He’s a Real Nowhere Man, Sitting in the Nowhere Land

Juta Kivimäe

Vello Vinn on olnud alati suur üllataja, nii ka nüüd, oma 70. sünnipäevaks koostatud näitusel Vabaduse galeriis. Just selle näituse jaoks trükitud suureformaadilised selgepiiriliste, ent vägagi keerukate kujunditega kõrgtrükilehed viiksid nagu tagasi 1970ndate alguse rõõmsameelsesse popkunstimaailma, ent, nagu Vello Vinna tööde puhul alati, üksteisest välja kasvavate kujundite lähemal uurimisel tuleb ilmsiks erakordselt kõrgetasemeline tehniline  mäng, mis kisub vaataja kohemaid kaasa graafikatehnikate kõrgpilotaaži. Sinised ja punased iiristrükis peened toonivaheldused peidavad enda all sügavtrükitehnikas joonistuslikke elemente, motiivide vaheldumine aga võimaldab ületamatult vaimukaid muutumismänge, nagu Vinna loomingus juba aastakümneid armastatud peegelsümmeetrilisi motiivide laienemisi ning mitmestumisi, millest tuleneb ka näituse pealkiri.

Eraldi tähelepanu väärib seekord lehtede  skulpturaalsus, mitmeti lahendatud reljeefid, mis on nõudnud täpsust ja juveliirset käsitööd. Graafika puhul on isegi kummaline nii öelda, ent lehtede selgelt loetav kujundlikkus mõjub eelkõige monumentaalselt. Monumendi kujund ei ole Vello Vinna loomingus kaugeltki mitte võõras, galerii aknapoolses osas mõjub neljane seeria „Mitmenäoline” kui alternatiivsete monumendikavandite võimalus  ja ka tagasi seitsmekümnendatesse vaadates võime näiteks sarjast „Tiivad” leida monumendi.   

Lahe popiajastu atmosfäär

Lahe popiajastu atmosfäär tuli näituse avamispäeval rõõmsa üllatusena ette üsna mitmele näitusekülalisele. Meenutati Heinz Edelmanni  omaaegset avangardistlikult mõjunud kujund_likkust 1968. aastal valminud Beatlesi lauludest inspireeritud filmile „Kollane allveelaev”. Muidugi oli see film paljudele tollastele kunstnikele inspiratsiooniks, omaaegses suletud idamaailmas ka mitmeti tähenduslik. 1968. aastal algas Praha kevade ja suurte lootustega, ent peagi rullisid üle Tšehhimaa Nõukogude tankid ja unistus inimnäolisemast sotsialismist peideti senisest veelgi hoolikamalt.  Siiski ei saanud kunsti ja muusika liikumist idamaailma enam päriselt pidurdada. Ka filmi süžee oli ajastule väga iseloomulik: kunagise rõõmsa Pipramaa on vallutanud sinised õelused ja biitlid lähevad seda päästma vabaduse sõduritena, et tuua tagasi rõõm, kaunis muusika ja armastus.   

Tagasivaade

Sellele ajale tagasi vaadates tuleks meenutada, et Vello Vinn on olnud alates 1960. aastate teisest poolest üks säravamaid isiksusi eesti graafikakunstis. Ta on loonud arvukalt eesti vabagraafika ajalugu ilmestavaid teoseid, ent ka meeldejäävaid raamatuillustratsioone autoritele (Ilmar Laaban, Helvi Jürisson, H.  M. Enzenberger), kellega on tundnud ilmset vaimset suhestatust. 1989. aastast on ta tegutsenud eesti sürrealistlikus rühmituses Para. Praegu on mitmed tema teosed maailma nimekates kunstikogudes nagu Tretjakovi galerii, Puškini muuseum, Ludwigi muuseum Kölnis, Ljubljana moodsa kunsti muuseum, Norton Dodge’i kollektsioon Zimmerli kunstimuuseumis New Jerseys, rääkimata kodumaistest kollektsioonidest.

Tema vabagraafilist  loomingut ja raamatuillustratsioone on hinnatud aastakümnete jooksul mitmete diplomite, pea- ja eriauhindadega rahvusvahelistel suurnäitustel nagu Tallinna graafikatriennaalid (1971, 1980, 1986), Krakówis (1970), Ljubljanas (1971), Veneetsias (1972) ja Orenses (1994), Chicago kunstinäitusel (1984), Vilniuse raamatukunstitriennaalil (1984) jpt. Tema 1970. aastate ja isegi 1980. aastate tööd on tõepoolest loodud popilikus võtmes, ent lihtsate suurte kujundite asemel on tema piltide maailm üles ehitatud imepeentest ofordijoontest. Tema külluslikku kujundlikkust on alati kandnud peen vaimne mäng. Vinna piltide kangelased on olnud enamasti aeg, inimese elu sõlmpunktid (jaamad), kulg, inimese elumaailma hõlmav suurem universaalsus. Kuivõrd on seda rikast ja külluslikku loomingut mõjutanud tema nooruses vägagi populaarsed idamaised mõttesüsteemid, ei tea.  Mõndagi graafilist lehte võiks vaadata täiusliku mandalana.     

Võrreldamatu eesti kunstis

Eesti kunstis, ka graafikas on Vello Vinn võrreldamatu isiksus. Tema omalaadne sümbolistlik mõttemaailm algab juba teoste pealkirjadest, mis on alati huvitavad, mitmeti mõistetavad ja mängulised. Võib arvata, et kõrgtaseme hoidmine läbi aastakümnete on olnud keeruline. Tagasi mõeldes kaheksakümnendail talle osaks saanud mõningasele kriitikale, tuleb jällegi tunnistada, et aeg muudab suhtumisi ja vahel lausa kardinaalselt. Vello Vinna looming jõudis tänavu kureeritud rühmanäitusele „Kuldkalakese ootamatu surm” („Goldfish Suddenly Dead”) Antverpeni kaasaegse kunsti keskuses  ja väljavalitud graafikaseeriaks osutus tema „Keskkond” aastast 1983. Oma sünnipäevanäitusele on autor lisanud ka näitust selgitava autoriteksti, kus muuseas on öeldud: „Mitmete graafiliste lehtede (sealhulgas ka „Mitmike”) valmistamiseks on kasutatud trükipressi abi. Tuleb pressida ehk suruda, seda surutiseajast hoolimata. Trükipilt ise ongi pressing ehk surutis! Ja näiteid pole vaja kaugelt otsida!”. 

Jääb üle vaid juubilarile jõudu soovida ja samaväärset vaba mõttelendu. Nowhere Man, the world is at your command!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming