Ehtekunsti kõrgmäestik Münchenis

Kadri Mälk, Piret Hirv ja Tanel Veenre

Ehtekunsti suurüritusest „Schmuckszene” („Ehtepaik”) kõnelevad ehtekunstnikud Kadri Mälk, Piret Hirv ja Tanel Veenre.München asub mäestikus, merepinnast kõvasti kõrgemal ja seetõttu on seal enamasti jahe. Kuid iga aasta märtsikuus kütavad tuhanded kohale lennanud ehtekunstnikud seal ilma kuumaks. Tänavu korraldati maailma ehtekunsti suurüritus Münchenis 50. korda ja seetõttu olid ootused eriti kõrged. Kõik kolm on varem osalenud Münchenis peanäitusele valituna ja ka soolonäitustega. Mälk pikki aastaid  ka väliseksperdina, et soovitada eesti ehet peanäitusele.

 Kadri Mälk: Mulle tundus küll, et seekord oli üritus oktavi võrra kõrgem varasemast. Hinge jäi kahtlus, kui suureks saab üks üritus paisuda, ilma et kvaliteet kannataks. Ja kus on inimliku vastuvõtuvõime piir.

Tanel Veenre: Kogu ettevõtmiste kava oli mööda linna laiali pillutatud. Vaevalt et jätkus hulle, kes kõik läbi kappasid – ja ega tasugi paaniliselt  õgida kummikomme šokolaaditrühvlitega koos. Sellise infotulva käsitlemine nõuab vilumust ja eelteadmisi, et mitte mürgitust saada. Tegelikult pean näitustest ja loengutest olulisemaks kohtumisi inimestega: võimalust kohata kolleege maailma eri paigust, võimalust vahetult osa saada galeristi elukogemusest, kohtuda Euroopa olulisemate ehtekollektsionääridega. See inimlikustab eriala, olen  seda õppinud armastama vaid oma lähedaste, loomingu ja raamatute vahendusel.   

Peanäitus „Schmuck 2009” („Ehe 2009”)

K. M.: Kui peanäitusest kõnelda, siis selle asukoht  messikeskuse melus tekitas meis kõigis alguses võõristust. Aastatega oleme sellega harjunud ja mõistnud ka põhjusi, miks see nii on. Esiteks, erakordselt arvukas ja eriilmeline publik. Viie päeva jooksul käib seal ikka kümneid tuhandeid külastajaid. Kõik nad muidugi ei ole afecionado’d, kuid võivad tingimuste kokkulangemise korral selleks saada. Ja on ka majanduslikud kaalutlused.     

Pille Hirv: Traditsioon on tugev, seda noored ja pretensioonikad ei pruugi mõista. Ega sedagi,  miks mõni asi toimib, kuigi näib vastuoluline.     

T. V.: Samas on selline veretu ja pretensioonitu väljapanek parim viis jääda järjepidevaks ning  mitte maksta almust hooaja trendidele. Näituse üldist kirjusust vaadates oli sel korral küll veidi kahju, et eesti ehtekunst oli sel aastal peanäitusel esindamata, kui mitte arvestada üht tekstiilikunstniku tiivaripsutust ehteväljal …       

K. M.: Valik on alati valiku tegija nägu. Tänavu oli selleks kogenud kunstiteadlane Marjan Unger Amsterdami Sandbergi instituudist. Saatsin kutsutud väliseksperdina Eestist teele seitsme noore ehtekunstniku andmed. Kahjuks jäime tehnilise viperuse tõttu (korraldajate e-postkast streikis) valikust kõrvale, andmed ei jõudnud kohale. Ka need Eesti ehtekunstnikud, kes omal käel tahtsid osa võtta – viimaste aastate demokraatia lubab ka ise end pakkuda –, ka nemad ei läbinud žüriisõela. Kuigi väliseksperte oli sel korral kaasatud juba 47 kogu maailmast, osutus ligi kuuesajast taotlusest sõela läbinud 60 kunstnikust üle kolmandiku olema saksa kunstnikke, hea kogus Hollandist ja veidi veel mujalt maailmast. Hea kunsti puhul ei oma ju päritolumaa tähtsust, ja väike onupojapoliitika kuulub alati kunstinäituste  juurde. Möönan, et olen ka ise omadele loomingulist teed sillutanud, kui selleks tõesti põhjust on olnud, kuid parteipoliitilisi eelistusi kuuluvuse alusel minu maitsemeel alla ei neela. Loodan, et ka Marjan Unger ei läinud otsuseid tehes oma hingega vastuollu.

P. H.: Eesti oli ometi esindatud.       

K. M.: Jah, oli. Nii peanäitusel kui raamatulaval. Krousitud kirivööst rüüžidega punane pudipõll, millele kinnitatud EV sendid, ei mõjunud isegi mitte camp’ina, vaid postpostmodernistliku  lapsemänguna – kui sedagi. Väga piinlik oli, meile avaldati kaastunnet. Nõnda jäigi seekord Eestist pilt kui käsitöönduslike krousijate ja irvhammaste paigast. Kahjuks jäi see irvitus sealmail publikule arusaamatuks.       

Preemiad

T. V.: Ma ei tähtsustaks üle igasuguseid žüriide otsuseid või preemiaid. Olgu siis seekord nii,  sest arvamusi on mustmiljon.

K. M.: Poliitiliselt korrektne valik. Olen ka ise seal preemiažüriis osalenud ja tean, mis laadi vaidlused aset leiavad. Seekordne valik oli arusaamatult korrektne. Märkimist vääriks ehk tõik, et „Schmuckszene” preemiad ei ole rahalised, kuid seda suurem on nende renomee. Nende väljakuulutamist oodatakse hinge kinni pidades. Kes kord selle saanud, sel on juba tammepärg kaelas ja uksed kõikjal lahti.       

Satelliitnäitused 

K. M.: Mahlakamad asjad toimusid siiski satelliitnäitustel. Lisaks institutsionaalse staatusega galeriidele oli hõivatud ka alternatiivseid ruume, keldreid ja kortereid. Korternäitustel, näiteks prof Karen Pontoppidani elupaigas, mida polnudki nii lihtne kätte leida, avanes ootamatu vaatepilt. Kõik perenaise elutarbeline kraam oli välja viidud. Esikus oli sissejuhatav ehtevalik, köögis ja elutoas maiuspalad, suuremad tööd olid eksponeeritud vannitoas,  vannis ja pesumasina peal. Kokkuvõttes oli väljapanek „Squatting Corpus” üks paremaid umbes kolmekümne nähtud näituse seast.

P. H.: Satelliitnäitused on kureeritud, temaatilised, tihedad oma valikus. Seal ei pea olema korrektne ega kellelegi meeldima. Nõudliku publiku jaoks on välja tuldud parimaga, olgu väljapanek siis pisike, aga hästi valitud paigas ja kõnekas.

K. M.: Otto Künzli värskete lõpetajate väljaaste  šikis kaubanduskeskuses tõi kokku määratu publiku. Avamisel publikut galeriisse ei lubatud. Kõik tunglesid, nägu vastu klaasi. Filmimeestele olid üles pandud redelid. Galeriis astus üles laulukoor, kes kandis noorte kunstnike töid. Mörinana alanud laululugu arenes dirigendi juhatusel võimsaks ja professionaalseks etenduseks.

T. V.: Kuid ilma koori ja rahvahulgata need tööd kahvatusid. Ma tundsin neil näitustel kõige  enam puudust lõikavalt valusast seisukohavõtust. Kõik tundus kuidagi mugav ja kaunilt disainitud. Pinakothek der Moderne Dorothea Prühl, seekordne aukülaline, klassik  Pinakothek der Modernes, liigub vaid koos oma kuraatoriga, kes teda esindab, ta töid mõtestab ning intervjuusid annab. On, mille üle mõelda. Prühl on monumentaalse ehtekunsti ehk parim esindaja, tegelikult skulptor, kes oma tööd ehteformaati on surunud. Julge rohmakus võib vahel olla väga võluv.   

Residentzmuseum Baieri kuningate loss, kus praegu on muuseumi aardekambris publikule näha kroonijuveelid XVI sajandist peale, oli seekord pannud välja kolm ehtekunsti korüfeed: Robert Bainesi, Gerd Rothmanni, Karl Fritschi.

T. V.: Väga väärikas väljapanek elavate klassikutega. Näitust kureerinud Olga Zobel-Biró deklareeris selle väljapanekuga jõuliselt väärtusliku ja hinnalise autoriehte tagasitulekut.  Nagu ka daam ise pärast vestluses mainis, on tal kõrini igasugustest buduaarlikest pudinatest ja kontseptuaalsetest vidinatest. Ehe olgu väärtuslik igas mõttes.

P. H.: Väga ilus oli ka näituse nimetus: ehte saabumine eksiilist tagasi residentsi …

K. M.: Eks äärealadel oli näha ka juba tuntud rahvakontseptualismi, „do it yourself” – meisterda endale ise käepärasest materjalist ehe. Hästi teraapiline, know how-ideoloogia, mis  juba aastakümneid maailma haigepalatites läbi mängitud. Kindlasti on sel raviv efekt, kuid kuidas see professionaalses kunstis töötab … no mis te ütlete?

T. V.: Tõenäoliselt ei ole sellest pääsu. Ning ma usun, et järgmised murrangud kunstis toimuvadki just hobiteljel: tekib üha enam teiste erialade tegijaid, kes oskavad lihtsate vahenditega anda edasi sõnumeid näiteks ehtekeeles. Või lausa hobikunstnikke, kes vildivad ja kroogivad oma ehted. Kui tegija sõnum on aus ja pühendumine piisav – siis miks mitte. Väga diagnostiline, kuid samas oli veenvalt välja mängitud hollandi tüdrukute projekt, kus ristati autoriehe supermarketiliku tarbimiskultuuriga. Vastavas stiilis olid nii pakendid, väljapanek kui ka hinnad. Haruldane võimalus soetada ehtekunsti mõnesaja euro eest!       

Raamatuesitlused

K. M.: Raamatulett oli külluslik, eestlastelt oli seal viis-kuus nimetust. On arvatud, et võrgumaailm kustutab huvi raamatute vastu. Vajutad õigele nupule ja su süles on kogu info ja isegi ka ehe, virtuaalselt küll. Ometigi näitavad viimased aastad, et huvi kunstiraamatute vastu kasvab. Seekord esitles kunstiraamatute kirjastus Arnoldsche Art Publishers viit aasta paremaks ehtekunstiraamatuks tituleeritut. Prantsusmaa, Hollandi ja Saksamaa seas ka Eestis välja antud „Just must”, kvaliteetne teos, kus on esitletud 58 kunstniku töid. Ja mul oli tõesti hea meel lavalt teada anda, et see raamat on kujundatud ja trükitud Eestis: kujundaja Aadam Kaarma, fototöö Tanel Veenre, trükikoda  Pakett. Suur osa tänapäeva kunstiraamatutest on ju kusagil Taiwanis või sealkandis trükitud.

P. H.: Eestis see küll raamatukonkursil tunnustust ei leidnud.

K. M.: Teine esitlus oli kirjastuselt Darling Publications, „The Compendium Finale of Contemporary Jewellers” („Kaasaja ehtekunsti teadmiste lõpp”). See on ühemehekirjastus, mida juhib Kölnis resideeruv muusik, hiinlasest  tšellist Andy Lim. Koos oma imekauni miniatuurse Hongkongis sündinud ja New Yorgis hariduse saanud viiuldajast abikaasaga on nad välja andnud juba hulga ehtekunstiraamatuid, näiteks Karl Fritschi tellis „Metrosideros Robusta”, mis väga menukas. „Compendium” tekitas ehtemaailmas tohutuid konvulsioone. Esmalt koostamisprintsiip, subjektiivsuse musternäide. Koostaja valis välja paarkümmend talle olulist kunstnikku, kelle loomingut  ja isikut ta hindab. Minu teiste hulgas. Valitud omakorda pidid soovitama kolm neile olulist kunstnikku ja need omakorda esitama kaks soovitust ja viimane ešelon igaüks ühe kunstniku. Ütlen kohe ära, et see jõulupuu tööle ei hakanud, sest paljud soovitatutest loobusid eetilistel kaalutlustel ja juurde tekkis palju neid, kes kangesti tahtsid osaleda, kuid keda keegi ei soovitanud. Eetilised kahtlused tulid seetõttu, et kirjastaja eeldas osalustasu, mis  pidi osaliselt katma trükikulud. Siiski, üks eksemplar saadetakse osalenud kunstnikule. Mitmed nimekad kunstnikud arvasid, et nende kaasamisele peaks kirjastaja peale maksma, mitte vastupidi. Ja suur osa kutsututest ei uskunud, et nii väikese töörühmaga ja nii lühikese ajaga selline mammut üldse ilmavalgust näeb. Kuid teoks see kurioosum sai! Kajastab 1044 kunstniku töid üle maailma, igalt paarislehekülg. 2400 lehekülje  hulgas kahes köites tutvustatakse ka kümmet eesti ehtekunstnikku, tekste eesti ehtekunsti kohta on lisaks nende ridade autorile ka Harry Liivrannalt ja Tamara Luugilt. Kindlasti pakub huvi, mis selline 15-kilone koguteos maksab. Kirjastusest otse ostes 600 eurot koos saatmiskuluga. Raamatupood lisab kasumimarginaalina poole juurde. Muidugi võib küsida, millist infot kannab see kaks lehekülge kunstniku kohta, pealegi  kui skaala ulatub kuningatest lilleneiudeni. Leksikoni väärtust ei kahanda ehk asjaolu, et sealt leiab ka tühikargajaid. Tõtt-öelda meeldib ka mulle lugeda pigem erialaseid süvakäsitlusi, nagu prof Johanna Dahmi (Zürich) hiljuti ilmunud raamat „Same same, but different” („Sama, kuid erinev”), kus kirjeldatud ashant’i kullavalu, mida valdavad meistrid veel vaid Ghanas ja Ida-Indias. Ja vahelduseks „Compendium Finale’le” loen ma Anu Männi  „Kirikute hõbevara”, mis on sisult niisama vägev, vägevamgi kui suur rahvusvaheline klots. „Compendium’i” saab näha Eesti kunstiakadeemia raamatukogus. T. V.: Kui „Just must” on jõuline seisukohavõtt, julge ning ilus leppimine kunstnikuks olemise paratamatusega, siis „Compendium” mõjus naeruväärse ja sisutühjana. Aga ajastule omase kapriisina on sellisel megaprojektil kahtlemata oma väärtus. Paljudele  kunstnikele ongi ehk selline tasuline osalemine mõnes raamatus ainuke viis oma ego turgutada.   

Mida uut märkasite „Schmuckszene’l”?

P. H.: Kas just uut, aga ootamatu oli, et majandusmuutuste mõju ei olnud märgata. Vastupidi, huvi unikaalse vastu tundub ebakindlas olukorras tugevnevat.

K. M.: Uuendusmeelsemad ehtekunstnikud on tagasi pöördumas unikaalehte juurde, ent uuel tasandil. Õieti pole paljud neist sealt kunagi lahkunudki, kuigi masintootmisega  on vahel flirditud. Nüüd ollakse aru saamas, et aparaadinupp ei ole avangard, et patendiparanoia pole paratamatus. Seda tõestavad nii Andy Gut oma nõtkete nailonplokist graveeritud õhkõrnade töödega kui ka Giovanni Corvaja juuspeenest kuldtraadist (mis tegelikult peenemgi kui juuksekarv) karusnahka meenutavad ehted. Koolituse tähtsus oli mõneti samuti kõne all. Kohal oli paljude ülikoolide kunstnikest  õppejõude. Kimbatuses ollakse kõikjal, kuigi meiega võrreldes on proportsioonid teised. Siiski võin alla kirjutada arvamusele, et kui annad banaane, saadki ahvid. Anda tuleb ikkagi pähkleid ja mett ja leiba, kui kvaliteeti taotled.

P. H.: Jah, koju jõudes oli üsna raske end tagasi pädevuste nõudelainele seada.

K. M.: On olemas ülekantav, inimeselt inimesele voolav isiksusefluidum. Animaalse magnetismi  printsiip toimib inimeste vahel ka tänapäeval, ka ehtekunstis. Inimkeha lähedus, seesama, mis võib uuendada kustunud pärli sära ja kumavat elujõudu, võib tõesti kujundada enese ümber kiirgusvööndi, mis mõjub närvidele kas siis erutavalt või rahustavalt. Üldine tonaalsus sel üritusel on soe, kollegiaalne.

T. V.: Münchenis käigud on andnud ehteväljale täiesti uue mõõtme. Ühelt poolt on need  seda pilti tohutult avardanud, kuid teinud ka intiimsemaks. Kuidagi tavatult hierarhiavaba on sealne pilt: klassikud ja suurmeistrid kõrvuti verisulis noorte kukkedega. Münchenis suurt pilti vaadates on saanud ka selgeks iseenda missioon ja sõnum. Ning eesti ehte eripära. Meil on, mida öelda.