On päramine aeg lõpetada äpardunud põlvkondlik eksperiment

AGO TEEDEMA

Kaks vastukaja Maria-Kristiina Soomre artiklile „„Vettinud mägrad” ja põlvkondadeülese koostöö habras kassikangas” (KUNST.EE 2014, nr 2). Alustan Maria-Kristiina Soomre küsimusest: miks Tartu kunstimuuseumis juhtub see, mis seal parasjagu juhtub? Soomre arvates on see põlvkondadevaheline võitlus. Minu arvates pole asi nii lihtne, selle taust on keerulisem.Põlvkonnavahetus võib toimuda kas evolutsiooniliselt või revolutsiooniliselt. Meetodi valib juht, kuid silmas tuleb siiski pidada asutuse eripära. Tartu Kunstimuuseum (TKM) on klassikaline mäluasutus, seitsmekümne viie tegutsemisaasta jooksul on töötajate põlvkonnad korduvalt vahetunud. Praegu on majanduslikud jne tingimused tekitanud TKMile teiste muuseumide seas ebakindla olukorra. See on mõjutanud ka põlvkonnavahetuse keerukat protsessi.

Mitte väga kaua aega tagasi asus TKMi tööle õige mitu andekat ja huvitavat noort inimest, kellest muuseumide vanemad töötajad lootsid tõhusat järelkasvu. Indrek Grigor, Liisa Kaljula, Tõnis Tatar ja Merily Paomets lõid ideedest pulbitseva loomingulise õhkkonna. Paberikonservaator Paomets tõstis muuseumi pabertööde konserveerimise professionaalsele tasemele, mis päädis Ants Laikmaa pastellide konserveerimisega ja nendest töödest koostatud fantastilise näitusega. Kaljula ja Grigor koostasid Eesti kunsti 1960ndate ajastunäituse. Tatar üllatas praegusel ajal ebatavalise, pigem konservatiivsusse kalduva kunstieelistusega, mis pakub suurepärast dialoogi levinud seisukohtadega. Ajapikku on nad kõik muuseumist lahkunud, sest TKMi staatus on juba aastakümneid ebamäärane, neilegi ei saanud pakkuda perspektiivikaid töötingimusi.
TKMi kollektiivi on pidevalt koondatud,  sest seda on kultuuriministeeriumist nõutud, ikka et kokku hoida kulutusi. Mis eelarvesse puutub, siis kas või ministeeriumi kodulehel TKMi ja näiteks Pärnu Muuseumi eelarve võrdlemisel selgub, et pärnakad saavad meist poole rohkem raha.
Kuna uus direktor Rael Artel on valinud revolutsioonilise tee, on Soomre vihje Augeiase tallidele üsnagi täpne. Eks TKMi on aegade jooksul jäänud paika need, kes armastavad eesti kunsti ajalugu ja püüavad seda süvenenult uurida. Ainult kui Herakles paar jõge tallidest läbi juhtis, siis läksid sõnnikuga koos tõenäoliselt ka „äraaetud hobused” kõige liha teed.
Kui Maria-Kristiina Soomre vihjab, et TKMis oli juhi vahetamine paratamatu suure hulga tegematajätmiste lahendamiseks, ei ole ta päris täpne. Ka eelmiste juhtide käed oli sidunud kultuuriministeerium: pidevalt ähvardas kellegi koondamine kulude kokkuhoiu nimel. Päris mitu aastat oli meil üks tasuta puhkusekuu, et kolleegi kohta säilitada.
Ei tahaks kedagi valetamises süüdistada, kuid artiklis mainitud kultuuriministeeriumi auditi kutsus esile muuseumipere kirjalik pöördumine ministeeriumi poole, et otsida abi direktori ja personali vastasseisus. Oleme ju ikkagi riigiasutuse töötajad. Tegelikult lõppes audit mitte millegagi, kui mitte arvestada nii-öelda tööaja kaardistamise kohustust: terve kuu kirjutasime kellaajaliselt üles oma toimingud.
Auditi käigus leiti vanade probleemide kõrval uusi puudujääke, mis paljuski olid seotud uue direktori omapärasest juhtimiskogemusest põhjustatud kaosega raamatupidamises, kollektiivi töökorralduses ja majandussfääris. Soomret pole need faktid millegipärast paelunud.
Käivad visad kuulujutud, et uus direktor pole kunagi ühtegi eelarvelist asutust juhtinud. Ka keskastme juhtidelt nõutakse vastavat kogemust. Ilmselt otsustati, et Artel õpib töö käigus.
Muuseumi kevadise suurpuhastuse esialgne hind on, et varsti lahkub TKMist neljas erialainimene. Ükski neist pole läinud vabatahtlikult. TKMi kogu moodustab laias laastus kolm neljandikku Eesti Kunstimuuseumi kogust, kuid TKMis on jätkunud kohta ja palka kõigest kümmekonnale inimesele:  koguhoidjale, konservaatorile, nüüd ka kuraatorile. Kõigil neil on kulunud palju aega oma tegevussfääri põhjalikuks süvenemiseks ja kogemuste omandamiseks. Neid ei saa niisama lihtsalt uute inimeste vastu välja vahetada. Haiguslehel, mitte nohuga, on olnud üksteist inimest, kusjuures kaks on tööstressi tõttu juba pikemat aega ära. Viimase lahkuda soovija sünniaasta on 1985. See ei ole vist ikka põlvkondade konflikt.
Soomre määratluse alusel on vanem ja keskmine juhtide põlvkond stagneerunud. Ta on mures ka juhioskuse ja omadustega professionaalide pealekasvu puudumise pärast. Ta ei hoia kokku värve „vettinud mäkrade” iseloomustamisel. Nende uimasevõitu tegevus piirdub autori arvates „sohvadissitentlusega”, levib mittesisulisel analüüsil põhinev võimukriitika, irratsionaalne õlleklaasitagune ärplemine ja positsiooni kasutamine oma prioriteetide läbisurumisel. Tegelikult iseloomustavad need jooned ka „noori gaselle”. Neil tuleb see lihtsalt kohati veelgi endastmõistetavamalt välja.
Maria-Kristiina Soomre tõstatab heade juhtide kroonilise nappuse küsimuse. Kes ei unistaks juhist, kes seisab lõvina oma asutuse eest, suudab erinevad isiksused asutuse heaks koos tööle panna ega pea oma autoriteedi kindlustamise nimel töötajaid detsimeerima. Hea juht on põlvkonnaülene nähtus.
Muuseumi süüdistamine koostöövõimetuses on läbini kunstlik. Alguses keegi ei umbusaldanud uut direktorit, nii mõnedki muuseumitöötajad lootsid teistsugust hingamist. Teati, et Artel on tugev kuraator ja võiks muuseumitööd selles valdkonnas parandada. Vastasseis sai alguse, kui direktor deklareeris vajadust muuseum uuesti leiutada ehk muuta eesti kunsti tippteoseid talletav laegas (olgugi et pudedavõitu) tänapäevaseks nüüdiskunstikeskuse laadis näitusepinnaks, kuhu pole asja uurimusliku lähenemisega kunstiajaloolasel ning kus ka muuseumi enda kogusid tõlgendavad näituseprojektid seisavad ootesabas.
Mis ikkagi tähendab põlvkondadevaheline konflikt muuseumi kontekstis? Ja miks on nii, et süüdi on alati vanem, ilmselt suurema kogemuspagasiga  töötajaskond? Muuseumis töötanud teavad, kui ruineeriv on töötada asutuses, mille kogus on peidus meie kunsti rahvuslikud aarded (Kumult laenatud väljend), kui aastakümneid antakse pidevalt mõista, et nende töö on tühine. Maria-Kristiina Soomre tõdeb imeretsepti puudumist. Tõenäoliselt loodab ta tekkinud olukorraga leppimisele, sest inimesed tüdinevad ju peaga vastu bürokraatiaseina jooksmisest. Muuseum on uuesti leiutatud, kolmandik kolleegidest on lahkunud. Ametis on noored, entusiastlikud inimesed, kes toimetavad siis vabatahtlikena või mingite kummaliste lepingute alusel (raamatupidamise väljend). Kas selline töökorraldus tuleks kõne alla Kumus?
Me ei tea, mis meist saab. Seda ei osanud öelda ka üks ministeeriumi ametimees. Oleme ooterežiimil. Lõuna-Eesti aga vajab korralikku kunstimuuseumi kas või juba seetõttu, et kasinavõitu sissetulekust ei jätku pidevalt Tallinnasse näitustele sõitmiseks. Ja ka seetõttu, et Tartu kunstimuuseum on pallaslaste asutatud senini  tegutsev institutsioon. Oleme pärandikandjad.
Kõigepealt peab olema selge, milline on TKMi positsioon teiste muuseumide seas. Teiseks tuleb lahendada muuseumihoone küsimus. Oma hoone annab asutusele palju iseteadvust, väärikust ja energiat. 1974. aasta projekt jäigi paberile. Kaks järgmist oma hoone saamise katset tehti juba Eesti Vabariigi ajal, needki sumbusid häbiplekkidena kultuurilukku. Kolmandaks vajab asutus „tagasileiutamist”. Praegu on võetud suund asutuse profiili muutmiseks: eelistada nüüdiskunsti Eesti kunsti ajaloole. Nikolai Triigi 130. sünniaastapäeva tähistava Kumu suurejoonelise näituse tarbeks korrastasime ja laenutasime välja suure hulga rahvuslikke aardeid, aga ise ei teinud absoluutselt midagi. Peaksime tegema koostööd Tartu ülikooli kunstiajaloolastega, kaasama neid meie kogudega seotud uurimistöösse. Ka uue direktori ajal oleme proovinud arendada oma nägu. Tema ei soovinud, et matkime Kumut. Äkki on  muuseumis kui  uurimis- ja teadusasutuses peidus meie loomulik pale?
Neljandaks pakun välja, et on aeg kultuuriministeeriumi, TKMi ja Tartu linnavalitsuse tõeliseks koostööks. Ehk siis saaks ka oma, tõelise muuseumihoone. Pean silmas kas või praegu Tartu kunstnike liidule kuuluvat hoonet Ujula 1.
Kui linn ja ministeerium sooviksid end positiivselt kultuurilukku kirjutada, siis on see võimalus olemas. Äkki peaks kaaluma ka ajalooarhiivi hoidlaruumide ajutist kasutamist Vahi tänaval? Rääkisin sellest direktorile vähemalt pool aastat tagasi, aga ei mingit tagasisidet. Viiendaks peaks direktor saama üle autoritaarse juhtimislaadi ilmingutest, leppima ja tegema koostööd vanemate kolleegidega, niipalju kui meid veel alles on jäänud.
Põlvkondlik eksperiment on TKMis äpardunud, toonud kaasa korvamatu kahju. Oleks aeg see viisakalt ära lõpetada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming