Draama ja hüpertekst

Samma „Esimehe lugu“ on jäänud kinni ohvrirolli, Liškevičiuse „Muuseum“ aitab orienteeruda ajaloolises mälus.

JULIJA FOMINA

LVI Veneetsia biennaali Eesti paviljon: Jaanus Samma näitus „NSFW. Esimehe lugu“ Palazzo Malipieros (San Marco 3199) kuni 22. X. Kuraator Eugenio Viola, komissar Maria Arusoo.

LVI Veneetsia biennaali Leedu paviljon: Dainius Liškevičiuse näitus „Muuseum“ Palazzo Zenobios (Dorsoduro 2596) kuni 30. IX, kuraator ja komissar Vytautas Michelkevičius.

Liškevičiuse „Muuseumis“ esitatud tööd ei ole toestatud dokumentaalsete tõsiasjadega, vaid kunstniku vabade assotsiatsioonidega.

Liškevičiuse „Muuseumis“ esitatud tööd ei ole toestatud dokumentaalsete tõsiasjadega, vaid kunstniku vabade assotsiatsioonidega.

Artūras Valiauga

Leedu ja Eesti on esitanud LVI Veneetsia biennaalil nõukogude minevikku käsitleva projekti. Eesti esineb Veneetsia biennaalil 1997. ja Leedu 1999. aastast. Mõlemad on seda teemat ka varem puudutanud: Kristina Normani „After the War“ ehk „Pärast sõda“ 2009. aastal ja Nomeda Urbonienė ja Gediminas Urbonase „Villa Lituania“ 2007. aastal. Urbonaste projekt pälvis ka paviljoni äramärkimise rahvusliku identiteedi sügava uurimise eest. Projekt oli teostatud peenetundelise huumoriga ja kaasas vaatajad intrigeerivasse jutustusse.

Milliste lugudega siis Eesti ja Leedu kunstnikud seekord on välja tulnud ning milliseid uusi vaatenurki minevikule esitanud? Kuidas neil näitustel luuakse möödaniku ja tänase päeva seos? Millisel moel integreeritakse see globaalsesse kunstidiskursusesse?

Ohvri lugu. Jaanus Samma piitsutab nõukogude süsteemi eraelulise näite toel. Tema projektis esitatakse Eesti NSV kolhoosiesimehe Juhan Ojaste (nimi on muudetud, hüüdnimi on Esimees) lugu. 1964. aastal süüdistati teda homoseksuaalsetes suhetes. Ta heideti välja parteist, ta kaotas töökoha ja perekonna. Pärast alandavat kohtuprotsessi mõisteti Ojaste pooleteiseks aastaks vangi range režiimiga koloonias. Seejärel kolis ta Tartusse, tegi lihttööd ja elas aktiivset eraelu. Temast sai tollase geikogukonna legend. Teda mäletatakse viltkübaraga, ekstsentrilise ja keevalisena, pidevalt intiimsete kontaktide otsinguil, koduste olengute ja pornograafiliste filmiseansside korraldajana. 1990. aastal leiti ta tapetuna oma korterist. Ilmselt oli seda teinud Vene sõdur, kes olevat olnud ta juhuslik seksuaalpartner. Jaanus Samma, kes juba aastaid on uurinud homoseksualismi ajalugu Eesti NSVs, on rekonstrueerinud Esimehe loo ja legendi arhiivimaterjalide ning tuttavate jutustuste põhjal. Kunstniku sõnade järgi esitatakse tema projektis kogu nõukogude perioodi homoseksuaalsuse ajalugu ja mentaalsus, mis on olemas ka praegu. Temaga on nõus ka projekti kuraator Eugenio Viola, kes väidab, et Samma on tõstatanud fundamentaalsete inimõiguste ahistamise olulisi küsimusi.

See, et nõukogude süsteem oli oma kodanike suhtes repressiivne, kitsendas nende vabadusi, hoidis nende eraelu pideva kontrolli all, on üldteada tõsiasi. Selliste repressioonide ajalugu täieneb teadlaste ja kunstnike uute töödega pidevalt. Kunstnikud võivad tõlgendada fakte hulga subjektiivsemalt ja originaalsemalt, seada kahtluse alla juurdunud teadmised ja täiendada neid uue ja võimalik, et ka paradoksaalse sisuga. Kuna Nõukogude Liidu homoseksuaalsuse ajalugu hakati kirjutama suhteliselt hiljuti, siis täiendab Jaanus Samma uurimus seda kaalukalt. Selle projekti kontekstualiseerib suurepäraselt intrigeeriva materjaliga kataloog.

Vaatamata sellele, et projekt „NSFW. Esimehe lugu“ raamistab neid dokumente ainult kunstiliselt, suunab see siiski vaatajad oma veenva visuaalse retoorikaga jutustuse juurde totalitarismi järjekordsest ohvrist ja kutsub meid üles talle kaasa tundma.

Ekspositsioonis on arhiivimaterjalid ja kunstniku tööd. Vaatajale tutvustatakse Esimehe eluloo tähtsündmusi ja kohtuasja väljavõtteid, fotosid Esimehest ja tema lähikondlastest, kolhoosielust ja Tartust ning kohtadest, kus ta otsis intiimseid kontakte. Kõrvalruumis näidatakse videot, kus eakas ja noor näitleja etendavad maalitud dekoratsiooni taustal vaikivat stseeni intiimteenuse palumisest ja sellega nõustumisest. Samuti on seal vitriin butafooriaga, mille keskel näeme viltkaabut, vaseliinituubi, arstiriistu, kolme rubla ja viitkümmend kopikat, mis oli tolle aja intiimteenuste taks. Eraldi esitletakse veel videot „Protsess“, kus eakas näitleja lavastab oma suguorgani „läbivaatuse“, just nii, nagu koguti meditsiinilist tõendusmaterjali kahtlusaluste kohta. Videod on teatraalsed, süžeed on aga ehitatud üles tegelike lugude fragmentidest ja seetõttu tekitavad need empaatiat. Näitusel tuleb eriti esile installatsioon „Loož“, luksuslik teatriloož, kus vaataja saab istuda, silmitseda pilkast pimedust ja kuulata ooperiaariat. Aarias lauldakse Esimehe emotsionaalsest seisundist. Nagu võib eeldada, käib jutt sellest, mida Esimees tundis enne ostetud armastust ja mida pärast. Aariaga ei visualiseerita tema eluloolisi fragmente, pigem antakse edasi kunstniku subjektiivne pilk, särav pimedus loob aga ruumi vaataja kujutlusvõimele ja isiklikele tõlgendustele.

Tervikuna avab ekspositsioon nõukogude repressioonide ohvri draama, esitamata teistsuguseid mineviku mõistmise meetodeid. Kunstnik ja kuraator on võtnud endale ülesande rääkida inimesest, kes oli langenud taga­kiusamise ja alandamise ohvriks ainuüksi sellepärast, et ta oli teist­sugune. Kuid siiani säilinud legend annab tunnistust ka sellest, et pärast sunnitud „kapist välja­tulemist“ õnnestus Esimehel uuesti sündida, algas tema uus vabam elu. Võimalik, et jutustuse selle liini edasiarendus oleks andnud hulga nüansseerituma tulemuse.

Aja lugu. Leedu paviljoni Dainius Liškevičiuse projekt „Muuseum“ on samuti nõukogude aja kunstiline uurimus: seal avatakse loojateema, poliitiline vastuseis totalitarismile ja selle väljenduse vormid. Kunstniku loodud muuseum ei ole paviljoni komissari Vytautas Michelkevičiuse sõnade kohaselt ainult nõukogude totalitarismi uuring, vaid „esitab ka totalitarismi ilmingute võimaliku mõju praeguse aja avalikule diskursusele ja kunstniku vabadusele“.

Algselt oli projekt loodud muuseumina muuseumis kui interventsioon Leedu rahvusmuuseumi fuajeesse. 2009. aastal avatud muuseum on omakorda nõukogudeaegse revolutsioonimuuseumi rekonstruktsioon. Liškevičius on pöördunud revolutsiooniteema poole, kasutades oma kunstiprojektis leedukate poliitilist allumatust. Ta valis kolm totalitaarse süsteemi vastast kära tekitanud protestiilmingut: Leedu viimase metsavenna Antanas Kraujelise (1928–1965) enesetapu (ta laskis ennast maha), Romas Kalanta (1953–1972) enese põlemapanemine ja ka vandalismi akt, mille korraldas 15. VI 1985 Peterburi Ermitaažis Bronius Maigys (ta lõikus tükkideks ja valas happega üle Rembrandti maali „Danae“). Kunstnik on samastanud need poliitiliselt motiveeritud teod nõukogude Leedu kunstis puudunud kunstisuundumustega: under-ground’i, poliitilise performance’i ja art destruction’iga. Hiljuti lisas ta neile osaluskunsti teose, kus ta vaatleb üht Kaunase koperatiiv­elamut, kus ta on ka ise üles kasvanud. Kunstnik on põhjendanud oma mõtet tuua välja performance’ite ja poliitiliste protestiaktide analoogia oma ettekujutusega kunsti kohast ühiskonnas.

„Muuseumis“ on väljas kunstniku teosed, mis on pühendatud protestijatele; loojateemat tõstatavad teosed, mis ei ole protestijatega otseselt seotud; nõukogude kunstialbumid, mis esindavad tollast ametlikku kunsti; ilukirjandusteosed ning muu trükitoodang (voldikud, ajakirjad), mis kunstniku sõnade kohaselt esindab nõukogude argielu. Esitatu ei ole installeeritud kronoloogilises järjekorras, vaid eraldi mõtteliste plokkidena, millega on loodud omapärane hüperteksti struktuur.

„Muuseumiga“ pakutakse nõukogude minevikku suurte üldistusteta ja totalitaarse režiimi ühemõttelise kriitikata. Tegelikkuse seigad ei ole toestatud dokumentaalsete tõsiasjadega, vaid kunstniku vabade assotsiatsioonidega. Projektiga demonstreeritakse kui just mitte täiesti uut, siis ometi loomingulist meetodit, millega läheneda problemaatilisele minevikule. Sellega saab näidata ka ajalooperioodi mitmetähenduslikkust.

Siinkohal saab tõmmata huvitava paralleeli mõlema paviljoni materiaalse pärandi kasutamise vahele. Samma installatsiooni objektid, mis on markeeritud butafooriana (kaabu, raha, teeklaas, vaseliin) on tõese jutustuse esemelised tõendid, mis annavad sellele dramaatilise varjundi. Liškevičiuse „Muuseumi“ objektid, mis on ostetud täikalt või pärit kunstniku enda kodust, on aidanud luua tema enda või teiste nõukogude ajal sündinud loominguliste isikute ajaloo rekonstruktsiooni. Mõlemad kunstilised lähenemised on ühtviisi aktsepteeritavad. Samma puhul toetavad tema objektid jutustuse pealiini Nõukogude süsteemi ohvrist. Liškevičiusel aitavad objektid orienteeruda ajaloolises mälus.

Veneetsia biennaali üldises kontekstis esitavad Eesti ja Leedu paviljon mahuka ja väljendusrikka kunstilise sõnumi, eeldades vaatajalt süvenemist ja valmidust kaasa mõelda. Teiste paviljonide taustal, kus on väga sageli dekonstrueeritud näituseruumi ja uuritud rahvuslikku identiteeti kunstis (armeenluse uurimise eest pälvis Armeenia paviljon ka Kuldse Lõvi auhinna) eristuvad Eesti ja Leedu sellega, et on kasutanud näituseformaati oma ajaloo uurimiseks. See aitab neil iseennast paremini mõista.

Tõlkinud Reet Varblane

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming