15aastane Kiasma lööb uute ja vanade hittidega

Kadri Rood

Kiasma parimate teoste näitus „Kiasma hitid” („Kiasma Hits”) Kiasma II korrusel kuni 19. I 2014 ja III korrusel kuni 9. IX 2014, kuraator Marja Sakari.

Seekordse kogude näitusega „Kiasma hitid” tähistab Soome nüüdiskunsti muuseum Kiasma oma 15. sünnipäeva. Kui tavapäraselt põhinevad kogude näitused mõnel teemal või läbival kontseptsioonil, siis seekordne sünnipäevanäitus vaatab kogu kollektsiooni, alustades 1960. aastate veel modernismi traditsiooni kuuluvate töödega ning lõpetades muuseumi viimaste ostudega, millest mõned on spetsiaalselt Kiasma jaoks loodud. Välja on pandud rahvusvaheliselt tuntud klassikuid, Soome olulisi kunstnikke ning publiku lemmikuid.
Päris ilma läbiva teemata näitus siiski ei ole: näituse kahest korrusest ühel eksponeeritavate tööde ühise nimetajana on välja toodud kommunikatsioon: vajadus luua kontakt, kuid ka selle ebaõnnestumine või võimatus. Seda liini esindavad videod rahvusvaheliselt tuntud kunstnikelt nagu Nam June Paik, Bruce Nauman, Vito Acconci, John Baldessari ja Richard Serra. Kuna nende tööd paiknevad ruumiliselt lähestikku ja moodustavad terviku, võib rahvusvahelist videokunsti liini pidada näitusel üheks paremini esindatuks. Tööde pinnalt üldistades tundub aga, et video on meedium, mis vananeb nii mõnestki teisest kiiremini. Isegi kui tööde ideeline tasand ei ole oma aktuaalsust kaotanud, tundub vorm tehnoloogia kiire arengu tõttu aegununa ning mitu teost mõjuvad pigem dokumendina videokunsti algusaegadest kui elava kunstiteosena. Näiteks Richard Serra videole „Television Delivers People” („Televisioon edastab inimesi”, 1973), mis kõneleb sellest, kuidas televisioon inimesi objektistab, teeb neist passiivsed tarbijad ja reklaamitellijate saagi, kirjutaksin idee tasandil kahe käega alla, kuid teose visuaalne esitus on praeguseks lootusetult igav ning plakatlik. Ka lihtne kaamera või pildi tagurpidi keeramine nagu Bruce Naumani töödes „Lip-Sync” ja „Violin Tuned D.E.A.D.” („Surnuks häälestatud viiul / Viiul häälestuses D-E-A-D”) ei paku enam sellist võõristusefekti, nagu see võis tekitada vastlooduna.
Teistest kommunikatsiooni ja selle puudumist käsitlevatest teostest tahan välja tuua soome kunstniku Tiina Ketara kauni ja õhulise töö „Kallistus” („Halaus”), mis koosneb sadadest või isegi tuhandetest tamiili külge aetud helmestest, mis moodustavad õhus hõljuva ja tühjust embava inimfiguuri. Töö on visuaalselt paeluv ning nukralt poeetilise alatooniga, viidates inimese efemeersusele ja kaduvusele ning tema vajadusele läheduse järele, mis on seda suurem, mida hapramana inimene ennast maailmas tunneb.
Tugeva kontseptsiooni ja humoorikusega paistis silma feministlikku traditsiooni paigutuv soome kunstnik Iiu Susiraja. Temalt olid väljas neli fotot ning kolm videot, mis kujutasid kõik ühel või teisel viisil toitu, kuid mitte selle tavapärases funktsioonis, vaid väärkasutatuna ning seotuna teemadega nagu suhted või naisele kehtestatud normid. Kahes videos valmistab kunstnik küpsetist, mille täidiseks tema enda aluspesu, kolmandas pihustab kingade sisse vahukoort ning paneb need siis jalga. Tema fotodelt võib aga leida lihatükid kirjaga „eksnaine” või vorsti, millel kirjas „endine poiss-sõber”.
Veel üks näitusel tugevalt esindatud suund on minimalism, mille puhtvormiline mõju on videokunstiga võrreldes püsivam, kuna väljendusvahendite areng seda niivõrd ei mõjuta. Kiasma kogusse kuulub töid minimalismi tuntud esindajatelt nagu Donald Judd („Pealkirjata”, 1989), Frank Stella („Sidney Guberman”, 1964) ja Walter de Maria („Viieteistkümnekülgne avatud polügoon”, 1984) ning arte povera traditsiooni kuuluv Giovanni Anselmo („Pealkirjata”, 1989 ja „Ultramariin”, 1984). Neid täiendavad lihtsad vormid soome kunstnikelt nagu Tommi Grönlundi ja Petteri Nisuneni efektne teos „Levitatsioon” („Levitaatio”), mis põhineb magnetite abil loodud õhus hõljumise illusioonil, või rootsi kunstniku Ebba Bohlini värske töö „1,5 × 2,1573733…”, mille puhul on tegemist pealkirjale vastavate mõõtudega puhastatud ja poleeritud alaga saali põrandast.
Minimalistliku joonega ning rohkem või vähem abstraktne on ka näitusel esindatud maalikunst. Soome kunstniku Paul Osipowi maal „Madal ruum” (1972) või rootslase Robin Lindqvisti „Madude sünd ja surm (Ood lesbile)” (2011) väljendavad mõlemad selget soovi kujutada peaaegu eimiskit. Näitusel eksponeeritud maalidest kohati huvitavamadki on aga kommentaarid maalikunstile ning laenud traditsioonidest. Jaana Maijala „Grünewald” (sarjast „Kogemuse raskus”, 2011) kombineerib lausa kolme meediumi: töö on inspireeritud Matthias Grünewaldi altarimaalist, mille kunstnik on joonistanud õhukesele paberile tihedate pliiatsitõmmetega ning seejärel väikese joonistuse pinnast altarimaali mõõdus ja kujuga fotosuurenduse teinud.
Kohata võib ka video ja maali suhestamist, näiteks Hannu Karjalaineni videotes „Tumedajuukseline naine” (2007) ja „Sinises särgis mees” (2006). Tugevalt aeglustatud videod suhestuvad portreekunsti traditsioonidega, kuid lisandunud on liikumine ning nähtav ja tuntav ajaline mõõde. Esimene video kujutab lehvivate juustega naist, teine meest, keda mööda voolab alla paks värvikiht, mis katab kogu tema näo. Lisaks vaatamise kestusele saab Karjalaineni tööde puhul rääkida ka portree enese „kestusest”, mis maalikunsti puhul oleks võimatu. Ka eespool juba mainitud Giovanni Anselmo teoses „Pealkirjata” võib näha  maalitraditsiooni kommentaari. Kunstnik on rasked graniittahvlid peenikese, kuid tugeva traadiga lõuendile kinnitanud, luues nii maali ja skulptuuri vahendeid ja materjale ühendava teose. Kommentaar abstraktsele kunstile ja seda kunstniku meelest põhjendamatult ümbritsevale ligipääsetamatuse aurale on Jacob Dahlgreni töö „Abstraktsiooni imeline maailm” (2009), mis on ka publiku üks Kiasma kollektsiooni vaieldamatuid lemmikuid. Töö koosneb metallvõrestiku küljes rippuvatest lugematutest värvilistest paeltest ning publik kasutab rõõmuga luba teosesse siseneda ja seal teiste külastajatega kokku põrgata.
Publiku lemmikute hulka kuulub ka Kimmo Schroderuse mastaapne terasest objekt „Laieneja” (2004), mida nägin Kiasmas ka 2009. aasta näitusel „Horror vacui”, kus see sai koosmõjus teiste teostega võimsa kontseptuaalse tausta. „Laieneja” kuju on kohandatav eksponeerimispaigaga ning võimas ruumielamus on tagatud.
„Kiasma hittide” näituse raames on palju tähelepanu pälvinud poola kunstnik Mirosław Bałka, kelle värske teos „Puuduta mind / Leia mind” on loodud spetsiaalselt näituse tarbeks ning lisandub hiljem Kiasma kollektsiooni. Töö asub valgete seintega tühjas galeriis, millest külastaja võib vabalt ka teost leidmata läbi jalutada. Selleks, et teost tajuda, tuleb puudutada ruumi seinu ning leida paigad, kus neil on inimkeha temperatuur. Töö lõhub piiri kunsti ja publiku vahel, sest vajab realiseerumiseks kedagi, kes seda tajub. „Puuduta mind / Leia mind” pole seega kunstiteos enesestmõistetaval ja materiaalsel viisil, vaid ainult siis, kui keegi selle tajuakti kaudu realiseerib. Töö vahetuks „meediumiks” on soojus ning tegu on harva juhtumiga, kus kunstinäitusel ei ole vaja nägemismeelt. Teos on ka meeldiv erand reeglile, et üldiselt ripuvad näitustel sildid, mis keelavad teoste puudutamise ära isegi juhul, kui tegu on ruumiliste ja väidetavalt vaatajat kaasavate multisensoorsete objektidega.
„Kiasma hitid” on jäänud ehk veidi nõrgemaks kui mõni varasem kontseptuaalsel printsiibil põhinenud kogude näitus, kuid võimaldas siiski teha üldistusi nii mõnegi kunstisuundumuse või omaduse kohta nagu kehalisus, ruumilisus, installatiivsus, aistingulisus, alternatiivsete materjalide kasutamine, liikuvate kujutiste paljusus vms. Üldist mõju tugevdava tõlgendusraamistiku puudumisel võis iga töö rääkida enese eest ning mõjuvamad said tõusta esile.