Boris Bernstein meenutab …

Leonid Stolovitš

Boris Bernstein, Vana kaev. Mälestusteraamat. Tõlkinud, kommenteerinud ja registriga varustanud Toomas Kall, toimetanud Mirjam Peil, tehniliselt toimetanud Kairit Henno. Kujundanud Kairi Kullasepp. Atlex, 2009. 447 lk.     Boris Bernsteini nimi on orgaaniliselt sulandunud Eesti kunsti ja kunstielu ajalukku. 1951.– 1995. aastatel õpetas ta Eesti Kunstiakadeemias (Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis või Tallinna Kunstiülikoolis, nagu seda õppeasutust on veel nimetatud) kunstiajalugu ja esteetikat. Praegu, kuigi ta elab Californias, on Bernstein Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessor.

Sattunud Eestisse antisemitismi laineharjal, nii nagu tema abikaasa kontsertmeister Frieda Bernstein, filoloogid Juri Lotman, Zara Mints ja Pavel Reifman, majandusteadlane Mihhail Bronštein, filosoof Rem Blum ja nende ridade autor, integreerus Boris Bernstein tõeliselt Eesti kultuuri. Ta ainuüksi ei õppinud ära eesti keele, vaid tema kunstiteadusliku  uurimise aineseks sai eesti kunst. Alates 1956. aastast on tema sulest ilmunud eesti ja vene keeles terve rida eesti kunstnikele pühendatud raamatuid. 1970. aastal anti välja põhjalik monograafia „Eesti graafika”, mis nagu tema paljud erinevates keeltes ilmunud kirjutised, on andnud mitte-eestlasest lugejale võimaluse siseneda neile vähe tuntud eesti kunstiilma. Ei saa märkimata jätta, et Boris Bernstein ei sisenenud Eesti kunstiellu oma akadeemiliste uuringute tõttu. Ta oli eesti kunstnikega, kes usaldasid tema maitset ja tunnetasid tema isiksuse võlu, vahetult seotud. Boris Bernsteini on portreteerinud mitmed eesti maalikunstnikud, graafikud ja skulptorid, nii et temast on kujunenud eesti kunsti objekt. Kuid kõige olulisem oli see, et talle usaldati eesti kunsti tutvustamine Moskvas, Leningradis, Riias, Vilniuses, Thbilisis, Varssavis. Kuna teda valiti üleliidulise kunstnike liidu juhatusse Eesti esindajana,  siis sai temast sõna otseses mõttes „eesti kunsti välisminister”, kes seisis eesti kunsti huvide ja omapära eest, suutis diplomaadina hoida ära rünnakuid eesti kunsti vastu ning sekkumist meie kunstiellu.     

Tänu kõigele sellele, sulandus Boris Bernstein ka eesti kunstiteadlaste ja -kriitikute ringi. Tema nimi omandas rahvusvahelise tuntuse mitte ainult eesti kunsti hea tundja, vaid ka väljapaistva kunstiteoreetikuna. Ta on mitmete teoreetiliste uurimuste autor, teda on avaldatud mitmetes perioodilistes ja mitteperioodilistes väljaannetes. 1993. aastal kaitses ta Moskva ülikoolis doktoriväitekirja „Kunstiteadus ja kunstiline kultuur. Teooria ja ajaloolise kirjeldamise küsimused”. Tema paljude  aastate kunstiteoreetilised mõtisklused on leidnud oma väljenduse põhjalikus raamatus „Visuaalne kujund ja kunstimaailm”, mis 2006. aastal ilmus Peterburis alapealkirja „Ajalooline ülevaade” all ning 2009. aastal Tallinnas eesti keeles alapealkirja „Ajaloo polüfoonia” all. Selle monograafia ja pikaajalise panuse eest Eesti kunstiteadusesse anti Boris Bernsteinile Eesti kultuurkapitali 2009. aasta suur preemia.      

 2008. aastal ilmus Peterburis Boris Bernsteini suurepärane mälestusteraamat „Vana kaev”, mille 2009. aastal andis kirjastus Atlex välja ka eesti keeles. „Vana kaevu” metafoori on Bernstein laenanud Thomas Mannilt, kes on võrrelnud minevikku põhjatu kaevuga.  Mälestusteraamat koosneb autori eessõnast ning üheksateistkümnest esseest. Need on autori eluloo mitmete episoodide esitused ajaloolise tegelikkuse taustal. Raamatu teebki väärtuslikuks isikliku elu ning ajaloolise tegelikkuse orgaaniline läbipõimumine. Ajaloolisest taustast kumab läbi isiksus ning ajalugu ei tundu enam anonüümne.      

Esimestes esseedes räägib Boris Bernstein oma vanemate saatusest, eriti isast, Odessa hariduselu väljapaistvast tegelasest. Boris Bernstein sündis Odessas ning veetis seal lapsepõlvening noorukiaastad. Essee „Stoljarski kool” on väga huvitav, sest autoril õnnestus õppida selles maailmatasemel muusikakoolis,  mis on andnud maailmamuusikasse suuri pianiste ja viiulimängijaid. Leningradi ülikooli kunstiajaloo osakonnas õppimisest on ta kirjutanud mitmes essees. Autor meenutab mitmel puhul sisseastumist sellesse osakonda 1946. aastal, oma suurepärast õpetajat ja kunstiteadlast Nikolai Puninit, tema rasket saatust; teenimatult unustatud kunstiteoreetikut Jeremia Joffet; säravat lektorit, kunstiteadlast ja esteetikateadlast, kulturoloogi ja filosoofi  Moissei Kaganit, kellest sai Boris Bernsteini lähedane sõber.    

Eesti lugejale pakub erilist huvi raamatu see osa, mis kõneleb Boris Bernsteini elust Eestis. Ta kirjeldab väga eredalt peamise kunstihariduskeskuse  (ER KI) elu nõukogude tingimustes. Raamatus leidub mitmeid eesti kunstnike ja kunstiteadlaste väljendusrikkaid portreid, nende kõrval ka tuntud semiootiku Juri Lotmani oma. Autor on ilmekalt näidanud oma kolleegide suhtumist kommunistliku partei juhtkonna juurutatud teadusliku kommunismi ja sotsialistliku realismi põhimõtetesse. Kuulunud Eesti kunstnike liidu juhatusse ja esindanud Eestit NSVLi kunstnike liidus, oli  Boris Bernsteinil võimalus jälgida teiste liiduvabariikide kunstielu, aga samuti Poola oma. Tema kogemus on unikaalne. Bernstein esitab tõetruult ja vajaliku irooniaga NSVLi kunsti ja parteilist juhtimist, aga ka vastuseisu sellele, mida osutasid eesrindlikud kunstnikud, eriti eesti kunstnikud. Boris Bernsteini XX sajandi mälestused on kirjutatud XXI sajandil elava inimese vaatevinklist. Need mälestused on minevikusündmuste  ja nende tõlgenduse sulam, mis on tehtud juba praeguse aja, NSVLi kokkukukkumise ning Eesti iseseisvuse kogemuse seisukohalt.  

Võin kinnitada kui inimene, kes on autorit tundnud juba kuuskümmend aastat, et ta ei  kirjuta oma opositsioonist nõukogude võimu vastu „tagantjärele”, kuigi see on ohutu ning isegi moodne. Samuti, nagu ka paljud teised, läbis ta „nägijaks”-saamise ning „mis-on-mis”teadvustamise perioodi. Ta astus oma jõu ning võimaluste piires teadlikult vastu sellele režiimile nii oma kunstiteaduslikes töödes kui ka pedagoogilises ja organisatoorses tegevuses. Raamatu omapära seisneb veel selles, et autor on toonud sisse oma California kogemuse  rakursi. Mälestused on oma formaadilt subjektiivsed. Ent „Vana kaevu” autor ei keskendu iseendale, ta ei istu oma individuaalses kaevus, vaid on erakordselt tähelepanelik inimeste, sündmuste, asjaolude ja aja suhtes, kajastades seda kõike oma kordumatu isiksuse vaatenurga alt. Mälestuste isiksuslik iseloom väljendub ka originaalses ja irooniaga vürtsitatud esitusstiilis. Just selle tõttu on raamatul kirjandusliku teksti väärtus.  Rein Veidemann on õiglaselt nimetanud Boris Bernsteini mälestusi elulooromaaniks (Postimees 28. XI 2009). Tänu Toomas Kalli meisterlikule tõlkele on jõudnud see stiil ka eesti lugejani.

Tõlkinud Ants Kriis.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht