeles, see päästis kujunduses palju. Professionaalne ajaloolane tahab informatsiooni edasi anda, kommenteeritud dokumentaalvideod on väga informatiivsed. Meil oli professor Tarveliga väga hea koostööklapp.

Teil on veelgi sümboltähendusega teoseid avalikus ruumis. Kas need ei ole kujunenud kohustusliku endli kohaks?

Nii nagu nõukogude kommunistid, armastasid ka natsid suurejoonelisi dekoratiivseid demonstratsioone. Kui kavandasin Vabaduse väljaku Vabaduse kella, siis oli mul silme ees Albert Speeri suured vägevad valgussambad, aga toona meil ei olnud vajalikku tehnoloogiat. Praeguse prožektori valgussammas on näha uduse ilmaga, tavavalguses see ei toimi. Speeril olid võimsad prožektorid, millega lasti lennukeid alla – läbimõõduga mitu meetrit ja suunasid valgusvihku kolm kilomeetrit. Praegu oleks tehniline lahendus Vabaduse kellale olemas, olengi teinud linnavalitsusele ettepaneku valgustusallika asendamiseks, aga asi pole jutust kaugemale jõudnud. Paljudele ei lähe arhitektuuri esteetiline külg üldse korda.

Okupatsioonide muuseumi arhitektoon „Vedurid“ on jõuline fotogeeniline objekt, kus külastajatele meeldis kahe totalitarismimärgi – viisnurga ja haak­risti – all pilti teha, poliitikud kõnet pidada. Kui muuseum avati, siis meie ja ka välismaa ajakirjanduses avaldati sellest pilte, „Vedurid“ oli kui muuseumi sümbol. Paljudes riikides on viisnurga ja haakristi kasutamine, veel enam kooskasutamine, keelatud, aga muuseum on teine asi. Totalitaarrežiimide kõrvutamise ja võrdsustamise teema oli arhitektooni „Vedurid“ rajamise ajal tõsine aruteluteema.

Okupatsioonide muuseum ei ole olnud publikut köitvate iluasjade kogum. Mida valisite ekspositsiooni?

Toona annetati okupatsioonide muuseumile palju väga haruldasi isiklikke esemeid ja reliikviaid, ka mina olen annetanud. Näiteks ekspositsiooni valmimise ajal tõi rahvas muuseumisse annetustena oma viis tuhat eksponaati. Siis teati, et selle muuseumi taga on eesti daam Olga Ritso, kes oli ka ise põgenik olnud. Praegu näib nii, et sihtasutuse juhtimise üle võtnud Olga Ritso tütar ei saa üldse aru, mida tema ema mõtles või koges.

Meenub veel, et ekspositsiooni ülespaneku ajal tõi üks inimene haruldase foto kahest vennast, kellest üks on saksa, teine vene mundris, eri leeridest, nagu ka minu „Vedurid“. Muu hulgas toodi ka eesti laskurkorpuse fotosid, mille tagumisel küljel oli kiri „Vabale Eestile surmani truu!“. Minu üks äi oli laskurkorpuses ja kui pronkssõdur püstitati, ütles ta, et see oli alguses laskurkorpuse monument. Venelased ei käinud selle juures üldse. Pronkssõdur oli modelleeritud Kristjan Palusalu järgi. Alles hiljem tegi propaganda sellest Nõukogude vabastaja monumendi.

Okupatsioonide muuseumi väga tugevad sümbolesemed olid kohvrid. See oli minu idee tuua kohvrite rivi „Veduri“ arhitektooni ette. Kohvreid oli kokku mõnisada, need seostusid otseselt meie küüditamislooga. Toona inimesed usaldasid muuseumi ja tõid sinna erakordsete lugudega reliikviaid.

Kas „Veduri“ tähendus on nüüd aegunud ja arusaamatuks muutunud? Mis võiks olla Vabamu fookuses?

Okupatsioonide muuseumi muutmis- ja uutmiskavad on minule jäänud ebamääraseks. Muuseum on kolmteist aastat okupatsioonide muuseumina lahti olnud ja nüüd äkki hakatakse nime muutma. Milleks küll? Kunstimuuseumi ei hakka me ju visuaalkogemuse muuseumiks ümber nimetama, et noortele meelepärane näida. Okupatsioonide muuseumil on olnud kindel fookus, seal räägiti kindlast asjast – okupatsioonidest, Nõukogude ja ka natsi omast. Professor Tarvel oli selle perioodi teoreetiliselt kõrgel teaduslikul tasemel läbi töötanud.

Kuna minu arhitektooni ei tohtinud autori loata helesiniseks ulmerongiks värvida, siis lihtsam oli see lammutada ja muuseumist välja lõhkuda. Olen üle saja arhitektooni teinud, enamik ongi vist välismaal – Rootsis, Soomes. Mõni neist on olnud ajutine objekt ja on pärast näituse lõppu maha võetud ning teises muuseumis uuesti üles pandud. Okupatsioonide muuseumi „Vedurid“ lammutati laiali, nende asemele ehitati mängutuba. Mulle öeldi, et „Vedurite“ detailid hoiustatakse. Soovitasin selle arhitektooni Kumule anda, kuid mul on ainult autori-, mitte omandiõigus. Eks pean jälgima, et „Veduri“ jupid ei läheks uuskasutusse, nagu mu mõne teise teosega on juhtunud.

Muidugi pooldan, et muuseumi ekspositsioon uueneb ja näitusepind laieneb, kuid möönan, et minu lastel, kes olid muuseumi avamise aegu kümne- ja kaheteistaastased ja kes ei ole okupatsiooniaega ise kogenud, oli selles muuseumis väga huvitav olla. Ega kõik muuseumid ei saa olla nagu Rakvere haisva hobusesõnnikuga lõbustuspark. Ei pea paika, et okupatsiooniteema tänapäeval kedagi ei kõneta ja et peab mingisugusele nimetule noorsoole kummardusi tegema. Minu arvates on nii, et kui on okupatsioonide muuseum, siis elataksegi vabaduses, eraldi pole vaja vabadust rõhutada. Vabaduse üks tunnus on, et võime vabalt okupatsioonidest rääkida, selleski on veel ütlemata palju läbirääkimata teemasid.

Loodan siiski, et minu lammutatud arhitektoon, viisnurga ja haakristiga „Vedur“ ei ole tupikus, vaid teel tegelikku vabadusse, mitte Vabamusse.

Sara Bergman on giid, kes juhib ekskursioone Tallinnas, Euroopa Liidu riikides ja ka Venemaal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar