Eesti fotokunstnikud New Yorki!

Reet Varblane

Sam Barzilay: „Eesti noor foto on uudne ja värske”.

Sam Barzilay on New Yorgi Photoville’i festivali algataja ja juht, kunstnik, kuraator ja galerist. Festivali juhtimise kõrval on Barzilay United Photo Industriese organisatsiooni ja galerii asutaja, ta kuulub ka mitmete tuntud fotoauhindade nagu Prix Pictet, Les Rencontres d’Arles ning New York Photo Awards žüriisse. Tallinnas viibis ta fotokuu organisaatorite kutsel, osales ArtProofi noore fotokunstniku stipendiumi žüriis ning pidas Tallinna Kunstihoones fotokuu näitusel „Kahtluse varjud” loengu.

Te olete seotud New Yorgi kahe, just viimasel ajal esile kerkinud fotokunsti platvormiga: Photoville’i festivali või ka platvormiga, nagu ise seda kodulehel nimetate, ja United Photo Industriesega. Rääkige palun neist lähemalt.
Sam Barzilay: New Yorgi fotofestivali korraldamisel mõistsin, et New Yorgis puudub soov olla avatud. New York on äärmiselt paljude tugevate tegijate epi­tsenter, kus kõik võistlevad üksteisega ja koos ülejäänud maailmaga. Kunstnikud kõikjalt üle maailma tahavad oma töid näidata just New Yorgis, mis teeb võistluse iseäranis teravaks. Kui sul on New Yorgis galerii või oled seotud muuseumiga, siis ei pea olema väga tugev ainult erialases mõttes, vaid arvestama ka sellega, kuidas toimib sealne majandus. New York on üle mõistuse kallis. Brooklyn oli odavam, kuid nüüd on ka sealsed hinnad kiiresti Manhattanile järele jõudmas. New Yorgi kunstiväli koosneb suurest hulgast egosüsteemidest nagu Manhattan, Chelsea, Soho, Queens, Dumbo, kus ka meie asume. Igaühes on palju kihistusi, aktuaalse, novaatorliku, aga ka etableerunud kunsti galeriisid. Meie eesmärk oli luua uusi paiku, seda mitte niivõrd füüsilise koha, kuivõrd võimaluse mõttes, kus ei pea kohe minema kindla peale välja, kus saab ka riskida. Alustasime ka ise galerii- ja kontoriruumi otsingutega. Ilmselt oli meil õnne, kui leidsime oma ruumi Brooklyni silla lähistel Dumbos. Meie eesmärk pole siiski kunagi olnud rahva toomine galeriisse, vaid kunsti viimine väljapoole n-ö valget kuupi.
Mida tähendab kunsti väljapoole viimine? Kuhu siis, kas tänavatele või büroodesse, koolidesse, kaubamajadesse, sotsiaalabi keskustesse?
Natuke kõike.  Meie peamine lahinguväli on olnud tänav. Esimene asi, mida tegime, oli kaubakonteinerite laenutamine ja seal kunsti näitamine. 2011. aastal Dumbo kunstifestivali ajal tõime kohale viis konteinerit ja kasutasime neid just fotokunsti ajutise näitusepinnana. Eesti kunstnikest olid siis väljas Ulvi Tiidu tööd.

Kuidas valite kunstnikud, kellega teete koostööd?
Alguses oli see küllalt lihtne. Kuna New Yorgi fotofestival oli teinud koostööd teiste festivalidega ning seal oli kujunenud välja oma suundumus, siis jäid väga paljud andekad kunstnikud sealt välja. Seepärast otsustasimegi luua oma platvormi, oma festivali. Oleme pidevalt uute talentide otsingul ning loonud laialdase võrgustiku Ameerika Ühendriikides, aga ka Euroopas, Jaapanis, Austraalias, kusjuures mitte ainult fotokunstnike, vaid ka kuraatorite, toimetajate ja kriitikutega. See on ka üks minu Eestis viibimise eesmärk. Me toimime n-ö filtrina: me ei saagi kõigi huvitavate kunstnikega ise kohtuda, usaldame kohapealseid eksperte, meie võrgustikus osalejaid.
Photoville ehk fotoküla on konteinerite edasiarendus, ekspansioon. See sai alguse kuus kuud pärast esimest konteinerite väljapanekut. Esimesel Phtoville’i korral 2012. aastal tõime kohale 30 konteinerit ja rajasime koostöös teiste galeriide ja muuseumidega nende ümber omamoodi asunduse, kommuuni, kus oli kohta nii kunstnike töötubadele, raamatupoele, laste haridusprogrammidele, söögikohtadele (õlleaed), telklinnakule jne. See ei olnud vaid koht, kuhu tulla kunsti vaatama, sinna jäädi ka perega-sõpradega aega viitma. Me ei olnud avatud mitte ainult praegustele kunstnikele, vaid ka tuleviku kunstnikele, kunstikoolide õpilastele.
Sel aastal kutsusimegi päevasel ajal, sest festival ise jäi õhtutundidesse, kohale tudengeid ja kooliõpilasi, et nad saaksid kohtuda ja kõnelda kunstnikega, arutada eksponeeritud kunsti üle jne. Andsime neile fotoaparaadid, et nad ise pildistaksid ja õpiksid koostöös New Yorgi ajakirjade töötajatega kujundama ja küljendama, töötama välja n-ö oma väljaande profiili. 

Photoville’i festivali on peetud ainult kaks korda. Kas saab rääkida, et rahvas on selle omaks võtnud? Mainisite varem, et ei ole huvitatud selle festivali laienemisest, vaid sügavamale minekust. Mida mõtlete selle all?
Esimesel korral oli meil 27 näitust ja 40 000 külastajat, seekord 47 näitust ja 58 000 külastajat. Väljapanekute arvu me suurendada ei kavatse, meie eesmärk on, et inimesed veedaksid festivalil rohkem aega. See tähendab, et neil oleks seal rohkem teha: rohkem interaktiivseid väljapanekuid, võimalus kunstnikega vestelda jne. Suund on passiivselt ajaveetmiselt aktiivsele kaasalöömisele.
Üks meie tänavusi projekte koostöös mittetulunduslik kunstnike rühmitustega oli n-ö vanglaprojekt. Advokaatide kaudu saime üksikkongivangidelt teada, millised on nende meelispildid, visuaalsed kujundid, millega nad tahaksid oma kongi kaunistada, et tuua sinna kas või virtuaalselt tükikest endist elu. Selle teabe põhjal pildistasid vabatahtlikud soovitud kujutise, mille saatsime advokaadile, kes laskis need siis sobivas suuruses trükkida. Inimesed vajavad interaktsiooni ning steriilne anonüümne keskkond ei tohi olla karistuse osa, see on julm otsus. Projekti käigu kirjeldus ja fotod olid kaheksa päeva avalikkusele eksponeeritud. See käivitas tõelise arutluse vanglate olukorra ja Ameerika õigussüsteemi üle. Saime üle 2000 järelepärimise. Ameerika õigussüsteem põhineb paljuski isiklikul aktiivsusel.

Miks on vaja foto teistest kunstimeediumidest eraldada? Te alustasite oma karjääri kunstnikuna ning ka siis, kui olite valinud fotomeediumi, eksponeerisite seda tihti koos maalikunstnike teostega.
Ma ise eelistan fotokunsti sümbioosi teiste kunstimeediumidega. Kuna praegu pildistab järjest rohkem inimesi ise kas või telefoniga, on fotokunsti positsioon üldisel kunstiväljal tasakaalust väljas. Meie kaugem eesmärk on tuua Photoville’i mitte ainult teisi visuaalkunsti meediume, vaid ka muusikat, teatrit. Sel aastal ühendasime raadioteatri etenduses foto raadiomeediumiga ehk siis hääle, tekstiga. Kahe foto põhjal kõneldi neid kirjeldades-tõlgendades immigratsioonist. Üks foto oli Coney saarest ja teine Mehhiko piirist. New Yorgi fotokunstnikud on kunstiväljal n-ö nurka surutud.

Millise mulje on teile jätnud Eesti fotokunstnikud?
Kuna olen teinud koostööd Karin Laansooga, siis teadsin ka enne Tallinna tulekut natuke Eesti fotokunstist, näinud olin Ulvi Tiidu ja Sigrid Viiru töid. Mind võlub Eestis eelkõige see, et fotokunsti õpetatakse kunstiakadeemias ja fotokunst on orgaaniliselt kunsti osa, holistiline vaatepunkt. Kõigepealt räägitakse kunstist, alles siis fotost. Teie fotokunstnike töödes on tugev kontseptuaalne, mitte ainult esteetiline tasand. Just nimelt, esteetiliselt esitatud sisuline sõnum, mitte pelgalt ilusad pildid.

Kas meie fotokunstnikel on lootus jõuda Photoville’ile ja saada seeläbi nähtavaks New Yorgi kunstis?
Kindlasti. Nad on värske hääl. Usun seda ise, aga olen veendunud ka institutsiooni tasandil. Iga kunstnik on unikaalne, kuid teie puhul saab täheldada veel midagi, mis räägib värskelt oma paikkonnast, identiteedist. New Yorgi fotofestivalile saadetakse hästi palju esteetiliselt kauneid dokumentaalfotosid või ka siis isikulugusid. Tallinnas nägin aga töid, mis ei kõnele mitte ainult kunstniku unikaalsest isiksusest, vaid neil midagi üldisemat öelda. Teie fotokunstnike puhul ei saa rääkida ainult postkontseptualismist, vaid nende töödes on sootsiumi, selle muutuste tasand. Eesti on väga väike maa, enne siia tulekut ei olnud mul ei positiivset ega ka negatiivset klišeed. Selleks, et teha oma kunst nähtavamaks, tuleb ise hästi aktiivne olla, vaja on n-ö vahendajaid, kes tunnevad lokaalset välja ja sedagi, kuidas toimib rahvusvaheline kunstiväli.

Kes on selle aasta noore fotokunsti auhinna võitja? Tänavune võitja ei saa mitte ainult stipendiumi ja näituse Tallinna Linnagaleriis, vaid tema tööd on väljas järgmisel Photoville’il.
Tänavune stipendiaat on Maksim Mjödov. Auhinna võitis ta Eesti vene küla seeria „Vene album” („Russian album”) eest. Selles on kurba romantilisust, kuid see on täiesti melanhooliavaba. Tema töödes on midagi, mis tuletab meelde Ameerika 1930ndate fotokunsti. Nendes oli soojust, empaatiat, aga need olid ka väga jõulised.
Tänavune võistlus oli hästi tasavägine: kokku oli esitatud kolmkümmend fotoprojekti, palju oli häid töid, žürii ei jõudnud kergelt konsensuseni. Nägin palju sellist fotot, mis oli mulle uudne ja tõeliselt värske.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming