Datafiktsioon tajude äärealal

Ryoji Ikeda on tõlkinud piirialade metafüüsilise potentsiaali mõjusateks ja kõikehõlmavateks meelesituatsioonideks.

TAAVI SUISALU

Ryoji Ikeda näitus „supersümmeetria“ Kumus kuni 28. II.

12. II algusega kell 20 on Kumu auditooriumis Ryoji Ikeda kontsert „supercodex“.

Ryoji Ikeda. Supersümmeetria. 2015, audiovisuaalne installatsioon.

Ryoji Ikeda. Supersümmeetria. 2015, audiovisuaalne installatsioon.

Jana Chiellino / Vinyl Factory loal

Helilooja ja visuaalkunstnik Ryoji Ikeda on oma meeskonnaga loonud mastaapse ja tervikliku audiovisuaalse keskkonna. Näitus „supersümmeetria“ on tõukunud ning laenanud oma pealkirja kvantfüüsika teooriast, kus selgitatakse meile teadaolevalt kõige väiksemate (alg)osakeste käitumist universumis.

Kõige pisemate osakeste uurimiseks on tarvilik maailma suurim masin ja ühtlasi keerukaim osakestekiirendi (large hadron collider), mis laiub maa-aluse 27 kilomeetri pikkuse rõngakujulise tehnoloogilise koobassüsteemina eksperimentaalkeskuse CERN (Conseil Européen pour la Recherche Nucléaire) juures Genfi lähistel Šveitsis. Kiirendis põrgatatakse suurtel kiirustel algosakesi, mille tulemusel saavad füüsikud nende osakeste struktuuri ja neid valitsevaid seadusi paremini kirjeldada.

2011. aastal loodi CERNi juurde kunstiresidentuur Collide@CERN, kus põrkuvad kunst ja teadus. Seal on resideerinud Bill Fontana, Julius von Bismarck, ka meil MoKSis peatunud Rudy Decelière. Ikeda arendas seal 2014. ja 2015. aastal edasi oma performatiivset teost „Superpositsioon“ (2012). Selle installatiivne tulemus ongi Kumus vaadata.

Ideaalsel juhul toimivad kõik näitused omamoodi teadvuse kiirenditena, mis harjumuspäraste rütmistruktuuride keskele tekitavad saarekesi, millel taju on nihestatud teistsugusele tunnetusele. Algosakeste põrkudes tekivad reaalsusse praod. Ikeda puhul on algosakesteks tihti nullid ja ühed, must ja valge, valgus ja pimedus ehk binaarne maailm, mille reduktsionistlik iseloom mudeldab ruumi ja taju. Äärmuste esitlemine toob paratamatult fookusesse ka keskpunkti. Pooluste vahele piilumine pole aga muud kui duaalsuse ületamissoov: atomaarsete pooluste vahelt siduva lüli või pigem prao leidmine, mille kaudu lipsata järgmise taseme kõiksusesse.

Heli kui totaalne meedium. Ikeda alustas muusikuna. Muusika struktureerib heli. Heli on aga niisugune meedium, mis juba olemuselt on totaalne. See ei mahu ei karpi1, pudelisse2 ega raamidesse3, vaid kokkupuutel teadvusega täidab kõik ruumi tühimikud ja praod. Inimese tajuaparatuur on piiritletud, kuid subjektiti varieeruv. Seetõttu ilmneb meeleline jagatud tõsikindlus tajude ühisosas, müstika aga pigem nende äärealadel. Ikeda on sageli kasutanud oma kompositsioonides kuulmisvahemiku piiripealseid ja ka neist väljapoole jäävaid helikõrgusi („db“, 2002, „spectra“, 2004) . Esiplaanil on meeleline kogemus, tajupiiridel seiklemine ning koos sellega personaalse tunnetusliku välja laienemine.

Ikeda muusika põhineb helilistel algosakestel, üksiksagedustel, müral ning helidel, mis tekivad tehnoloogiliste süsteemide viimisel piirsituatsioonidesse. Üksiksageduse vaste elektroonikas ning digitaaltehnoloogias on siinusfunktsioon. See on heli algosake, abstraktne heli, mis oma olemuselt on matemaatiline ning mida elussüsteemides ei kohta. Matemaatika vahenditega muusika kirjeldamisel on pikk ajalugu. Pütaagorlased käsitlesid heliridasid matemaatiliste suhete alusel, lähtudes kesksest teesist, et loodus koosneb harmooniatest, millel on numbrilised alused. Fundamentaalteadlastel on kalduvus eelistada ilusaid lihtsaid lahendusi. Valemitest võib mõelda ka kui matemaatilistest metafooridest, mille tõlgenduslik potentsiaal on võrdelises seoses lahenduse elegantsusega. Struktuuride tajumine numbrimaagias on mustreid tuvastavatele olenditele omamoodi meelepuhkus, üks võimalus haarata haaramatut.

Ikeda kasutab oma teostes korduvalt arvumaagiat ja matemaatilist keelt. Albumil „Aeg ja ruum“ („Time and Space“, 1998) on lugude pikkused kasvavas aritmeetilises jadas, „Dataphonics’il“ on kõik teosed täpselt kuus minutit pikad. Tihti on lugude või teoste pealkirjad lihtsalt nummerdatud, astendatud või kannavad mõne funktsiooni nimetust. Seerias „V#L“ (alustanud 2009. aastal) on Ikeda keskendunud lõpmatuse defineerimise võimalikkusele matemaatiliste vahenditega. Sahisevaid telereid meenutavad ekraanid osutuvad lähemalt vaadatuna lõpututeks arvujadadeks. Kujutlusvõimet ületavate arvude kokkupõrkamisel inimesega muutuvadki need müraks, purunevad tuhaks, kirjeldust ja kirjeldatut ei saa enam mõistuslikult siduda.

Äärepealsed alad. Füüsikaline maailmapilt kompab matemaatiliste ning eksperimentaalsete vahenditega füüsilise maailma piire. Ikeda käsitleb sellise kirjeldusviisi piirialasid – äärepealseid alasid, kus ilmnevat metafüüsilist potentsiaali on ta tõlkinud mõjusateks ja kõikehõlmavateks meelesituatsioonideks. „Supersümmeetria“ on arvumaagia epitsenter, mis tõukub fundamentaalteaduse eesliini põhiküsimustest ja liigub sujuvalt intensiivsesse tajusfääri. Minimalistlik visuaalkeel kasvab programmeeritult välja helilisest kompositsioonist. Silmad hakkavad kuulma, kõrvad nägema. Eri meediumid sulavad ühte, need ei ilmne „supersümmeetrias“ üksteist toetavana, vaid täielikult sünkroonsena tekib terviklik datafiktsioon.

Kuid igasugune totaalne fiktsioon on habras, eriti tehnoloogiline. Näituse teistkordsel külastamisel võis näha tehnoloogilise kunsti eksponeerimisele omast arengut. Kõikehõlmava illusiooni taotlus kohtub varem või hiljem füüsilise maailma ajalisusega, asjad teisenevad. Projektsioonid on vajunud minimaalsesse nihkesse, koloriit tundub ebaühtlane, mõni esimese saali installatsioonis parvedena lennelnud kuulidest on väsinud ning puhkab nurgas, kile teeb midagi, vist mullitab. Entroopiaprintsiip siiski kehtib, maapind jalge all on tajutav. Fiktsioon mureneb, muutub ajaliseks ning kasvab läbi ümbritsevaga. See kõik on nii minimaalne, et ei häiri, sest igasugune kiirendi toimib ühtlasi ka aeglustina. Ja mis juhtub ühe teadvusega, kui see on sisenenud aeglustisse?

1 Vt Robert Morris, „Box with the sound of its own making“. http://www.wikiart.org/en/robert-morris/box-with-the-sound-of-its-own-making-1961

2 Vt Adam Basanta, „The loudest sound in the room experienced very quietly“. http://adambasanta.com/projects/sound-empty-space/

3 Vt Taavi Suisalu, „Akende lummuses / I am NOT sitting in a room“. http://taavisuisalu.ee/@/i-am-not-sitting-in-a-room/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar