Öömuusikat vaadates

Tiina Käesel

Leo Rohlini näitus „Nokturn II. Üksi” Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 9. II.

Kella kuue paiku hommikul öeldakse klassikaraadio „Nokturni” saates tavaliselt, et hommik on õhtust targem. Võib-olla tõesti, sest vahele jääb tunnete ja tarkuste kaaluja – öö. Selle öömuusika saatel, kogutud tarkuste, oma mälestuste, käte ja meelte koostöös on valminud Leo Rohlini näitus „Nokturn II . Üksi”.
Viie viimase aasta looming, nagu Rohlin ise on öelnud, erineb kardinaalselt varem loodust. Sellega ei taha päriselt nõus olla. Esimese näituseruumi igas töös, ka igas oma koha leidnud plaadikeses peegeldub kogu tema looming – nagu peegelduvat meri igas tilgas. Siin on see, mis oli väljas 2003.-2004. aasta suurejoonelisel näitusel tarbekunstimuuseumis: fragmendid 1970ndate „Sulast”, 1980ndate vormide kraklee­glasuurid, 1990ndate kivinõude sametine värvilumm, faktuuri-, reljeefi- ja värvi-intensiivne „Seltskond” selle sajandi algusest. Kõigest kokku on saanud püst­triipudest kompositsioon, mis hüüab nagu orel ülistuslaulu keraamikale, kunstile, mille algaine on maapõuest ja mida inimkäsi tule abil läbi aegade on loonud nii tarbeks kui ka meeleheaks. Tule müstika on praeguseks asendanud toodetava energia ja igati paika pandud tehnoloogia, seda enam on imetlusväärne Leo Rohlini oskus poetiseerida ja ülendada tehnikaid kui täieõiguslikku kunsti meediumi, kui esteetilise naudingu pakkujat.  Sama imetlusväärne on ka oskus ja julgus seda kõike ignoreerida ja pöörduda lihtsate ja otse öeldes primitiivsete koduste vahendite juurde nagu glasuurilitrite liimimine kruvipeadele, et siis kokku „kruvida” pannood, mis oma sugestiivsuses ja sügavuses on kaugel primitiivsusest, pigem kosmiliselt mõistatuslikud. Nende eellasteks on 1974. aasta pannood ja vormid „Kosmos”.
Galerii esimene ruum on paik, kuhu on kontsentreeritud tarkus, rahu, kannatlikkus, tasakaal, tänulikkus oma eriala vastu ja leebe õpetlikkus. Kui selle ruumi märksõnaks on „mõistus”, siis tagumise ruumi märksõna on „tunded”. Tunded, mida kiivalt kipume varjama, isegi häbenema ja mida laseme enesele kõige lähemale ehk muusika kaudu. Muusika on olnud toeks, saatjaks ja inspireerijaks Leo Rohlinile nende kompositsioonide loomisel ning muusika on siin nii tajutav kui ka nähtav. Muidugi suunavad ka kunstniku antud nimetused „Appassionata”, „Öised helid”, „Karilatsi pastoraal”, aga see polekski oluline. Kuna need tööd on tehtud nii avatud südame ja tundega, nii lihtsalt ja koduselt, siis sõltub vastuvõtmine vaatajast, tema avatuse astmest. Ja ka tundeid peljates või ignoreerides saab sellelt näituselt elamuse näituse vormi, selle ülesehituse esteetika, korrastatuse ja kultuuri kaudu. On see mustas raamistuses tekstiilruutudega täidetud tulpadega sein klaveri klaviatuur, juppideks lõigatud filmilint või hoopis ribakood? Võta aega ja vaata, kunstnik on tegemiseks aega võtnud, ühele tööle pühendanud aastaid.
Ja üksi. See on kunstniku staatus ja saatus. Üksi on kompositsioon „Üksi”  (2001), Leo Rohlini vormiloomingu kvintessents. Rohlin on üksi oma lõpuni puhastatud ja viimistletud  minimalistliku vormiloominguga, tal pole koolkonda, kloone – aga tal on kool. Kogu meie praegune keraamika on Rohlini kool, mis toimib tema loomingu, kunstile pühendumise, sellele pühitsemise kaudu.
Meenub üks ammune kontsert. See oli Arvo Pärdi „Tabula rasa” esiettekanne. Viimane  heli  jäi vaibudes pikalt uitama kontserdisaali vaikuses – olekski võinud nii jääda. Aga kus sa pääsed – aplausita ju ei saa. Nii ka nüüd. Selle näituse  meeleolu ja järelkaja kestavad kaua.  Jah, just see meeleolu, õigemini meele olu ehk meele olek – tasakaalus, teel, mõtisklev, hinge vaatav ja  puhastav. Öeldakse, et ei ole sõnu. Polegi vaja.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming