Aus ja võimas kolemaal

Hea kolemaal nõuab toimivat kompositsiooni ja värvi-lahendust, Kaharid mängivad selle mõjusalt välja.

JOANNA HOFFMANN

Joanna Hoffmann

Grisli Soppe-Kahar. Energeetiline lahtisõlmimine. 2017, akrüül, lõuend.

Joanna Hoffmann

Danel Kahari ja Grisli Soppe-Kahari näitus „Mustad muumid ja planeet Maa. Lilled elavatele“ Tartu Kunstimajas kuni 2. IV.

Kaharid ise nimetavad oma loomingut hübriidvormiks. Nende käekiri on peaaegu äravahetamiseni sarnane – ekspressiivne bad painting. Jalutasin galeriis ringi ja püüdsin enne etikettidele pilgu heitmist arvata, kumb neist on just selle teose teinud. Vahel läks täppi, teinekord mitte. Selline vahetu intiimne ühtesulamine tekitab tunde, et kunstnikel on mingi saladus, et nad on meid teisi justkui eemalt jälgivad vandeseltslased. Et nad end enamasti ka seltskonnast segada ei lase, vaid hoiavad pigem omaette, ainult süvendab salapära, lisaks endassesulgunud kodeeritud looming.
Enamasti suureformaadilised papile maalitud teosed on figuratiivsed, autorid kujutavad sageli iseennast või teineteist. Teoste olustik on kodune, seksuaalne või ulmeline. Danel Kahari maalil „Minaise“ on kujutatud jäigastunud riistaga mehefiguuri, nähtavasti on see autor ise. Grisli Sopper-Kahari maalil „Magav portree Danelist“ on noormees tabatud hoopis teises meelelaadis. Paljudel teostel on aga kõhedust tekitavad loomalaadsed olendid: kellega või millega on tegu, võib vaid aimata. Kaharid loovad justkui omamütoloogiat. Mõneti võib tõmmata paralleele William Blake’iga, kohati tulevad silme ette Edvard Munchi maalid. Ka Jaan Toomiku mõjusid võib leida, näiteks „Minaise“ meenutab Toomiku maali „Taavet Koljati peaga“ (2010).
Kunstnikud ütlevad, et valitud kujundid polegi nii väga juhuslikud, kuid loominguline protsess, värvide valik ning teostus tulevad loomulikult, automaatselt, kontrollimata. Maalidel puudub akadeemiline agenda, püüd kujutada ümbritsevat tõetruult, teosed on aga nauditavalt maalilised. Mitte iga bad painting’u viljeleja ei mõju usutavalt, sellise maalilaadi taga on sageli kunstiline oskamatus. Tegelikult nõuab hea kolemaal toimivat kompositsiooni ja värvilahendust. Kaharid aga on suutnud bad painting’u mõjusalt välja mängida: teosed kõlavad kokku, tegemist on meisterliku esitusega. Kui ainiti traditsioonilist kunsti ja esteetikat hindav vaataja kipub selliseid teoseid siiski soperdisteks pidama, mida „oskab teha igaüks“, siis näitust külastanud lasteaiarühm oli üksmeelsel arvamusel, et kõik on õige ja suurepärane. Meenub Picasso tuntud tsitaat: „Iga laps on kunstnik, aga raske on kunstnikuks jääda täiskasvanuna.“
Selget kontseptsiooni, otseseid aktuaalseid sotsiaalseid teemakäsitlusi otsida ei tasu – see mõjub isegi vägivaldselt. Galeriist ei leia ka näitust selgitavat teksti. See on sümpaatselt julge samm, sest väljapanekut saatev verbaalne sisukirjeldus kipub juba kohustuslik olema, milleta ükski väljapanek hakkama ei saa. Meenub, kui maalimagistrantuuris anti semestri jooksul kolm ülesannet ja sõbranna hakkas enne hindamist tunde järgi oma abstraktseid maale nende alla sorteerima. Arvestuse sai kenasti kätte, tegelikku seost ülesannetega aga polnud. Punnitatud kohmakad kontseptsioonikirjeldused kipuvad elamust rikkuma. Fuajees eksponeeritud videointervjuu, kus kunstnikud kolme minuti jooksul napisõnaliselt oma mõttemaailma ja kunstifilosoofiat selgitavad, on sellise näituse tarvis täiesti piisav.
Kunstnikud ütlevad, et teosed põhinevad nende maailmavaatel. Kaharite looming on tunnetuslik, tihedalt seotud isiklike kogemuste ja emotsioonidega. Neid huvitab eelkõige see, mis alateadlikult pildipinnale jõuab, mitte teadlikult konstrueeritud kujundid. See on Kaharite meelest ausaim viis iseennast näha ja analüüsida. Näitusel võib leida ka elutsüklite teema, seda sugugi mitte ainult mustvalge elu ja surma vastandusena („Maalid räägivad eluringlusest, kordumisest, asjade tagasi tulemisest, mitte lihtsalt elust ja surmast. Asjad tulevad tagasi senikaua, kuni sa need ära õpid.“). Kuigi psühhoanalüüsiks on Kaharite näitusel ainest enam kui küll, ei pea vaataja jõudma kunstnike inspiratsiooni läteteni. See on oluline vaid autoritele.
Aga kellele on siis näitus mõeldud, kui kunstnike eesmärk on süveneda ainult oma sisemaailma ja seda siis omaette analüüsida? Muretsemiseks pole põhjust, sest tõlgendamisruumi on väljapanekus küll ja veel. Tähtis pole mitte niivõrd sõnadesse pandud idee otsimine, vaid emotsionaalne interpretatsioon, maalidesse talletatud laengu tajumine. Kaharite puhul ei tasu otsida tõde või püüda arvata, mida kunstnikud on mõelnud, kui, siis vahest kujutleda, mida nad on võinud tunda, milline on olnud nende meeleseisund. Vaataja võiks süüvida hoopis endasse, sest Kaharite maalid on selleks hea katalüsaator.
Kaharite teosed on stiililt juba pikka aega olnud üsna muutumatud ja et olen nende loominguga kursis, siis näitusele minnes ma endale midagi uut leida ei lootnud. Ootasin juba tuttavat kvaliteeti. Nähes nende teoseid esimest korda nii palju ühes ruumis, olin üllatunud. Mõlemal on olnud näitused Draakoni galeriis, mille väike ruum jääb Kaharite loomingule ilmselgelt kitsaks. Grotesksed moonutatud proportsioonidega figuurid, julged värvid ja rõhutatult lohakas teostus pääsevad suures saalis plahvatuslikult toore jõuga mõjule. Minu tähelepanu köitis veel Danel Kahari autoportree „Hammustab kätt“, mis haakub küll üldjoontes kogu komplektiga, kuid on kukkunud välja ootamatult elegantse ja maitsekana: sinakat koloriiti täiendab sidrunkollaselt maalitud käsi, tume ebaühtlane taust tekitab teosesse sumedat sügavust. Figuur ise mõjub ükskõikselt rahulikuna. Neid sõnu ei ole ma küll kunagi varem Kaharite loomingu kirjeldamiseks kasutanud. Seda teost imetlesin kaugemalt, saali teisest otsast.
See näitus toob markantselt esile, kui olulist rolli mängib maalikunsti eksponeerimisel ruumi suurus, Eestis on maali eksponeerimiseks sobivaid ruume küllaltki vähe. Tegemist on väga hea näitega, et ka vähese näitusekogemusega noored kunstnikud väärivad võimalust oma töid näidata suures ruumis. Et Kaharite suur näitus sai teoks just Tartus, kus suhtumine maalikunsti on olnud järjepidevalt soe, kannab see endas sealsete traditsioonide väärtust praegusel moel. Tundub, et Danel Kahar ja Grisli Soppe-Kahar ei pruugi maaliorbiidilt nii pea lahkuda, loodetavasti jätkub energiat ning avaramaid näituseruume.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming