Cominelli fondi ehtelugu – mis mõtted on peas?

Kadri Mälk

Itaalial on ehetega vastuoluline suhe. Naised kannavad ehteid iga päev palju ja hoolega, mitte vaid teatris, kontserdil ja muudel pidulikumatel puhkudel. Enamasti on see tavapäraselt siis kuld või mõni seda imiteeriv materjal – nii, kuis seisus lubab. Nüüdisaegset ehet kohtab harva. Kogu Itaalias on vaid üks nüüdisaegse ehte galerii Alternatives Roomas ja vaid paar nüüdisehet õpetavat kooli Firenzes. Kõik see tõsielu hämmastab itaallasi endidki.

Cominelli fond Põhja-Itaalias Garda järve ääres on erandlik nähtus. Ümbruskond on luksuslik. San Felice del Benaco asub Põhja-Itaalias Lombardias. Nimi tuleneb ilmselt ladinakeelsest väljendist sinux felix, tähendades õnnelikku sadamat. Suviti täitub järve ümbruskond kogu ilmast sisse sõitnud puhkajatega, kes oma villades päevi veedavad ja janunevad kultuurse suutäie järele. Kultuur kui inimese keskmärgisüsteem, Peeter Lauritsa sõnul, ootab täitmist.
Raffaele Cominelli, suguvõsa viimane üksik võsu, kes elas väga tagasihoidlikku elu, päris oma väärika suguvõsa XVII sajandil ehitatud palazzo San Felice del Benacos. Tema lahkumise järel rajati seal temanimeline fond, mille eesmärgiks on tõhustada ümbruskonna ja selle külaliste kultuurihingust. Kirest kantud ambitsioonikas algatus kannab juba ka vilju.
Cominelli fond on tegutsenud kümme aastat, tänavu korraldati neljandat korda kaasaegse ehtekunsti näitus koos väärikate preemiatega. Ühtaegu on nad kogunud nelja aastaga palazzo’sse ka nüüdisehtekunsti püsiväljapaneku, kus praegu on ligi 60 ehet, peamiselt noortelt autoritelt. Ehtekogu kuraator on Rooma galerist Rita Marcangelo.
Ent nüüd tänavusest ehtenäitusest. Hämmastav oli, et neljakümne valitud osaleja hulgas oli vaid üks Põhja-Euroopa esindaja, üks Rootsi saare üksinduses elav ehtekunstnik. Eestist eikedagi, kuigi oleks võinud olla. Kas meie aukartus suurte nimede ja kohtade ees on nii suur? Või on teadmine väike. Näitus on avatud kõigile, ei ole ettekirjutusi ei vanusele, koolitusele ega päritolumaale. Ei ole vaja soovitajaid. Tõsi, eelvaliku tegija, seekord Müncheni galeristi Isabella Hundi sõnul on ida pealetung märgatav. Suur hulk osalejad oli Aasiast: Jaapan, Hongkong, Korea. Peapreemia pälvis siiski itaallane Gigi Mariani, kelle töödes oli kasutatud hõbedat, kulda ja viimasel ajal väga populaarset vana tumendamistehnikat niellot. Kogu hõbedapind on kaetud nielloga, tulemuseks kuumaastikku meenutav maaliline faktuur. Lihtne, elegantne, pingestatud lahendus. Mehine. Trumbiks just pingestatus. Teine preemia läks jaapanlasele Makoto Hiedale, kelle töödes oli kasutatud vaid üht materjali – ülipeent terasvõrku, seda äärmiselt delikaatselt vormides. Eeterlik tunnetus.
Prestiižsesse auhinnažüriisse kuulus seitse liiget. Lisaks fondi esindajatele kunstiteadlased ja galeristid üle ilma, ainsa kunstnikust liikmena olin žüriis mina. Mul oli ka au ja kohustus esineda oma sooloväljapanekuga.
Ma ei ole kunagi osalenud žüriis, kus jõutakse nii kiirelt üksmeelele, kuigi liikmeid on Jaapanist Eestini. Üks märkus siiski: kõiki esitatud ehteid kaaluti ka kantavuse seisukohalt. Seda vaatepunkti pole ma varem žüriides osaledes kohanud.
Cominelli fondi põhikollektsiooni kuraator Rita Marcangelo on koos nüüdisaegse ehte ühinguga (AGC – Associazione Gioiello Contemporaneo), kelle juht kunstnik Rosa Maria Franzin on ka üks ürituse ellukutsujatest, jaotanud nüüdisehte püsikogu tööd nelja kategooriasse: kontseptuaalne ehtekunst ehk ehted, mille fookuses on filosoofiline ja kontseptuaalne aspekt, mitte kantavus (alaliigid: transmeedia, igapäev, metafüüsika, formaalsus); disain­ehe, mille puhul on oluline toodetavus ja sotsiaalne aspekt; uuringulised ehted, kus on oluline ajalooline mälu; esteetiline ehe, kus autorite huvi on keskendatud esteetilistele kategooriatele nagu ilu, proportsioonid ja harmoonia.
Marcangelo rõhutab, et põhikogusse valitud ehted esindavad tihti mitut nimetatud kategooriat. Pole selget vahet erinevate eksperimentide vahel. Ehtekogu eesmärk on anda vaatajale tõlgendusvõti, et ka mitte-asjatundjad võiksid mõelda nüüdisehte olemuse üle. Ollakse kaugel etableerumisest, iga kord tehakse uus valik ja otsused. Oma olemuselt ei kaldu toimuv siiski mitte massikultuuri suunas, vaid jääb elitaarse välja serva.
Näituse pidulikul avamisel oli palju eri värvi rahvast, tagasihoidlikest osalejatest itaalia kõrgmoodi kandvate suvitajate-kaunitarideni, sekka hulgi sebivad miniatuursed jaapanlannad. Reaktsioon ja huvi näituse vastu lubab aimata, et sel nähtusel on tulevikku ja ka meil Eestis tasuks sel silm peal hoida.
Ehe on inimelu pühitsus. Võtkem siis seda sellisena.
Või oleme me ikka veel faasis, kus jala küljes karuäke?
Kuid mis mõtted on peas?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming