Valgus tehnotunneli lõpus

Teatud mõttes on Autechre juba eilne päev, kuid on äraütlemata tore, et see päev lõpuks ka siinsele laius- ja pikkuskraadile jõudis.

KAUR GARŠNEK

Autechre ja Russell Haswell 13. XI Von Krahli teatris.

Autechre’i etteaste toimus pilkases pimeduses, ainsaks visuaalseks sisendiks kaks vaevuaimatavat inimfiguuri õrnalt helendavate masinate kohal.

Autechre’i etteaste toimus pilkases pimeduses, ainsaks visuaalseks sisendiks kaks vaevuaimatavat inimfiguuri õrnalt helendavate masinate kohal.

headphonecommute.com

Suvel plahvatas ühismeedias pommuudis, et legendaarne Manchesteri elektronmuusika duo Autechre (Rob Brown ja Sean Booth) esineb tänu korraldaja Kaido Kirikmäe nõiasõnadele Tallinnas, kusjuures kõikvõimalikest kohtadest just paljukäidud Von Krahli teatris. Mu esimene reaktsioon oli täielik hämming ja pileti ostsin elevusest värisevate kätega. Seda üllatavam oli tõdeda, et veel kontserdipäeval kohtasin muusikasõpru, kes mitte ainult ei olnud sellest artistist kuulnudki, vaid olid isegi kontserdile tulnud n-ö puhta lehena. Asjaolu, et Warp Recordsi ühe tuntuma koosluse ülesastumine Von Krahlis jäi esoteerilisemaks sündmuseks, kui oleks jäänud näiteks Aphex Twini kujuteldav esinemine KuKu klubis, on samal ajal täiesti mõistetav. 1990ndatel andis Autechre küll välja sedavõrd heakõlalisi ja lihtsaid IDM-suunaga ambientseid techno-albumeid nagu „Amber“ (1994) ja „Tri Repetae“ (1997), seejärel aga võeti suund krüptilisema helikeele poole ja see kujunes lõplikult välja albumi „Confield“ (2001) ajaks. Stiilimuutus pole küll tõkestanud Autechre’i populaarsust laias maailmas, kuid tingib ilmselt nišiartisti staatuse perifeersemates paikades isegi a. D. 2016, mil on õigupoolest juba ammu tekkinud uus põlvkond Autechre’i stiilielemente üle võtnud artiste (Phoenecia, Syl Kougaï, Karsten Pflum, Arovane jt). Võib öelda, et teatud mõttes on Autechre juba eilne päev, kuid on äraütlemata tore, et see päev lõpuks ka siinsele laius- ja pikkuskraadile jõudis.

Tõele au andes oli ka mul endal enne kontserti lõpuni läbi kuulamata Autechre’i selle aasta album, neljatunnine „elseq 1–5“, mis pani mu kannatuse märksa rohkem proovile kui duo varasem produktsioon, mille sasipundardest on siiani ikka õnnestunud välja otsida (või välja kuulda) lemmiklood ja -motiivid ning neist vaimustuda. Samal ajal olin kuulnud Autechre’i kontserti 2010. aastal (albumi „Oversteps“ ilmumise aegu) Berliinis asuvas Berghaini klubis ning veendunud, et tegelikult annab plaadimaterjal Autechre’i puhul vaid õrna aimduse live-kogemusest – nii läks ka seekord. Teisisõnu ei ole tegemist seesuguse elektronmuusikaartistiga, kes lükkab sülearvutist staatilised põhjad käima, keerab puldil ühe käega suvalist nuppu ja teisega osutab taeva poole või klõpsib selfie’sid. Tegemist oli ikka päris elusa muusikaga. Pärast kontserti võis kuulda siseringi nalju stiilis: „Kas keegi mõne loo ka ära tundis?“ Mil viisil täpsemalt tekitati aga elava muusika kogemus, jäi saladuseks.

Kogu etteaste toimus pilkases pimeduses, ainsaks visuaalseks sisendiks kaks vaevuaimatavat inimfiguuri õrnalt helendavate masinate kohal (ma tõesti loodan, et nad kogu kontserdi vältel näiteks ühismeedias ei istunud). Võrreldes Berghaini avatuma ruumiga tekitas Von Krahli tihedalt publikut täis tuubitud black box küll märksa rohkem kotis tunde, mis ühest küljest intensiivistas kogemust, teisest küljest põhjustas aga mõnele külastajale õhupuuduse ja paanikahoo. Arvatavasti oli asi siiski pigem tervikkogemuse intensiivsuses kui ühes või teises teguris. Näiteks lahkus üks mu elukutselisest muusikust sõber poole pealt saalist, kuid järelepärimise peale oskas vaid öelda, et „seda kõike“ oli tema vastuvõtuvõimele liiga palju.

Mis siis ikkagi kõlalises ja muusikalises plaanis toimus? Etteaste algas võimsate, aeglases meetrumis üle ruumi lahti rulluvate bassisagedustega. Nende vahel resoneerisid eri sagedusfiltrite vahendusel sulametalliks valguvad madalkeskmised foonid, mis saali ühest otsast teise kammisid. Helipilt oli väga ruumiline ning (vähemalt saali tagumises otsas) igas sagedusvahemikus selgelt eritletav. Peale sisikonda läbiraputavate basside oli kuulda ka vaikseid ja detailseid kihistusi ülemistes registrites, kõikvõimalikke orgaanilise kõlaga krudinaid, sisinaid ja mulksumisi. Kuna traditsioonilised esineja ja publiku seosed olid juba koos visuaalse ruumitajuga kõrvale heidetud, tekkis aseainena mulje mingist tehnodüstoopilisest riitusest, suikuva ürgjumaluse esilemanamisest, mõne uususundi salajasest teenistusest.

Kui püüda siiski hüperboole natuke edasi lükata, siis kahtlemata olid läbivad võtted mainitud filterdamine ja abstraktse sisendi allutamine piiritletud helikõrguste maailmale resonaatorite abil. Niimoodi püsis muusika kogu aeg heakõlalisuse ja dissonantsuse piiril. Ajajaotuste loogikas ja löökpillipartiides oli läbivalt kuulda vihjeid Autechre’i hiphopiminevikule, kuid need aeglases meetrumis rütmiskeemid olid enamasti muidugi sama dekonstrueeritud kui meloodialiinid, mis helirägastikust siin-seal esile vupsasid ja juhuslikult resoneerivate sagedustega kokku põrkasid, moodustades küll uudseid, kuid mitte täiesti suvalisi kombinatsioone. Tunniajases, valdavalt ambient’i ja glitch’i modaalsustes kulgevas kavas leidus ka üks-kaks osa, mis meenutasid briti artistide LFO ja Orbital 1990ndate reivilugusid, kuid need teenisid seal küll pigem tähelepanu elavdamise kui klubiõhustiku loomise eesmärki.

Aeg-ajalt arvasin end kuulvat mingeid vokaalisämpleid, kuid minu ebakindlus selles osas viibki olulise punktini: kogu kõlakogemus mõjus kõrvadele natuke nagu opkunst, s.t teatud momendist läksid kaks kuulamisperspektiivi risti ja tekkis üürike, kuid väga nauditav üleminekuhetk, mille jooksul mõistuse kõlakategooriad olid vabakäigul. Autechre manipuleeris selle heli ja muusika eristamise eeltasandiga, mis näiteks konservatiivsema kõlapildiga rokk-, džäss- või klassikalises muusikas, kuid tihtilugu ka elektroonilises klubimuusikas, on eeldusena staatiliselt taustal. Selle läbiraputava kogemuse tulemusel tekkis pärast kontserti lausa ajutine kõnevõimetus, õigemini soovimatus kogemusest lahti lasta, ja see ei ole hüperbool, vaid fakt, mida kinnitasid mulle ka mõned teised kuulajad.

Mis puutub aga soojendusartist Russell Haswelli ülesastumisse, siis kujutas see modulaarsüntesaatori analoogühendustest kannatamatu käega väljakeeratud müra, mis kõlas kohati nagu okkaline teerull või siis nagu pliidile unustatud kohvikann ning tervikuna on iseloomustatav kui puristlik müraorgia. Millegipärast oli tema etteaste hakitud eraldi lugudeks, mis üksteist veidi kordama hakkasid, müra müra pärast, analoog analoogi pärast. Autechre’i etteaste kogemust see siiski mõjutada ei suutnud, kuna see toimis hoopis teisel tajutasandil.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming