Värviküllane mosaiik Peer Gynti legendist

Tiiu Levald

Griegi-Ibseni “PEER GYNT” Vanemuise teatris, lavastaja MARE TOMMINGAS.  

Vladimir Latišonok (Peer Gynt) oli laval ülbe ja külmavereline. alan proosa

 

Kaasa elanud kahel korral (26. X ja 2. XI) Vanemuise teatris Peer Gynti legendile, tekkis kohe soov üle lugeda Ibseni dramaatiline luuleteos. Õnneks on meil olnud suurepärane poetess Marie Under, kelle eestindust on võimalik nautida ja mida on kasutanud ka kõik eelmised lavastajad. Mälupiltidesse tulid Tallinna Draamateatris 1962. aastal nähtud Tammuri lavastusest Ants Eskola ja Rein Areni kehastatud uhked ja võimsad ning samas äärmiselt erinevad Peerid ja Salme Reegi kräbeda ning riukaliku ema Åse pojaga pragamise ja lahkumise stseen. Samast lavastusest mingi seletamatu lummusega ümbritsetud Linda Rummo malbe ning helge Solveig ning inglihäälega lauldud laulud. Kogu see mälupagas oli pinnaseks uudishimule antud lavastuse vastu.

Mare Tommingas on juba varasematest lavastustest mällu jäänud kui väga mitmekülgsete kunstiannetega looja. Tema omanäolisele koreograafiale on lisandunud ta enda loodud fantaasia- ja värviergud kostüümid, valgusemängud, mis moodustavad täiusliku terviku.

On sündinud huvitav mosaiik Ibseni loodud loost, mille suurele edule maailmalavadel on kindlasti suurel määral kaasa aidanud värvikas Griegi muusika. Selles lavastuses on lisatud Debussy orkestripildid “Ibeeria” ja “Tuule ja mere dialoog” ning rock-ansambli Savatage muusika. Videoinstallatsioonidena maalitakse meie silme ette Norra lõputult kulgevad mäeahelikud, mis meenutavad oma müstilisuses uinuvate hüljeste kolooniaid. Dramaatilistes sõlmpunktides projitseeruvad foonile kujundid, milles sisalduvad Ibseni olulisemad sümbolid trollide kiivakiskuvatest silmadest kuni Nööbivalaja kreedoni.

26. X nähtud publikuga läbimängul sai jälgida lavastaja kavandatud algset varianti. Lugu algab ja lõpeb Solveigi lauluga ning nende esitaja lavalolekuga – selles rollis oli Karmen Puis, kellelt kõlas saali kirgas, karge nagu Norra mägede õhk, südamessetungiv laul ja tema küpse naise olekust õhkus jäävus- ja kindlustunnet. Beduiinide pildis kehastas Puis ka Anitrat ning kõlas meie lavadel seni kuulmata laul, mis andis oma nobeda ja sensuaalse meloodiaga stseenile eksootilist värvi. Siin võib laulja näitlejana veel edaspidi salakavalate ahvatlusvärvide otsinguid jätkata. Küll aga kõlas laul säravlummavalt.

2. XI etendusel kostis lummav anonüümne laul orkestrist ja laval nägime nii Solveigi kui Anitra osas Mare Tommingat ennast. See oli haruldane kooslus ning väärt nägemist! Uskumatu, kuivõrd nappide kehaliste vahenditega anti edasi pikki aastaid kestnud ja lähikondsete meelest lootusetuna näiv naise ootamise pinge, loo lõpus kummardus Solveig aga nagu kaitsev emalind oma poja kohale – stseen, kus ilmahulgus lõpuks siiski koju on naasnud.

Kogu etenduse kompositsioon on ülesehitatud erilises pingestatuses, on juletud lõhkuda traditsiooniline vorm. Kuna lavastaja on toonitanud, et see on loodud legendi ainete, siis õigustab see valiku.

Kuigi Grieg on öelnud, et talle tundub lausa laudalehka vastu õhkuvat tema enda loodud Mäekuninga ja trollide muusikast, on Tommingas erilise rõhu andnud kurjuse ja nõmeduse poolele rock-ansambli Savatage muusikas sisalduva hävitava jõhkrusega. Ruslan Stepanovi tantsitud Mäekuningasse mahtus ära nii juhmide, logardlike trollide kuningas, Suur Kõver kui ka draama lõpus Peeri ära põlgav Saatan.

Omaette teema on lavastaja ema Åse rollilahendus. Tänu muidugi sellele, et Vanemuises on selline sõnavaldamise võimetega tantsija nagu Marika Aidla! Uskumatult kandva hääle ja tõeliselt tugeva karakternäitlejana sakutab tema loodud Åse I vaatuse alguses (sealjuures selges norra keeles!) läbi oma poja: “Oh sa luiskam, peletis! Valetad, et suitseb suu.” Ning midagi nii südant kokku kiskuvat kui Peeri ja Åse hüvastijätustseen Debussy “Tuule ja mere dialoogi” saatel pole pikka aega laval näha saanud. Uskumatu, kuidas see mõnikümmend aastat hiljem loodud muusika haakub kõigega, mis selles stseenis Ibsenil kirjas on! Väga kaunis koreograafiline joonis, äärmiselt peenetundeline, ilma liigse sentimentaalsuseta, kuid Peerile halastavana.

Kogu lavastus jääks vaid geniaalse idee tasandile, kui poleks täideviijaid. Etendust kannab suurepärane muusika, mis tuli kuulajani mõlemal etendusel igas nüansis täisväärtuslikult. Kui läbimängul vahest veel ei olnud kõik tempod välja kujunenud (dirigent Toomas Vavilov), siis teisel etendusel (dirigent Lauri Sirp) sujus kõik juba väga heades suhetes, võib-olla Anitra laul võiks veelgi lennukust juurde saada. Äärmiselt nauditav oli klarnetil esitatud Solveigi teema Margus Vahemetsa mängituna!

Kogu balletirühm mõjus hea tervikuna juba esimesest pulmaliste vaimukast paljajalatantsust, mille kindlaks ja säravaks inspiratsiooniallikaks oli Kristel Eeroja-Põldoja mahlane ja lustiv viiulisoolo – kõlas täiuslik islandi folk. Värvikas tervik oli kolmest lauljast ja kolmest tantsijast koosnev karjusneidude Peeri hullutav seltskond – jällegi norrakeelse teksti atraktiivne rütmikus samas võtmes tantsuga.

Väga õnnestunud on kahe peategelase valik. Vladimir Latišonok Peerina oli algul kui perutav sälg, Ingridit (Mari Savitskist on kujunemas tugevate dramaatiliste võimetega tantsija) pilades ennastimetlev, ülbe ja külmavereline, teistkordselt Solveigist hiilivalt lahkudes oma südametunnistust pika mantli hõlmadesse peita sooviv, hullununa piinadest vaevatud. Rolli kulminatsiooniks kujunes 2. XI etendusel stseen Åsega enne viimase lahkumist teise maailma – siin oli ahastust ja protesti.

Hayley-Jean Blackburn Solveigina mõjus puhta ja kargena ning tema rolli põhitoonus vastandus oma hapruses ja iseloomukindluses ning heledate toonidega nii koreograafias kui kostüümis kogu ülejäänud mölluga, mida Peer enda ümber oskas pidevalt tekitada, ja oli tõeline lunastuse kehastus.

Lõpetuseks lisan ühe mõtte teatrijuhtidele: palun lakake kokku hoidmast selle arvel, et toote uue etenduse välja ühe koosseisuga! Pruugib vaid ühel lauljal murda kaks tundi enne esietendust jalaluu ja kogu suurepärane, meeletu pühendumisega tehtud suure kollektiivi töö võib lennata korstnasse! Meil on hetkel väga rikas “pingilistujate” rida – pean silmas noori ja võimekaid lauljaid, kes end täiendanud laias maailmas. Võimalus ühe rolli teise või kolmandana lavastusprotsessis osaleda on neile stiimuliks ja teatripraktika on läbi aegade tõestanud, et saatuse vingerpusside tõttu on just viiendast “kiibitsejast” tõusnud uus tegija!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming